Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

taksojuhis lõõmava ja kohemaid kustuva tule tahm tema tõmmule nahale. Ta seisis liikumatult ning tal oli ilme, nagu oleks teda näkku löödud. Otsekui oleks Ora tema vastas seisatanud, talle rõõmsasti ja sõbralikult naeratanud ning siis äkki täiest jõust hoobi andnud. Ühe hetke seisid kõik kolm nagu välgust rabatud: Ofer trepil, relv õlal rippumas, padrunisalved kummipaelaga selle külge kinnitatud, Ora oma tobeda lilla seemisnahkse käekotiga, mis sellise sõidu jaoks oli liiga elegantne ja isegi eemaletõukav, ning Sami, kes kohalt liikumata aina enam kühmu tõmbus, nagu oleks kõik temast välja valgunud.

      Kui vanaks oli ta neil aastatel jäänud, mõtles Ora; kui ta autojuhiga tuttavaks sai, oli too tundunud peaaegu poisikesena. Kõigest kakskümmend üks aastat oli möödunud, ning Sami on ainult kolm või neli aastat temast noorem, kuid näeb välja vanem kui tema. Siin vananetakse ruttu, ka nemad, käis tal mõte peast läbi, isegi nemad.

      Ja oma segaduses tegi ta kõik veel hullemaks, sest istus tagaistmele ja ei astunud autosse uksest, mida Sami talle lahti hoidis, ega – muidu oli ta alati Sami kõrval istunud, ja kuidas see olekski saanud teisiti olla –, ka Ofer istus tagaistmele, ning Sami seisis, käed rippu, pea kergelt viltu, oma auto kõrval, lahtise ukse kõrval, ning hetkeks tundus ta inimesena, kes püüab midagi meelde tuletada või nämmutab kusagilt järsku esile kerkinud sõnu, võib-olla lauset mõnest palvest, vanasõna, hüvastijätusõnu millelegi, millest jäädavalt lahkutakse; või lihtsalt nagu keegi, kes täiesti isiklikul momendil hingab sisse kevadpäeva, mis kollaste, päikeseliste leetpõõsaõitega ja akaatsiatega on nii uskumatult kaunis, ning alles siis istus ta ise autosse ning jäi sirgeselgselt rooli taga korraldusi ootama.

