Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

või püssikuuli või raketiga homme või ülehomme, võibolla juba täna õhtul – kummaline, selle nooruki liikumine rikub kogu tantsu tõsiduse ja pidulikkuse. Ka uudiste toojad, kelle osavust selliste sõnumite esitamisel just praegu Jeruusalemma komandopunktis lihvitakse, ning põhimõtteliselt ka Sami, kes sel ajal kindlasti on kodus oma külas ja räägib oma naisele päevasündmustest – ka need on selle suure, kõikehõlmava sündmuse osa; ning ka viimases rünnakus tapetud on enese teadmata selle osa, need tapetud, kelle pärast sõdurid lähevad uuele rünnakule, et nende surma eest kätte maksta, ja isegi see kartul, mis järsku muutub Ora käes raskeks nagu kivi, ta ei suuda seda rohkem koorida, sõrmed ei kuula sõna, ka kartul võib olla selle osa, tilluke, kuid vältimatu ja asendamatu osa sellest tumedast, läbimõeldud ja pidulikust sündmusest, mis paneb liikuma tuhandeid inimesi, sõdureid ja eraisikuid, sõidukeid ja relvi, välikööke, varustajaid, relvameistreid, varustusekaste, maakaarte, binokleid, taskulampe, formulare, magamiskotte, sidumismaterjali, ööprille ja signaalrakette, kanderaame, helikoptereid, veepudeleid, kompuutreid, antenne, välitelefone ja suuri musti läbipaistmatuid kilekotte. Kõik see, tunneb Ora äkitselt, koos nähtavate ja nähtamatute niitide võrgustikuga, mis seda koos hoiab; ulja liigutusega heidetakse see nagu tohutu, peene silmaga kalurivõrk tema peale ja see levib aeglaselt üle kogu õhtuse taeva, ning Ora viskab kartuli kõigest jõust eemale. See veereb mööda põrandat, jääb külmkapi ja seina vahel seisma, ning Ora toetub mõlema käega lauale ja jõllitab seda.

      Kell üheksa õhtul hakkab ta juba meelt heitma, oma üllatuseks arvab ta televiisoris nägevat ennast ja Oferi, kuidas nad tema väeosa kogunemispunktis hüvastijätuks embavad, ning talle meenub, et tõsi küll, seal ju filmiti, ning ta on mures, et see sattus samale silmapilgule, kui Ofer temaga Sami pärast oli pahandanud, ent poeg oli kohe oma jutu jätnud, oli Ora õhetavat nägu näinud ja ema tormakalt kaisutanud, surunud ta oma laiale rinnale ning kaastundlikult lausunud: ema, ema, kus sa ometi elad?.. Ora hüppab tooli peaaegu ümber lükates püsti ning surub näo vastu ekraani, vastu oma poega…

