Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

on kogu aeg tagaplaanil. Loomulikult. Mis sa arvad?

      See on hea, ma arvan, et see on hea mõte.

      Jah, kaks räägivad ja üks pomiseb taustal.

      Ja üks nutab.

      Ja sa arvad, et see läheb, kõik üheskoos?

      Muidugi.

      Usud sa tõesti?

      See on võimas, Avram.

      Avram sirutas käed üles ja haigutas hääletult pärani sui ning Ora muheles endamisi ja tema laup helkis pimeduses. Miski oli Ora sisemuses liikuma pääsenud, vaikne, igivana teadmine: Avram on kunstnik, ei midagi muud kui kunstnik, ning Ora teadis, millised on kunstnikud. Ta oli seda näinud. Tal polnud seda kogemust juba ammu enam tarvis olnud, kuid nüüd tuli see tagasi ja täitis ta üleni. Ta saab terveks, võidab haiguse, seda teab ta äkki täie kindlusega, tal on nüüd üpris selge tunne, naiselik intuitsioon.

      Ta ei vaadanud Avrami poole, kuid tundis teda sel hetkel läbi ja lõhki. Ta teadis paremini kui enamik inimesi, kui palju ebakindlust ja haavatavust kätkes lihtsates, näiliselt möödaminnes esitatud küsimustes: „Mida sa arvad?” või „Usud sa, et see läheb?” või „Kas see pole ehtsalt nõme mõte, Ora?”

      Ta pigistas silmad kinni ning kerge, mõnus judin käis tal läbi keha: kuidas oli tal hetkeajel jätkunud julgust võõra noormehe kohale kummarduda ja teda huultele suudelda? Ta oli suudelnud ja suudelnud ja suudelnud. Ja nüüd, kui tal lõpuks oli julgust seda ilma tõrgeteta meenutada, tundis ta, kuidas see suudlus, tema esimene suudlus temasse tungis ja teda elule äratas. Ja mis edasi saab, mõtles ta, kummaga neist kahest ma… – kuid praegusel hetkel oli tema süda kerge ja rõõmus. Juba aastaid polnud see nii valla ja ülevoolav olnud. Otsekui oleks keegi märkamatult ja salamahti tulnud ja sõlme tema sees valla päästnud, ning peagi saab ta ka lahenduse teada. Küll on ta ilus, meeliskles Ora, tõesti nagu ingel, veel kunagi pole ta nii ilusat noormeest näinud, õrna ja tugevat ühtaegu, isegi pahase näoga, kui ta huuled kortsu tõmbas, ei kaotanud Ilan midagi oma õrnusest, ja mis tähtsust sel on, et me suudlesime ja et tema sellest kindlasti midagi ei tea? Ma sureksin, kui ta teaks. Kuidas see juhtus, et ma just teda suudlesin? Teda, aga mitte teist?

      Ma luban sulle, et ma panen selle kirja, ütles Avram kusagil tema kõrval. Poisi suust lipsas peen, kilkav ja ootamatu itsitus. Ora jalg puudutas korraks Avrami jalga. Nad vaikisid, lärmitsesid sisemiselt, tundsid, et nad mõlemad olid pääsenud suurest ohust, täielikust ja lõplikust tülliminekust, ega mõistnud, kuidas see oli juhtunud, ning Ora mõtles, et kohe ta tõuseb ja hakkab voodil tantsima, jalgu õhku pilduma, mingu või maailm hukka.

      Tegelikult ka mina kirjutan pisut, tunnistas Ora iseenda suureks üllatuseks.

      Sina?

      Ainult iseendale, mitte nii nagu sina. Ma ütlesin seda niisama, jätkas ta kiiresti, katsus suud pidada, aga ei suutnud, jälle oli ta kõik ära rikkunud, ta polnud võimeline isegi veerand sammu ette mõtlema! See tähendab, mitte päris luuletusi, unusta ära, ma ütlesin seda niisama, laulukesi väljasõitudele, töölaagrile, lollused, noh, limerikkude laadis.

      Ah nii. Avram naeratas kummaliselt nukralt, puges viisakusekooriku alla peitu, mis torkas Orad. Ehk laulad mulle mõne ette?

      Ora raputas ägedasti pead: mis see nüüd olgu. Hulluks oled läinud või? Eluilmaski mitte.

      Sest ehkki Ora tundis Avrami veel õige vähe, kujutas ta ette, mis tunne tal oleks, kui tema salmikesed, mis olid andnud talle hüüdnime „meie klassi Naomi Šemer”, põrkuvad Avrami peas tolle käänuliste ja snooblike mõtetega. Kuid just see mõte tekitas Oras tahtmise laulda. Miks ta seda poissi häbenes? Tõepoolest, miks oli tal kogu aeg hirm, mida Avram temast mõtleb?

