Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

siis koos emaga Galileasse sõita. Sellest, mida Ofer, silmad maas, kogeles, taipas Ora jahmatusega, et sõjavägi poleks ise sugugi tulnud mõttele Oferi teenistusaega pikendada, sõjaväe silmis oli ta juba läbi ja lõhki eraisik, kes veetis oma viimast väljateenitud puhkust. Jah, ma helistasin ise, teatas

      Ofer väljakutsuvalt, nii et äkki läks Ora silme ees põlema, tema nägu lõi õhetama; ta pole valmis just nüüd käed rüpes istuma, ütles Ofer, kolm aastat on ta vett ja vilet saanud, selleks et just sellisest aktsioonist osa võtta, kolm aastat on ta teetõkete kontrollpunktides seisnud, patrullis olnud, lasknud palestiinlaste külades ja juudi asundustes poisikestel enda pihta kive pilduda, rääkimata sellest, et ta juba pool aastat pole tanki seestpoolt näinud – ja nüüd ei tohi ta kaasa teha, tema, kellel kunagi pole vedanud ja kes alati on paremast ilma jäänud, selline rabav aktsioon, kolm tankibrigaadi üheskoos, karjus Ofer, silmad märjad, nii et hetkeks jäi mulje, nagu tülitseks ta emaga õiguse pärast koolipeolt võimalikult hilja koju tulla; kuidas ta saab koju istuma jääda või Galileasse matkama minna, kui kõik tema sõbrad on seal. Orale sai selgeks, et poeg oli omal algatusel sõjaväge veennud, et teda vabatahtlikuna veel kahekümne kaheksaks päevaks mobiliseeritaks.

      Või nii, ütles Ora, kui Ofer oma jutu lõpetas, see oli õõnes, peaaegu lämbunud „või nii”. „Ma vean oma laiba kööki,” mõtles ta endamisi. Väljend pärines Ilanilt, tema eksabikaasalt, kellega ta oli oma elu jaganud ja kellega ta headel aastatel – sest neidki oli – seda mõnikord kahekordistas. Elu täius, oli tollane Ilan öelnud ja tänulikkusest Ora vastu punastanud, täis vaoshoitud ja häbelikku kirge, mille Ora oma voogava armastusega mehes esile kutsus – kogu aeg oli Oral tunne, nagu imestaks mees hingepõhjas, et talle selline asi üldse osaks oli saanud, selline elu täius. Orale meenus, lapsed olid siis veel väikesed ning nad elasid Tsur Hadassas, majas, mille nad Avramilt olid ostnud, ning riputasid õhtul üheskoos pesu kuivama, mis oli viimane töö pika, väsitava päeva lõpul. Üheskoos tassisid nad suure pesukorvi aeda, mis avanes tumedate põldude ja vadi poole ning mille vastas asus araabia küla Hussan. Suur viigipuu ja hõbetamm sahisesid tasa, nad elasid oma salapärast, rikast elu, ning pesunöörid täitusid kümnete tillukeste riideesemetega, otsekui tibatilluke kiilkiri – pisikesed sokid, särgid, riidest tuhvlid, traksidega püksid ja kirevad Oškoši kombinesoonid. Kas võis keegi Hussanist valgel ajal vadisse hiilida ja neid jälgida või neid püssiga sihtida? oli Ora mõnikord endalt küsinud ja judin oli üle ta selja jooksnud, samuti oli ta küsinud, kas on olemas sellist asja nagu pesu kuivama riputavate inimeste puutumatus, eriti nende inimeste puutumatus, kes niisugust pesu üles riputavad?

