Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

siiski jääda ükskõikseks sõnadele „Räägi juba!”, nii nagu kassipoeg veerevale lõngakerale.

      See on poisist, kes on haiglas, keset sõda, ta ronib katusele ja tal on tikud…

      Nii nagu mina…

      Jah, aga mitte täpselt. Sest pimendamise ajal hakkab ta tikkudega vaenlase lennukitele märku andma.

      Kas ta on hull või?

      Ei, ta tahab, et nad tuleksid ja teda pommitaksid, teda isiklikult.

      Aga miks?

      Seda ma veel ei tea. Ma pole kaugemale mõelnud.

      Kas temaga on nii pahasti?

      Jah.

      Orale tundus, et Avram oli tulnud sellisele mõttele selle pärast, mida Ilan rääkis. Ta ei söandanud küsida. Selle asemel ütles ta: see teeb mulle pisut hirmu.

      Kas tõesti? Räägi edasi.

      Mida? Mida ma pean rääkima?

      Seleta seda.

      Kuidas?

      Sõnadega.

      Ora jäi mõttesse. Tundis, kuidas roostes hammasrattad tema peas liikuma hakkasid. Paistis, et ka Avram tajus seda. Ta ootas vaikides.

      Ora ütles: ma kujutan seda poissi ette. Ta seisab katusel. Ja tõmbab ühe tiku teise järel, eks?

      Jah, ütles Avram ning sirutas end uue erutuse ajel.

      Ja vaatab taevasse, vaatab igasse suunda, ootab, et lennukid tulevad. Ta ei tea, mis suunast nad tulevad, eks ole?

      Jah. Jah.

      Võib-olla on need tema elu viimased minutid. Tal on kohutav hirm, aga ta ootab edasi.. Ta on põikpea, aga ka julge, eks ole?

      Jah?

      Ma arvan, et sel hetkel on ta kõige üksildasem inimene maailmas.

      Sellele pole ma mõelnud, naeris Avram kohmetult. Tema üksildusele ma ei mõelnudki.

      Kui tal oleks kas või üksainuski sõber, ei teeks ta seda, eks?

      Jah, ta ei…

      Nüüd ma näen rohkem.

      Mida sa näed?

      Ma näen teda üksi seismas…

      Ja mida veel?

      Aga ta tahabki nõnda üksi olla. Saad sa aru?

      Ei, seleta mulle.

      See on nii nagu…Arvad sa, et ta sunnib end uskuma, et ta jääb alatiseks üksi?

      Jah?

      Ma mõtlesin…

      Mida?

      Võib-olla teed sa talle maailmas kellegi?

      Miks?

      Et tal oleks keegi, sõber, ma ei tea, keegi, kes oleks tema juures.

      Äkki puhkes Ora valjusti naerma: hüva, see on sinu lugu, sina määrad kindlaks, mis juhtub.

      Nad vaikisid. Ora kuulis, kuidas Avram pingutas mõtteid. See kõlas nagu kärme sulin. Talle meeldis see hääl.

      Ja ütle…

      Mida?

      Ah, ükskõik.

      Noh?

      Kas sa mõtled ka minust midagi kirjutada?

      Ma ei tea.

      Ah, tore. O-kei.

      Jah, võib-olla küll, ma ei tea veel. Kas sa tahad?

      Ma ei tea, aga kui sina tahad…

      Võib-olla kirjutan, ma ei tea. Mis on?

      Ausalt, nüüd ma…

      Mida?

      Ma kardan veel midagi öelda, et sa ei kirjutaks üles seda jama, mida ma räägin.

      Näiteks mida?

      Pea ainult meeles, et kui ma siin lollusi rääkisin, tuli see palavikust.

      Aga ma ei kirjuta täpselt seda, mis oli.

      Sa muidugi mõtled ka midagi välja, see on äge, eks ole? See on kõige ägedam.

      Selge see. Aga…

      Et kujutlused äkitselt tegelikuks muutuvad, et tegelased ja kujutlused sinu jaoks elusaks saavad.

      Kust sa seda tead?

      Ja mida sa minu kohta välja mõtled?

      Oota, ütle enne, kas sina ka kirjutad?

      Mina? Kust sa seda võtad? Ei, mina mitte. Hea nali.

      Ei, aga sa räägid nagu…

      Ja ütle nüüd ausalt…

      Mida?

      Kas mul on õigus, et sa tahad mind oma loos Adaks nimetada?

      Kust sa seda tead?

      Lihtsalt tean, ütles Ora ja võttis enda ümbert kätega kinni.

      Aga kuidas sa tead? küsis Avram erutatult.

      Minu poolest võid seda teha. Nimeta mind Adaks.

      Aga ma ei tee seda.

      Miks mitte?

      Ma nimetan sind Oraks.

      Tõega?

      Ora, ütles Avram rõhutatult, ning magus tunne levis tema suus ja kehas. O-ra.

      Puh, ütles ta mõne aja pärast.

      Mida?

      Ma ei tea, siin on kohutavalt kuum.

      Kas sul tõuseb palavik?

      Ei, ainult et… Tead, ma pole veel kellelegi neist asjust rääkinud. Mitte kellelegi maailmas.

      Räägi mulle veel.

      Aga kus sa oled? Sa oled nii kaugel.

      Ma olen siinsamas.

      Kui ma kirjutan sinust ja endast, kui üldse, siis kirjutan sellest, mis siin juhtus, kui ma sind öösel laulmas kuulsin, kuni praeguseni, kuni praeguse hetkeni, ja kuidas sa kogu aeg…

      Mida? Ütle, ütle otse välja, ära mõtle nii palju, sa mõtled ülearu.

      Kuidas sa kogu aeg hüpitad mind nagu jo-jod, kogu aeg üles ja alla.

      Mis jutt see on?!

      Kuula mind: ma esitan enda ja sinu mõtted kajaga, see annab neile mahtu, sügavust. Mul on magnetofonil kajafunktsioon. Ja Ilani jutu esitan ma…

      Tema on ka selles loos?

      Kuuldemängus, muidugi, see on midagi erilist.

      Mis on eriline?

      Kuula mind: tema jutt on mul taustaks..

      Milline on siis tema jutt? ehmus Ora.

      Kõik, mis ta ütleb, palavikus, ilma sõnadeta, ainult pomiseb, nii et see pole arusaadav, või ehk õige natuke, ning ma teen tema pominast cross-fade’i, koos džässikatkenditega. Trompetitega, arvan ma. Kuigi saksofon on vist parem, sosin läbi huuliku.

      Džäss?

      Jah, miks mitte?

      Kas sulle ka meeldib džäss?

      Sulle ka?

      Ei, ma ei tunne seda.

      Kellele siis veel?

      Ükskõik, unusta see. Ora vajus hetkeks ära. Ütle, kas see on sinu meelest muusika? Minu kõrvadele on see ainult lärm.

      Oi, Ora, pahvatas Avram, ma õpetan sind džässi kuulama, sa näed, kuidas see hinge läheb, kuidas see kõik lahti teeb! See on muusika, mis on inimhäälele kõige lähemal, see räägib otse sinuga. Džäss paitab sind, ära naera, mõnikord ma tunnen, et koos mõne džässimeloodiaga tuleb mulle mõte, noh, sellest saab vägev värk, kuuldemäng kolmele häälele…

      Neljale…

      Kuidas neljale?

      Kas