Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

kes just sedasama tegid, ning kehitas samal ajal õlgu: kust me oleme küll selle koreograafia õppinud, ja kuidas on võimalik, et ma seda kõike kaasa teen, et ma neile, kes ta sinna saadavad, nii kuulekas olen. Pealegi oli mürk sõnadest, mis Ofer hetk enne televisioonivõtteid talle kõrva sosistas, jõudnud temas juba levida. Oferi viimane palve. Ora suu oli kohutavast valust kõverdunud, mitte üksi sõnade endi pärast, mis poiss talle lausus, vaid ka sellepärast, et need lausuti ülima selguse ja hästi sõnastatud asjalikkusega, nagu oleks Ofer need ette valmistanud ja sõna-sõnalt pähe õppinud, ning seejärel, kui ta oli need lausunud, oli ta ema kallistanud, seekord selleks, et teda kaamera eest varjata, sest ema oli talle kord juba häbi teinud, väljaõppe lõpule järgnenud pidustusel, kui Ora istus Latruni paraadiplatsil kibedasti nuttes, sellal kui rongkäik möödus tuhandete langenute nimedega hiiglaslikust müürist, ta töinas valjusti, ning sõdurite vanemad, ohvitserid ja sõdurid olid tema poole vaadanud, ning soomusvägede ülem oli kummardunud ning öelnud midagi divisjoniülemale. Ent sel korral viskus Ofer, kellel oli kogemusi, kohemaid ema peale – nii nagu põlengule visatakse tekk –, oli ta oma käte vahel peaaegu lämmatanud ning piinlikkust tundes üle ema pea kindlasti igale poole vaadanud, aitab, ema, ära tee mulle häbi, noh.

      Hüva, ohkas nüüd Ofer, milles on asi, ema?

      Ta oli juba täiesti alla andnud, ning Orad riivas see ja ta ütles: mitte midagi pole, ja mis peaks ka olema, ning Ofer: ausalt öeldes on imelik, et sa oled nii… ning Ora: mis on imelik, mis on imelik? Väljasõit Galileasse on imelik, ning minna Seekemi vanalinna on sinu arust normaalne? Ning Ofer: aga kui ma koju tulen, oled sa siis tagasi? Ning Ora: ma ei tea veel, ning Ofer: mida tähendab, ma ei tea veel? Ofer küsib kõhklevalt: sa ei kavatse ometi kuhugi kaduda või midagi sellist, ning nüüd on see taas tema hääl, mida Ora tunneb, ning hoolitsevalt, lausa isalikult puudutab Ora tema suurimat valupunkti ja ütleb: ära muretse, kullake, ma ei tee mingeid rumalusi, vaid ma lihtsalt ei ole paar päeva siin, ma ei saa siin üksi istuda ja oodata, ning Ofer: mida oodata? Seda ei saa Ora muidugi öelda, ning Ofer taipab lõpuks. Seejärel pikk vaikus, mille jooksul Ora vääramatu selgusega otsustab: täpselt kakskümmend kaheksa päeva, kuni poisi mobilisatsiooniaeg on täis saanud.

      Aga mis siis, kui siin kõik kahe päevaga korda saab ja ma koju tulen, küsib Ofer uuesti vihaselt, või kui, oletame, et ma saan haavata või midagi sellist, kust sind siis kätte saab? Ora vaikib. Mind ei saada kätte, mõtleb ta, selles just asi ongi, ning siis tuleb talle veel üks mõte: kui teda ei saada kätte, sest teda pole võimalik leida, siis ei saa Ofer haavata. Ora ei saa endast aru. Ta üritab. See pole loogiline, tunneb ta, aga mis on siin üldse loogiline? Ja matuse puhul? küsib Ofer sõbralikult, muudab taktikat, jäljendab tahtmatult Ilani, kellel surm ja selle tuletised olid mõnikord lausetes komade ja punktide eest. Selliste märkuste suhtes polnud Ora kunagi immuunne, nüüd veel vähem. Näib, nagu oleks Oferi nali, kui seda naljaks võib pidada, mõlemaid vapustanud, sest Ora kuuleb, kuidas Ofer vaevaliselt neelatab.