      Ora mõtted hüplesid siia-sinna, talle meenus, kuidas Ofer oli talle ja Ilanile oma uut tankistikombinesooni näidanud, mis talle kingiti; sel ajal olid nad Tsur Hadassa maja juba maha müünud ja Ejn Karemi kolinud. Ofer tuli oma toast nende juurde, seljas tuliuus ja talle natuke suur kombinesoon, keksis väikeste vetruvate sammudega nende poole, ajas käed laiali ning naeris südantliigutavalt armsasti: „Ema! Isa! Teletupsud!” Ning Ilan, kakskümmend aastat tagasi, õhtul aias, puges laste pesu kuivama pannes äkki täisriputatud pesunööride vahelt läbi ja kallistas teda, nad tuikusid üheskoos, takerdusid pesunööridesse, pugistasid naeru, kudrutasid armusõnu, ning Ilan sosistas talle kõrva, eks ole, Ora, eks ole see elu täius? Ning Ora kallistas teda kõigest jõust, soolakas õnnetunne kurgus, tundes, kuidas ta ühe põgusa silmapilgu jooksul oli järsku midagi taibanud: nende viljakate aastate saladust, nende hoogsat tõttamist, õnnistust oma kehas ja Ilani kehas, nende kahes väikeses lapses ja nende kodus, mille nad olid asutanud, ning nende armastuses, mis pärast eksimiste ja kõhkluste aastaid ning Avrami õnnetust lõpuks end sirgu ajas ja omal jalal seisis.

      Ofer oli oma toas pakkimise lõpetanud ning Ora seisis köögis mõnda aega liikumatult ja mõtles, et ka siin oli Ilan temast jõudu tarvitamata võitu saanud: ta ei lähe koos Oferiga matkale, isegi nädalat aega ei saa ta temaga koos olla. Ofer sai aru, mida ema tundis, ta taipab seda alati, mõtles Ora, ning Ofer tuli ja jäi tema selja taha seisma ning ütles: aitab nüüd, ema, noh… Ta ütles seda sellise õrnusega, milleks ainult tema oli võimeline. Ent Ora tegi südame kõvaks ega pööranud end; terve kuu olid nad kavandanud seda matka Galileasse, sõjaväest lahtisaamise kingituseks, mille Ora kavatses teha pojale ja muidugi ka iseendale, ema kingitus pojale armeeteenistuse lõppemise puhul, eelkõige aga lepituskink mõlemale selle eest, mis nad Oferi sõjaväeteenistuse jooksul olid läbi elanud. Üheskoos olid nad kodunt väljunud, ostnud kaks väikest telki, mida sai imepisikeseks kokku panna, spetsiaalsed seljakotid, magamiskotid ja mägironija jalatsid – viimased küll Orale, sest Ofer ei tahtnud oma viltutallatud jalatsitest loobuda. Ning Ora ostis vabal ajal veel termoaluspesu, mütse, vöökotte ja haavaplaastreid, veepudeleid, niiskuskindlaid tuletikke, välikeetja, kuivatatud puuvilja, kuivikuid ja konserve. Ofer tõstis aeg-ajalt seljakotid, mis aina suuremaks paisusid, maast lahti, hindas imestades nende kaalu, ütles, et need on kenasti juurde võtnud, ma ei taha neid ära sõnada, ning naeris, et Ora peab leidma veel mõne Galilea šerpa, kes seda kõike kannab. Ning Ora naeris kõigest südamest kaasa, rõõmuga ühinedes poja hea tujuga ja aegamisi tagasipöörduva sõbralikkusega. Viimastel nädalatel, kui Oferi demobilisatsiooni tähtaeg lähemale nihkus, tundis Ora, kuidas lõhnad ja maitsed aegamööda pagendusest tagasi tulid. Koguni helid muutusid täpsemaks nagu pärast kõrvade loputamist. Alalõpmata ootasid teda väikesed üllatused, ebareaalsed meeletajude ristandid: ta avab linnavalitsuselt tulnud maksuteatise ja tal on tunne, nagu pakiks ta lahti värske, lõhnava petersellikimbu. Aeg-ajalt ütles ta endale valjusti, et ise seda uskuma jääda: terve nädal Galileas ainult meile kahele, Oferile ja minule. Ning kõige sagedamini kordas ta omaette: Ofer tuleb sõjaväest; Ofer tuleb tervena tagasi.