      Kes teda isandlikult kaisutab ning teda kaamera poole pöörab (kuidas oli poja liigutus teda jahmatanud, palju ei puudunud, et ta oleks komistanud, ta hoidis kramplikult Oferist kinni, kõik jäi pildile, ka see idiootlik lilla käekott), et näidata operaatorile oma muretsevat ema. Nüüd sellele tagasi mõeldes: kas polnud see usalduse kuritarvitamine, teda äkki ümber pöörata ja kaamera ette seada? Ta oli tõstnud käe, et kontrollida, kas juuksed pole sassi läinud, ning kohe venis tema suu petlikuks, ennast alahindavaks naeratuseks, mis tahtis öelda: „Miks just mina?” ent usalduse kuritarvitamine küpses nende vahel juba eilsest õhtust saadik, kui Ofer oli otsustanud end vabatahtlikult sellele aktsioonile üles anda ja seda Ora eest varjanud ning ilma suurema kõhkluseta – nagu Ora arvas – nende ühisest väljasõidust loobunud. Kuid veel suurem usalduse kuritarvitamine, lausa väljakannatamatu reetmine sisaldus poja võimes olla sõtta-minev-sõdur ja selles, et ta oma heatujulise, hõiskava ja võitlusvalmi sõdalase rolli nii hästi mängis, samal ajal Ora halli ja murest murtud sõduriema rolli asetades. Ennäe, nüüd naeratab ta kaamerasse, ning Ora suu – nii kodus kui ka televiisoris – jäljendab märkamatult poja säravat naeratust, siin on ka kolm võluvat kortsukest Oferi silmade ümber, ning Ora tõrjub endast eemale mõtte, et kui seda pilti televiisoris uuesti näidatakse, näeb ta ekraanil punast ringi poja pea ümber, täiesti selgesti ja reaalselt, kuid sel hetkel langeb tume tõkkepuu Oferi ja tema vahele. Mida ütleb poeg sellisel hetkel emale? küsib reporter naljatoonil. Et tal oleks õlut külmkapis, kui ma tagasi tulen, naerab poeg, ning ümberringi südamlik aplaus. Üks hetk! peatab Ofer hõiskamise, tõstab nimetissõrme, vähimagi jõupingutuseta tõmbab ta endale reporteri, kaameramehe ja kõigi ümberseisjate tähelepanu – see liigutus oli omane Ilanile, erutub Ora, mehele, kes teadis, et alati tekib vaikus, kui ta sõrme tõstab –, mul on talle veel midagi öelda, lausub tema poeg televiisoris, muigab mitmemõtteliselt, paneb huuled ema kõrva vastu, tema nähtavale jääv silm vaatab kaamerasse ning särab elujõust ja kelmikusest, Ora mäletab seda puudutust, Oferi sooja hingeõhku põsel, ning näeb, kuidas kaamera püüab sekkuda, suu ja kõrva vahele tungida, näeb ka tähelepaneliku kuulaja ilmet, mis tema enda näole oli tekkinud, ning kuidas tema haledus ja kerjamine kõigi silme all nähtavaks saab, samal ajal kui ta ise näitab poja armastust ja kiindumust emasse, selleks et kõik näeksid, eelkõige Ilan – kas ta saab Galápagose saartel Iisraeli teist programmi vaadata? –, milline loomulik ja hell lähedus valitseb tema ja Oferi vahel, ning siin lõppesid võtted, reporter vestles juba teise sõduriga ja tolle sõbratariga, kes koos noormehe emaga teda kaisutab, mõlemal nabapluus seljas, ning Ora tunneb korraga kahte pistet rinnus. Raskelt vajub ta tugitooli äärele, puudutab kaela, mudib pöidla ja nimetissõrmega kaela, õnn, et keegi ei näinud, kuidas tema nägu ehmatusest moondus, kui ta kuulis, mida Ofer talle kõrva sosistas, ning see mälestus tõukab ta pea kuklasse, miks ütles ta mulle seda, millal ta selle lause üldse välja mõtles, kust tuli talle see mõte?