      Ora ütles: täna tuleb üsna pikk sõit, Sami, kas ma seda sulle telefonis ei öelnud? Sami ei liigutanud pead, ei raputanud seda ega noogutanud, ka peeglist ei vaadanud ta Ora poole, painutas vaid pisut oma laia, kannatlikku kukalt. Ning Ora ütles, me peame viima Oferi sinna, sellele aktsioonile, kindlasti oled sa raadiost kuulnud, sinna, kuhu kõik kogunevad, Gilboa mäe jalamile, hakka sõitma, me seletame sulle tee peal. Ta kõneles kiiresti ja monotoonselt. Ta ütles: „sellele aktsioonile”, nagu oleks ta teatanud Samile eripakkumisest Home-center’is, ning tegelikult oleks ta peaaegu öelnud: „sellele tobedale aktsioonile”, ent sai õigel ajal sõnasabast kinni, võib-olla andis ta endale aru, et oleks sellega Oferi pahandanud, ning põhjendatult, sest mis õigust oli tal sellisel päeval õõnestavaid märkusi teha? Võib-olla pidi tõepoolest, nagu Ofer talle lõunasöögi ajal restoranis oli selgeks teinud, võibolla pidi neile kord kõva kätt tunda andma, ehkki oli selge, et see ei tee neile lõppu ega vähenda nende tahtmist jätkata võitlust meie vastu. Otse vastupidi, oli Ofer rõhutanud: selge see, et selline aktsioon kutsub esile vastulöögi, aga kas see vähemalt ei taasta meie võimet vastast hirmutada? Ora kammitses oma keelt, tõmbas vasaku põlve enda ligi, hoidis sellest kahe käega kinni ning jäi istuma, piinates end mõttega rumalusest, millega ta Sami suhtes oli hakkama saanud; selleks et mäslevaid mõtteid vaigistada, üritas ta korduvalt Oferi või Samiga vestlust alustada. Mitu korda nende vaikimisele põrganud, otsustas ta siiski mitte alla vanduda ning tabas end ootamatult jutustamas Samile äkki meeldetulnud lugu oma isast, kes väga varakult oli peaaegu pimedaks jäänud, neljakümne kaheksa aastaselt, kujuta ette, kõigepealt kaotas tema parem silm kae tõttu nägemise, ja vähe sellest, ütles ta kohmetu naeratuse saatel, mõne aasta jooksul tekkis vasakusse silma katarakt, nii et tema nägemisväli oli nööpnõelapea suurune, ja kui pärilikkusseadused tõesti paika peavad, siis ootab mind ühel päeval sama saatus. Ta naeris rõhutatult valjusti ning jätkas häält pingutades juttu isast, kes aastaid oli kartnud oma viletsasti nägeva silma opereerimist. Sami oli vait, Ofer vaatas aknast välja, pungitas põski ja raputas pead, nagu tõrguks ta uskumast, kui madalale tema ema võib laskuda, selleks et Sami ees lipitseda, tuues selleks, et oma jämedat eksimust heastada, autojuhile ohvriks niivõrd isikliku loo. Ora sai sellest aru ega suutnud sellegipoolest vait jääda. Pealegi sai lugu äkitselt omaenda jõu, sest lõpuks oli Ofer see, kellel suure visaduse ja kannatlikkusega läks lõpuks korda veenda vanameest operatsioonile minema, ning tänu Oferile võis Ora isa enne surma veel paarist heast aastast rõõmu tunda. Rääkimise ajal mõtles Ora, et just Ofer oli see, kes mäletas tema lapsepõlve seikasid ja juhtumisi, lugusid tema koolist ja sõbrataridest, tema vanematest ja naabritest Haifas, kus Ora oli üles kasvanud. Ofer elas neile lugudele kaasa mõnuga, mida ema nii väikeselt poisilt poleks oodanud; ta tuli nendega alati õigel hetkel lagedale, ning Oral oli südamesopis tunne, et sel kombel säilitas Ofer talle tema lapsepõlve ja noorust. Võib-olla sellepärast oligi ta kõik need aastad Oferile südant puistanud ning järk-järgult loobunud Ilanile ja Adamile oma mälestuskatkeid usaldamast. Ora ohkas ja tundis kohe, et see oli teist laadi ohe, see tuli teisest kohast temas ning sellel oli otsas raudne oga, ta ehmus, sekundi murdosa vältel oli ta taas tüdruk ning võitles Adaga, kes tingimata tahtis tema käest lahti lasta ja kaljuseinalt alla hüpata; aastaid polnud ta koos Adaga seal olnud, kuidas tuli nüüd Ada tema juurde tagasi ja hoidis tal käest, et sellest lahti lasta? Sami ja Oferi vaikimisest hoolimata jätkas ta juttu ning oli nördinud, et mõlemad mehed, vaatamata sellele, mis neid praegu teineteisest lahutas, olid jõudnud ühele meelele tema vastu, nad olid sõlminud lausa lepingu, sai Ora lõpuks aru, lepingu Ora arvel, ning see leping oli sügavam ja tõhusam kõigest sellest, mis neid eraldas ja lahkmeelt põhjustas.