      Viimasel nädalal oli ta neid sõnu ikka ja jälle oma neljale seinale lausunud ning tema meelekindlus oli kasvanud: halb unenägu on läinud, möödas on ööd Bondormini ja Rescuega, sosistas ta lausa sõjakalt, teades, et esitab saatusele väljakutse, kuid siis oli Ofer juba kaks nädalat demobilisatsioonipuhkusel ning otsest hädaohtu polnud kusagil näha, suur, igikestev konflikt, millele Ora juba hulk aastaid tagasi oli selja pööranud, veeretas kusagil kaugel oma tumedaid laineringe, ühes kohas terrorirünnak, teisal sihipärane atentaat, need olid tõkked, mida tema hing silma pilgutamata, otsekui muuseas ületas. Võib-olla hellitas Ora seda lootust, sest aimas, et ka Ofer hakkas kõige selle lõppemisse uskuma. Juba mõne päeva eest, kui Ofer ei maganud enam kaheksateist tundi ööpäevas, oli Ora temas märganud muutust, esimesi eraelu algeid, mis sugenesid tema sõjaväelisse kõnepruuki, samuti tema päev-päevalt pehmemaks muutuvatesse näojoontesse, isegi sellesse, kuidas ta kodus ringi liikus, mööndes, et on oma kolmeaastasest sõjaväeteenistusest terve nahaga välja tulnud. Mu poeg tuleb tagasi, teatas Ora külmkapile ja pesumasinale, arvutihiirele ja lillekimbule, mille ta vaasi asetas, ehkki teadis hästi – ka varasemast kogemusest Adamiga, kes oli kolm aastat varem sõjaväest vabaks saanud –, et lapsed pärast armeeteenistust tegelikult ei tule tagasi, igal juhul mitte sellistena, nagu nad enne olid: et sellest hetkest, kui laps on riigistatud, kaotab ema ta jäädavalt, aga kus on öeldud, et see, mis juhtus Adamiga, peab juhtuma Oferiga, ütles Ora endale, nad on ju nii erinevad, peaasi, et Ofer tuleb tankivägedest tagasi, peaasi, et ta oma tanki hülgab, muutus ta poeetiliseks.

      Säärast magusust oli ta tundnud veel eile, kui võttis magava Oferi käest televiisori juhtpuldi, kattis ta õhukese tekiga ning istus ja jälgis poja und: tema täidlasi huuli, mis nagu pilklikust naeratusest olid pisut paokil, otsekui aimaks ta, et ema teda silmitseb. Silmade kohal kummuv laup andis talle unes tõsise ja pisut karmi ilme, ning tema suur, avatud nägu koos päevitanud, paljaksaetud peaga oli Ora meelest hulga jõulisem ja eluküpsem. Mees mis mees, vangutas Ora pead. Kõik näis olevat talle võimalik ja lahti ning ettepoole sirutuv, tundus, nagu heidaks tulevik sellele näole oma valgust, nii seest- kui ka väljastpoolt. Ning siis äkki see aktsioon, mida mulle põrmugi vaja pole, ohkas Ora köögis seistes ja eriti kanget kohvi keetes. Kui ta oleks suutnud, oleks ta voodisse tagasi läinud ning maganud, kuni kõik on möödas. Kui kaua selline aktsioon kestab? Nädala? Kaks nädalat? Kogu elu? Ent isegi voodisse tagasiminemiseks puudus tal jõud, äkitselt ei jõudnud ta ühte sammugi teha, hetk-hetkelt muutus kõik lõplikuks, vääramatuks, tema keha teadis seda, tema kõht, terve ta sisikond sulas.

o

      Kell pool kaheksa õhtul teeb ta köögis süüa. T-särgi