Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

homset õhtut ei lähe siit keegi. Ora vaevalt kuuleb sõnu. Ta kuulab üksnes võõrast, juba tihedamaks muutunud häält, usalduse jätkuva kuritarvitamise kaja selle ainsa meesterahva suust, kes talle alati ustav on olnud; eilsest peale, pärast seda kui poiss esimest korda sai maitsta usalduse kuritarvitamise magusust, truudusetust Ora suhtes, jätkas ta uue isuga, näib Orale, otsis seda maitset üha ja üha, nii nagu metslooma kutsikas, kes esimest korda on verd maitsnud. Üks hetk, ema, oota natuke – ning ta hüüab naerdes kellelegi enda kõrval, mis tsirkust te sellest teete, me läheme korraks sisse, laseme paar salve tühjaks, ja oleme jälle tagasi –, ütle mulle, ta on jälle ema juures, kõneleb kiiresti ja katkendlikult, piirab ta ootamatult sisse, ning tundub, nagu tunneks ta sellest mõnu: kas sa saad mulle homme „Sopranod” linti võtta. Televiisori peal on tühi kassett, sa tead ju, kuidas seda teha, eks? Sellal kui ta räägib, tõttab Ora kassettide riiulilt otsima, kus on kortsus paberileht, millele ta kord Oferi ütlemise järgi üles kirjutas: vajutad vasakpoolsele nupule, seejärel nupule, mille peal on õuna kujutis…

      Aga mida sa selle ajani teed? küsib Ora, tundes kahju poja hinnalistest tundidest, mida too seal raiskab, ta võiks need kodus, ema seltsis veeta, aga mida oleks mossis näoga Oral talle pakkuda, ning ta mõtleb, et peagi tahab ka Ofer endale kusagil tuba leida või läheb Ilani juurde nagu Adam. Miks ka mitte, Ilaniga on super, kolm puberteetikut veedavad lõbusasti aega ning ükski täiskasvanu ei käi neile närvidele. Sellal jutustab Ofer talle midagi, aga Ora ei suuda sõnu eristada. Ta sulgeb silmad, ta leiab mingi ettekäände ja helistab veel sel õhtul Taliale. Talia peab Oferiga rääkima, enne kui poiss sealt teele läheb – ning Ofer üritab ümbritsevast lärmist üle karjuda: mehed, möla maha, mul on emaga jutt pooleli! Kohemaid valjud heakskiiduhüüded, tiiraste šaakalite ulgumine, kes tema toredale emale tuhat tervitust saadavad, saatku ruttu oma šokolaadiküpsiseid, ning Ofer läheb vaiksemasse kohta. Need on metslased, seletab Ofer talle, kõik on laadurid. Ora kuuleb tema hingamist, ka kodus oli tal kombeks telefoniga rääkides ringi käia, samuti Adamil, see on neil Ilanilt, mõtleb Ora, mõnikord helistasid poisid ja Ilan kõik ühekorraga, igaüks oma mobiiliga, ning käisid kolmekesi suures elutoas siia-sinna, kõik lõikasid üksteise liikumisteed, aga kunagi ei põrganud nad kokku.

      Nüüd on äkki rahulik, võib-olla läks Ofer tanki taha peitu, aga just see rahu teeb Ora millegipärast rahutuks, ning ilmselt ka Oferi, võib-olla tunneb Ofer, et nüüd järsku on ta emaga üksi jäänud, ilma et kogu Iisraeli armee teda kaitseks, ning ta jutustab tõtakalt: 110 % kutsututest olevat kohale tulnud, kõik tahavad tingimata kaasa lüüa, ei suuda ära oodata, et neile virutada, ta räägib edasi, nüüd väeosa ülemat jäljendades, adjutant ütleb, et sellist kutsealuste massi pole ta veel näinud – siis võiksid nad ju ilma sinuta hakkama saada, mõtleb Ora, kuid hoiab õigel ajal suu kinni –, nüüd on raskuseks see, et kõigile ei jätku kuuliveste, ning osale meeskondadest pole tanke, sest pooled treilerid seisavad Afulas liiklusummikus. See, kes Oferile selle sõnaklibu suhu pani, on küllap seesama, kes annab Orale nõu küsida, kas Ofer teab, millal see kõik möödas on. Ofer jätab küsimuse mõneks ajaks õhku rippuma, kuni Ora taipab oma määratut arulagedust ja rumalust. Seegi on üks Ilani väikestest trikkidest tema vastu, mõtleb Ora, lapsed näevad selliseid asju ja kasutavad neid hiljem, mõistmata, millist sugupõlvedeülest relva nad rakendavad. Ofer vähemalt pöördub alati ruttu ümber, kuid Ora küsib endalt, millal seegi otsa saab, millal tuleb aeg, kui Ofergi torkab teda mõne Ilani pika oraga ega pöördu ümber, et haavatuid ära viia.

      Noh, tõepoolest, ema, Oferi hääl on soe ja tervendav nagu tema kallistused, me ei jäta enne järele, kui terrori soo on kuivendatud – nüüd hakkab ta muhelema, jäljendab peaministri enesekindlat hääletooni –, kuni oleme terroristide jõugud hävitanud, mao pea puruks tallanud ja nad oma urgudest välja suitsutanud…