      Vali ninanuuskamine katkestas Ora sõnavoolu ning ta jäi vait. Ofer oli kas külmetanud või oli millegi suhtes allergiline. Viimastel aastatel oli tal tekkinud alati aprillis allergia, mis enamasti kestis mai lõpuni. Ta nuuskas nina pabertaskurätikusse, mille jaoks Sami oli tagaistme kõrvale monteerinud puukastikese. Ofer võttis kastikesest ühe taskuräti teise järel, nuuskas valjusti, kägardas taskuräti ja toppis selle istmeküljes olevasse tuhatoosi, mis kippus juba üle ajama. Püss seisis tema ja Ora vahel, toruots juba mõnda aega vastu Ora rinda, kuid lõpuks ei suutnud Ora seda enam taluda ning andis pojale märku see kõrvale pöörata. Kui Ofer pahase liigutusega püssi põlvede vahele surus, riivas sihik auto laepolstrit, rebides lahti tüki riiet, ning Ofer lausus kohe, vabandust, Sami, ma lõhkusin midagi ära, Sami heitis korraks pilgu rippuvale riideribale ning ütles: pole hullu, Ora ütles: ei, milles küsimus, me maksame parandamise eest, ning Sami hingas sügavalt ja ütles: jätame selle, pole häda, ning Ora sosistas Oferile, et too vähemalt püssi kokku paneks, aga Ofer vastas poolsosinal, et seda ei tehta mujal kui tankis, ning Ora kummardus ettepoole ja küsis Samilt, kas autos on kääre, et riideriba ära lõigata, kuid kääre ei olnud, ning Ora võttis kinni riideribast, mis tema näo ees keerdus ja hüples nagu tühi soolikas, ja ütles, et selle saaks ehk kinni nõeluda, kui sul nõela ja niiti on, Sami aga vastas, et küll tema naine teeb seda kodus, lisades ilmetul hääletoonil: vaadake selle püssiga ette – millegipärast kõnetas ta neid mõlemaid –, et see istmekatet katki ei tee, alles nädal tagasi panin uue. Ning Ora ütles virila naeratusega: see veel puuduks, Sami, rohkem me sulle kahju ei tee, ning nägi, kuidas Sami silmalaud katsid kinni pilgu, mida ta ei tundnud.

      Ora oli märganud neid uusi sünteetilisest tiigrinahast istmekatteid juba eelmise nädala sõidul. Sami oli teraselt Ora näoilmet jälginud ja kohe õigesti ära arvanud: need ei meeldi sulle, Ora, need ei ole ilusad, eks? Ora ütles, et põhimõtteliselt ei meeldi talle loomanahast katted, isegi kui nahk pole ehtne, ning Sami naeris: ei, sinu meelest on see kindlasti araabia maitse, kas pole? Ora meelest kõlas Sami hääles seni kuulmata etteheide ning ta ütles ettevaatlikult, et nii palju kui ta mäletab, pole Samil selliseid istmekatteid enne olnud. Sami ütles, et tema meelest on need ilusad ning et tema maitset ei saa muuta. Ora ei vastanud selle peale midagi. Ta arvas, et Samil on olnud raske päev, võib-olla mõni klient solvas teda, võib-olla mõne teetõkke juures sõimati teda jälle kusikuks. Kuidagi olid mõlemad vabanenud autos valitsenud pingest, kuid kogu päeva oli rusutus Ora sisemuses endast märku andnud ning alles õhtul televiisori ees torkas talle pähe, et Sami maitse istmekatete materjali suhtes oli ehk seotud uusasukate rühmaga, kes kavatsesid ühe Ida-Jeruusalemma kooli ees autopommi õhkida.17 Paar päeva tagasi olid nad kinni võetud ning üks neist oli televiisoris rääkinud, kuidas nad olid auto seest- ja väljastpoolt „araabia maitsele” kohandanud.

      Vaikus taksos muutus veel tihedamaks. Ora tundis uuesti vajadust rääkida ning ta jutustas oma isast ja igatsusest tema järele, emast, kes enam ei mõista parema ja vasaku

17

Ida-Jeruusalemmas paikneb mitu araablaste linnajagu. Uusasukad – Jordani jõe läänekalda aladel, mis 1948. aasta iseseisvussõja järel olid jäänud Jordaaniale ning mis langesid 1967. aasta nn. kuuepäevase sõja tulemusel Iisraeli kätte – on saanud oma araablastest naabrite vastase hoiaku tõttu (kuri)kuulsaks.