      Aga kas lubad mulle, et sa ei naera? tahtis ta rõhutatult, isegi rangelt küsida, kuid välja kukkus teisiti – ta hakkas edvistama, käitus äkki nii, nagu Miri oli aastaid püüdnud teda õpetada, ning kõige kummalisem oli, et tal polnud selle üle kontrolli, otsekui oleks ta mingi käpiknukk, millesse keegi pistab käe ning liigutab seda siiasinna, nukk kord kummardab, kord naeratab totakalt, võib-olla peaks ta ettevaatlik olema, sest äkitselt tundis ta, et asub ohtlikus paigas, järgmisel hetkel kisub Avrami tõmme ta endasse, ja et kui ta uuesti välja tuleb, räägib ta nii nagu poiss, tema naljadega, tema vaimukustega, tema lausetega ja kõigi tema etendustega, ja ta ütles endale siiralt, et ta lihtsalt ei tea, mis järgmisel hetkel temast välja tuleb, milline Ora ta siis on, ning tõesti, see oli üpris hea tunne.

      See on vana laul, sellest ajast kui ma olin kolmeteistaastane, hoiatas ta.

      Laula seda.

      Ja sa lubad, et ei ütle, et see on nõme?

      Ei, ei, pahvatas Avram tormakalt naerma, seda on liiga palju tahta.

      Kas alati peab viimane sõna sulle jääma?

      Alati.

      Ora tõstis pea, hoolimata Avramist ja tema liialdatud pilgust, ning küsis endalt, kas Ilan oma palatis koridori lõpus kuuleb teda ja mida too võib temast mõelda, kuid ka tema oli Orale põhimõtteliselt ükskõik, sest kui Ilan teda tahab, saab ta tema sellisena, nagu ta on. Võtku mõlemad teda niisugusena, nagu ta on.

      Ora pöördus neist mõlemast eemale, akna poole, tõusva koidu poole, mis läbi pimenduspaberi prao roosalt ahetas, teatas, et laul on „Me ehitame siin” viisil, tõmbas sügavalt õhku ja hüppas, pea ees, piinlikkuse kuristikku:

      Me saeme, saeme lauda, töö aina kihab, keeb.

      Las terashambad laulda, see meele rõõmsaks teeb!

      Ora ootas, kuni ta hääle kaja oli vaibunud, ega pööranud end enam Avrami poole, ta tundus endale idiootlikuna ja naeruväärsena, ent ometi oli ta sellest laulust pisut jõudu saanud, nagu ka toredast töölaagrist Bejt-Haššita kibutsis, kus nad Adaga olid üle-eelmisel suvel selle laulu luuletanud, ning talle meenus, et Ada oli talle ülemiselt voodilt niidi otsas kirjakese alla lasknud: „Ilma sinuta ei saaks ma maailmas poolt tundigi olla!” Aga sind pole enam maailmas, Ada, ära pane mulle pahaks, aga sind ei ole enam siin, nii et palun lase mul minna, ma tahan minna, näe, ma lähengi.

      Ora pööras hoogsalt pead, sasis sõrmedega lühikeseks lõigatud oranže juukseid ning mõtles, kas lasta neil uuesti pikaks kasvada, ainult prooviks. Ta pöördus Avrami poole: kas ei kõla tobedalt?

      Jube, ütles Avram, ja tema silmad särasid pimedas: aga sa laulad nii ilusasti.

      Ei saa olla. Kas tõesti?

      Ma kirjutan meist, kordas Avram ja tõotas seda endamisi, ning ei tundnud end ära.

      Tahad sa veel ühte?

      Aga aeglasemalt. Sa neelad poole alla.

      Sa tahad sõnade sügavama mõtteni jõuda? Ora saatis poisile sihikindla naeratuse. Selle luuletasin ma hulk aega tagasi, me kirjutasime selle koos, Ada ja mina. Töölaagri lõpupeoks Mahanajimis. Nad korraldasid meile peidetud aarete jahi, me eksisime lootusetult ära. Parem ära küsi.

      Ma ei küsi, naeratas Avram.

      Siis küsi!

      Mida sa Ilanile rääkisid?

      Seda ei saa sa elu sees teada, ütles Ora.

      Kas sa suudlesid teda?

      Mida sa ütlesid? kohkus Ora.

      Seda, mida sa kuulsid.

      Võib-olla suudles tema mind? Ora kergitas kõrgilt kulmu, nii nagu Ursula Andress, ilma et oleks häbenenud. Ja nüüd pea suu ja kuula. See on „Tšingerassa bumm” järgi, tead sa seda?

      Muidugi tean, ütles Avram umbusklikult ja võlutult, ning tõmbas end ootamatust lõbust kõverasse. Kõik oli ootamatu – et ta siin istus, et neil viimasel hetkel õnnestus kibedast ja lõplikust lahkuminekust pääseda, ja et tal oli hea meel tüdrukust, kes laulis „Tšingerassa bumm” viisil.

      Ora laulis ning lõi reiel takti:

      „Me läksime aardeid otsima, tšingerassa bumm, uue rühmajuhi saatel,