      Ora kiilub tema jutule vahele, kasutades pausi, mille ajal Ofer naerab, ning ütleb: kuula, kullake, võib-olla ma sõidan mõneks päevaks põhja, ning Ofer: oota, levi on siin vilets, oota, mida sa ütlesid? Ma arvan, et ma sõidan põhja, ning Ofer: mida, kas Galileasse? Ning Ora: jah, ja Ofer: üksi? Jah, üksi. Aga miks üksi, kas sul pole kedagi, kes… Kohe saab Ofer aru, et lause polnud kuigi õnnestunud. Kas sa ei saa sõita koos mõne sõbrannaga või kellegi teisega? Ora neelab poja jämeda taktituse alla, mul pole kedagi, kes, ütleb ta, ning mul pole tahtmist sõita ühegi sõbrannaga või kellegi teisega, aga kodus ei taha ma praegu ka olla. Oferi hääl tõmbub kortsu: üks hetk, ema, ma ei saanud aru, kas sa tõesti sõidad üksi? Oral lendab äkitselt kork kurgust: kellega sinu arvates peaksin ma sõitma? Minu partner hüppas viimasel hetkel ära, otsustas astuda Heebrea Leegioni. Ofer katkestab teda kärsitult: sa sõidad siis neisse paikadesse, kuhu me pidime üheskoos minema? Ora ületab vapralt temalt riisutud „üheskoos” ning ütleb: ma ei tea, see tuli mulle alles praegu pähe, nüüd, kui ma sinuga räägin.

      Ofer naerab pilklikult: vähemalt on sul täielikult pakitud seljakott, ning Ora parandab teda, koguni kaks, ning Ofer, aga ma ei saa sellest aru, ning Ora: mida on siin aru saada, ma ei kannata siin kauem olla. Ma lämbun.

      Kusagil Oferi lähedal käivitatakse võimas mootor. Keegi karjub, käsib kiirustada. Ora kuuleb poja mõtteid. Ofer vajab teda praegu kodus, talle on see tähtis, tal on täielik õigus, ning Ora on juba peaaegu järele andmas, kuid samal hetkel heliseb temas häirekell ja ta teab, et sel korral pole tal valikut.

      Veniv vaikus. Ora võitleb endaga, et pojast eemale pääseda. Ühe hetkega rullub temas lahti mälestuse maakaart koos kõigi oma süüristikestega: Ofer oli kolmeaastane, kui talle raske hambaoperatsioon tehti. Kui anestesioloog lapsele maski suule ja ninale pani, paluti Oral operatsiooniruumist lahkuda. Oferi hirmunud silmad anusid teda, kuid Ora pöördus ja lahkus. Nelja-aastasena oli Ora ta lasteaeda jätnud – mõlema käe sõrmed traatvõrku klammerdunud ja emale järele karjudes –, õhtuni kõlas lapse kisa tema kõrvus. Selliseid hetkelise hülgamise, põgenemise, silmade kinnipigistamise, näo kõrvale pööramise stseene polnud just vähe, ning praegune stseen on kahtlemata kõige raskem, kuid iga minut, mis ta kauemaks koju jääb, on ohtlik nii temale endale kui ka pojale, teab ta. Kuid Ofer ei saa sellest aru. Asjatu loota, et ta aru saaks. Ta on liiga noor. Tema vajadused on lihtsad: tal on tarvis, et ema ootaks teda kodus, ilma et ta midagi majas või iseendas muudaks, kõige parem, kui ema kõik need päevad liikumatult paigal püsiks – kuidas oli Ofer viieaastasena tema eest tagasi põrganud ja raevuhoos möllanud, kui ema oli endale lokid teinud! – ning kui ta puhkusele tuleb, kallistab ta ema, sulatab ema tardumusest, pakub talle judisema panevaid tükikesi läbielatust, mida ta teeseldud ükskõiksusega siia-sinna poetab, saladusi, mida ta tegelikult talle rääkida ei tohi. Ora kuuleb tema hingamist. Ta hingab koos temaga. Mõlemad tunnevad talumatut pinget soontes, Ora ärapöördumise soontes.

      Kui kauaks sa siis ära lähed? küsib Ofer hääletoonil, milles segunevad pahameel, hirm ja kübeke allajäämist, ning Ora palub: Ofer, ära räägi nii, sa tead küll, kuidas ma tahtsin sinuga seda väljasõitu teha, kui kaua ma seda ootasin. Ning Ofer: ema, mina pole mobilisatsioonis süüdi, ning Ora – piisavalt kangelaslik, et pojale mitte meelde tuletada, et too end vabatahtlikult üles andis – ütleb: ma ei süüdista sind üldse, küll näed, et me teeme veel selle matka, kui sa seal valmis saad, ma luban seda sulle, ma ei unusta seda, aga praegu pean ma siit välja saama, ma ei saa siin üksi olla. Ning Ofer: muidugi mitte, muidugi, ma ei vaidle vastu, aga – ta kõhkleb – sa ei ööbi ju kusagil väljas lageda taeva all, üksi, ma mõtlen? Ning Ora naerab: ei, oled sa hulluks läinud, ma ei ööbi üksi „lageda taeva all”. Ja telefoni võtad sa kaasa? Ma ei tea, ma pole sellele mõelnud. Ütle, ema, ma tahaksin küsida, kas isa teab, et sa…? Üheks hetkeks läheb Ora põlema: kuidas nii, isa? Mis isal sellega tegemist on? Kas tema räägib mulle, kuhu ta kavatseb minna? Ning Ofer taandub: hea küll, hea küll, ema, mis ma siis ikka ütlesin.

      Oferi suust vallandub märkamatult vali ohe, väikse lapse ohe, kelle vanemad on hulluks läinud ja äkki nõuks võtnud lahku minna, ning Ora kuuleb seda ja tunneb poja võitlusvaimu kadumas ning kohkub: mis ma ometi teen, ma ei saa teda ju nii masendatult ja löödult lahingusse saata. Ent kohe kerkib talle maohape kurku: kust ta võttis äkki need sõnad „lahingusse saata”, ta pole nendest emadest, kes oma poegi lahingusse saadavad, mis on tal sellistega ühist, ning ta ei pärine ka sangarlikest dünastiatest kuulsates kibutsites, olgu