      Kuidas olen ma üldse valmis kõige sellega kaasa minema? Pärastlõunane uitmõte pöördub tagasi: selle asemel, et olla ustav…

      Ema, see pole naljaasi, kostab jälle Oferi hääl, ehk võtad siiski telefoni kaasa, et sind oleks võimalik kätte saada. Ei, ei, ei, ütleb Ora ehmunult – Orale näib, nagu mõistaks ta oma kavatsust iga hetkega üha paremini –, ainult seda mitte. Ofer on rabatud, telefoni mitte? Ei. Miks mitte? Lülita välja, jäta ainult sõnumid, ainult SMS – sellega tuleb ema üpris hästi toime, selle on ta viimasel ajal oma uue tuttava käest õppinud, kes võib-olla on tema armuke, kes seda teab, kellega ta ainult sel kombel suhtleb –, Ora mõtleb hetke, raputab pead, ei, ka seda mitte. Ning uitmõte painab teda jätkuvalt: ütle, kas sa tead, mida tähendab lühend SMS? Ofer jõllitab talle läbi telefoni otsa: mida sa küsisid? Ning Ora: kas on võimalik, et see tähendab „Save My Soul”? Ning Ofer ohkab: pole aimugi, ema, ning Ora püüab kiiresti oma mõttest vabaneda ja ütleb, ei, ma ei võta telefoni kaasa, ma ei taha, et mind kätte saadaks. Ka mina mitte? küsib Ofer peene, äkitselt ilma ühegi kesta kaitseta häälega, ning Ora ütleb nukralt, ei, kas, sina mitte, ning ähmane aimdus, mis temas enne oli kerkinud, muutub aina selgemaks: kogu selle aja jooksul, mil Ofer on seal, ei tohi teda üles leida, selles on asi, sellised on reeglid, kõik või mitte midagi, nii nagu hullumeelse vande puhul, mille hinnaks on elu, ning võib-olla saab ta oma kavatsusest üsna peagi aru, praegu aga on kõik veel segane ja otsib kobamisi teed. Aga kui minuga tõesti midagi juhtub? karjub Ofer, olemasoleva korra arusaamatu ja ärritava katkestuse vastu mässu tõstes. Ei, ei, vastab Ora palavikuliselt, sulgeb end kähku tema ees, sinuga ei juhtu midagi, ütlen ma sulle, ma tean seda, aga ma pean lihtsalt natukeseks ajaks kaduma, saa sellest aru, aga tead, mis? Ma ei loodagi, et sa aru saad, kujuta lihtsalt ette, et ma olen välismaale sõitnud, välismaareis, nagu näiteks su isa – aga vähemalt selle sai Ora alla neelatud. Praegu? Just praegu sõidad sa välismaale? Sellisel ajal? Kui sõda käib? Ofer peaaegu karjub ning Ora oigab valust.

      Ora rebib jõuga oma pilgu sellelt suult. Ainult poja huvides on see, ainult temale tuleb kasuks, kui Ora ta nüüd lahti laseb. Ta ei saa sellest aru. Ma pean minema, ikka ja jälle kordab ta rõhutatult oma sõnu, ta vannutab iseend, tema nägu on krimpsus, ta ütleb end pojast lahti, aga ta teeb seda tema pärast, poeg ei saa sellest aru, ka Ora ise ei saa sellest päriselt aru, kuid äkki on see temas niisama tugev kui instinkt…

      Ning kuidas on võimalik, et ma nendele, kes poisi sinna saatsid – lõpuks saab ta midagi kätte udust, mis tundide kaupa tema aju ähmastas –, et ma olen nendele ustavam kui oma emadusele?