      Kohemaid tõuseb ta. Praegu pole aega istuda. Mitte pakkuda liikumatut sihtmärki teda otsivale valguskiirele, tohutule, aeglaselt laskuvale kalurivõrgule. Ta kuulatab ukse poole. Mitte midagi. Aknast näeb ta tükki tänavast koos kõnniteega. Ta silmitseb teraselt, veel pole seal ühtki võõrast autot, pole ka autot sõjaväe numbrimärgiga, ning ta ei kuule naabrikoerte närvilist haukumist, kurjuse saadikute delegatsiooni, aga selleks on ka veel vara. Aga mitte nende jaoks, parandab ta end kohe, nemad tulevad ka kell viis hommikul, saavad su kätte poolunisena, raugena, kaitsetuna ja liiga nõrgana, et nad trepist alla tõugata, enne kui nad jõuavad neile ülesandeks tehtud otsustava sõnumi edasi anda. Sellegipoolest on praegu liiga vara, ning tegelikult pole Oral ka tunnet, et nende mõne tunni jooksul, mis hüvastijätust mööda on läinud, midagi oleks juhtunud; Ora masseerib kaela, lõdvestab end, ole rahulik, poiss on koos sõpradega veel Gilboas, seal on veel mitmeid toiminguid, paberimäärimine, juhendamised, kõiksugused asjaajamised. Eelkõige peavad nad oma lõhnad üksteisega hästi segama, silmade välkumise ja kaelaveeni pulsi üksteisega timmima. Ora lausa tunneb, kuidas Ofer laseb end sõpradel asjaga kurssi viia, nende agressiivsuse täpse määraga, sellega, kui paks on nendes voolav lahingusegu, koos nende hästi vaoshoitud hirmudega. Otsustava info saab ta ja annab edasi põgusa kaisutusega, poolt rinda teise noormehe poole rinna vastu surudes, kolmekordne seljalepatsutus kui identiteedi pulsilöögid. Ise seda märkamata läheb Ora poja tuppa, kus tänasest peale kõik on tardunud, ning näeb, et tuba on temast ette jõudnud, toal on juba mahajäetud paiga tardunud ilme, esemed tunduvad vaeslastena, Oferi lahtiste rihmadega sandaalid, tool arvuti ees, kooli ajalooraamatud, sest talle meeldis ajalugu, talle meeldib ja jääb meeldima ajalugu, riiulil kõik Paul Austeri romaanid ja D. and D.20 raamatud, mida ta lapsena väga armastas, ning pilt Haifa Makkabi jalgpallimeeskonnast, kelle fänn ta kaheteistaastasena oli ja mida ta kahekümne ühesenagi seinalt ei taha võtta.

      Ehk ei peaks sa tema toas ringi käima, mitte rebima katki tema liigutuste ämblikuvõrke, mis siin veel alles on, mitte peletama lapsepõlvehõngu kasinaid jääke, mis mõnikord kerkivad tema padjast, siledaks kulunud kollasest tennisepallist, lugematutest detailidest koosnevast täisvarustuses mängusõdurite komplektist. Neid olid Ilan ja tema Oferile ja Adamile välismaareisidelt kaasa toonud, mänguasjadekauplustest, kuhu nad hiljem, kui lapsed olid suuremaks saanud, enam sisse ei astunud, kuhu nad aga mõne aasta möödudes lastelaste pärast uuesti lähevad. Ora unistused olid väikesed ja tagasihoidlikud, siis aga muutusid kiiresti suurteks ja peaaegu saavutamatuteks. Ilan oli lahkunud, et hingata vallaspõlve õhku. Adam oli temaga kaasa läinud. Ning Ofer on nüüd seal. Ora lahkub, selg ees, toast, ta ei taha poja asjadele selga pöörata. Seisatab ja vaatab läbi ukse tema tuppa, väljasaadetu igatsusest tulvil: seal on kortsus Manchester Unitedi särk, minema visatud armeesokk, üks kiri piilub ümbrikust välja, vana ajaleht, jalgpalliajakiri, foto temast ja Taliast mingi kose ääres maa põhjaosas, kolme- ja viiekilosed hantlid on maas vaibal, kõhuli pandud raamat. Mis oli viimane lause, mida poiss luges? Mis on viimane pilt, mida ta näeb? Kitsas põiktänav, kivi, mille keegi tema pihta viskab, noore mehe maskeeritud nägu, raevust ja vihkamisest põlevad silmad, ning sealt – kui kiiresti käivad nüüd Ora mõtted – on ta ühe hüppega ülemjuhatuse bürooruumis, naissõdur läheb kapi juurde, milles on isikutoimikud. Vähemalt nii oli see tema ajal, eel- ja varaaja-ajaloos, täna käib kõik arvuti kaudu, nupulevajutus, ekraan lööb

20

Dungeons and Dragons, võimalik tõlge: Koopad ja Kollid – ulmeline rollimäng, loodud 1974. aastal.