      Kuula mind, Ofer, ja ära karju mu peale. Kuula mind! katkestab Ora teda järsult, ning miski Ora hääles näib poissi kohutavat, senitundmatut, külma autoriteetsust külvates: ära vaidle minuga. Ma pean siit mõneks ajaks eemale saama. Ma seletan sulle seda, aga mitte praegu. Ma teen seda sinu pärast. Minu pärast? hüüab Ofer, kuidas nii – minu pärast? Jah, sinu pärast, Ora peaaegu sülitab talle jalge ette, kui sa suuremaks saad, mõistad seda, kuid samas teab Ora, et tegelikult on see ümberpöördult: et kui sa väiksem oled, mõistad seda, siis, kui saad jälle väikeseks lapseks, kui sa oma öiseid hirmusid ja halbu unenägusid naeruväärsete tõotuste abil tühjaks teed, siis ehk saad aru.

      Nüüd on kindel, et Ora peab kuuletuma sellele, kes käsib tal tõusta ja lahkuda, kohe, hetkegi viivitamata, ta ei või siia jääda, ning kummalisel ja arusaamatul kombel on see just tema emainstinkt, mis viimasel ajal nii tihti oli kahtluse alla sattunud ja millest ta arvas, et see on tal täielikult nürinenud.

      Luba, et sa oled ettevaatlik, ütleb Ora õrnalt, püüdes varjata poja eest kõva kohta, mis järsku ta silmaterade taha oli tekkinud, ja ära tee rumalusi, kas kuuled? Vaata ette, Ofer, ära tee seal kellelegi midagi ja hoia, et keegi sinule midagi ei tee, ja usu, ma teen seda sinu pärast. Mida sa teed minu pärast? Ofer on ema hullust jutust juba väsinud, midagi sellist pole ta Ora juures varem näinud, emal pole kunagi veidrusi olnud, kuid siis tuleb talle äkiline valgusesäde: kas see on sul mingi tõotus? Ora rõõmustab, et poiss midagi taipab, et ta on juba üsna selle lähedal, sest kes veel võiks emast aru saada, kui mitte poeg. Jah, nii võib küll öelda, tõotus, jah, ja ära unusta, et me näeme siis, kui see asi sul möödas on, su mobilisatsioon. Ofer ohkab: mida sa ütlesid, ning Ora tunneb, kui ruttu Ofer taandub sammukese paigast, kus nad just äsja olid kokku saanud – tuleb välja, et ikka veel on olemas selliseid silmapilke, siin-seal, väga harva, kus Oferi sisemus on tema ees täiesti lahti, ja kes teab, mõtleb Ora, võib-olla just selliste silmapilkude pärast meeldivad talle araablaste vanalinnad ja Muqata’a rohkem kui nädal emaga Galileas. Ora oletab, et mitte tõotus pole see, mis poega hirmutab, vaid asjaolu, et ema – just nimelt ema – äkitselt mingisuguse musta maagia õnge on läinud. Ofer valitseb jälle oma häält, ta eemaldub Orast veel ühe sammukese, okei, ema, teeb ta kokkuvõtte, nüüd on tema vanem, see, kes noort lihtsameelset tütarlast – kes on Ora – nähes õlgu kehitab: kui sul just seda vaja on, siis tee seda, ma olen mõttes sinuga. Hüvasti, ma pean liikuma. Nägemiseni, Ofer, ma armastan sind, aga sina, ema, ära tee mingeid rumalusi, kas lubad? Sa tead, et ma ei tee… Ei, luba mulle seda, naeratab Ofer, hääles taas selline soojus, mille juures Ora kohemaid sulab, ma luban sulle, ära muretse, kullake, ma olen tubli. Mina samuti. Luba seda. Luban. Ma armastan sind alati, Ofer. Hüvasti. Ole seal ettevaatlik. Sina ka, ja ära muretse, kõik