Kaksteist II. Justin Cronin

ainulaadset võimet tema meeltesse pidama jääda – see justkui oleks tema sõrmeotstesse alatiseks elama asunud. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid ei leidnud õigeid sõnu ja sobiv hetk läkski mööda.

      „Kas sa oled ikka kindlasti terve?”

      Amy näole ilmus naeratus. „Ma ei ole ennast iial paremini tundnud.”

      Tegelikult näeb ta haige välja, mõtles Peter. „No hüva, ma olen kümne päeva pärast tagasi.”

      Amy ei lausunud midagi.

      „Me kohtume siis, on ju nii?” Peter oleks tahtnud teada, miks ta seda üldse küsis.

      „Muidugi, Peter. Kuhu ma siit läheksin?”

      Kui Peter oli lahkunud, siirdus Amy õdede elupaika, mis kujutas endast laste magala vähendatud väljaannet. Kõik teised õed magasid juba ja mõned eakamad nendest norskasid tasakesi. Ta võttis ürbi seljast ja heitis sängi.

      Mõne aja pärast ta ärkas võpatades. Tema keha läikis külmast higist, mis oli öösärgi läbi leotanud. Teda painas ikka veel rahutute unenägude pööris.

      Amy, aita teda.

      Ta tardus.

      Amy, ta ootab sind. Laevas.

      „Isa?”

      Mine tema juurde, mine tema juurde, mine tema juurde, mine tema juurde…

      Amy tõusis ootamatust sihikindlusest vallatuna voodist. See hetk oli kätte jõudnud.

      Üks kohustus oli siiski veel jäänud – üksainus viimane ülesanne, mille ta pidi täitma selle elu lõpupäevadel, mida ta oli ehkki üürikest aega, kuid siiski armastanud. Ta kõndis kergejalgselt mööda vaikseid koridore ühistuppa. Hiireküti leidis ta puhkamast tolsamal sohval, kuhu loom oli temast jäänud. Kassi silmadest paistis kurnatus. Tema jalad olid lõdvad ja ta suutis hädavaevu pead kergitada.

      Palun, ütlesid kassi silmad. Mul on valus. See kõik on liiga pikale läinud.

      Amy tõstis ta hellalt rinnale. Ta pööras Hiireküti selga silitades kassi näoga akna poole, kust avanes vaade tähistaevale.

      „Hiirekütt, kas sa näed kaunist maailma?” pomises ta looma kõrva ääres. „Kas sa näed neid kauneid tähti?”

      See on… ilus.

      Looma kael murdus prõksatades ja tema keha vajus käte vahel longu. Amy jäi Hiireküti karvu paitades ning pead ja nägu suudeldes mõneks minutiks niiviisi seisma, kuni kassi olemasolu hääbus. Hüvasti, Hiirekütt. Õnn kaasa sulle. Lapsed armastavad sind. Sa oled kunagi taas koos nendega. Siis viis ta kassi välja aiasarasse, et vaadata, kas leiab sealt labida.

      31

      „Ennäe, kelle tuul on siia puhunud.”

      Üks õliplekke täis mees oli suunanud Peteri kantiini, kust ta leidis Michaeli istumast tosina mehe ja naise seltsis, kes hoidsid määrdunud käes kahvlit, millega nad endale taldrikutäite kaupa ube suhu kühveldasid. Michael kargas pingilt püsti ja lajatas käe talle õlale.

      „Peter Jaxon nii tõesti, kui ma elan ja hingan.”

      „Kuramlendajate päralt, Michael. Sa oled päratu suur.”

      Sõbra rind näis olevat kaks korda suuremaks paisunud ja ajas pungi tema töötürbi. Käsivarsi katsid lihaste köiekimbud. Põsed muutis karedaks jõuline blond habemetüügas.

      „Tõtt öelda pole siin peale nafta keetmise ja pommide tõstmise suurt midagi teha. Ja olgu tarkadele teadmiseks, et niisugust väljendit ei kasuta siin keegi. Ikka „kuradi see” ja „kuradi too””. Ta osutas laua poole. „See siin on minu brigaad. Semud, öelge Peterile tere.”

      Kõiki tutvustati. Peter andis küll parima, et nimesid meelde jätta, kuid teadis, et mõne minuti pärast on need ununenud.

      „Kas sa oled näljane?” päris Michael. „Kui läbi suu hingata, siis see lobi ei olegi nii paha.”

      „Ma pean kõigepealt sisejulgeoleku ülemale endast ette kandma.”

      „Ta võib oodata. Kuna kell on kaksteist läbi, on Stark tõenäoliselt nagunii juba jokkis. Tegelikult peaksid sa kohtuma Karloviciga, aga tema läks hoidlasse. Lase ma toon sulle taldriku.”

      Nad vahetasid lõunasöögi ajal uudiseid, viisid siis taldrikud kööki tagasi ja astusid õue.

      „Kas siin lõhnab alati nii halvasti?” uuris Peter.

      „Oh, täna on veel hea päev. Kui tuul pöörab, siis sa hakkad nutma. Ta puhub kogu sopa kanalist siia. Tule, ma korraldan sulle suurejoonelise ekskursiooni.”

      Esimene peatuskoht oli tuhkplokkidest laotud ja roostetanud plekk-katusega kasarm. Seinu ääristasid eesriietega magamisasemed. Keset ruumi istus kaardipakki segades ja siis taas ümber segades laua taga pikliku näoga hiigelkasvu mees.

      „Tema on minu asetäitja Juan Sweeting,” lausus Michael. „Reageerib nimele Tseps.”

      Nad surusid teineteisel kätt ja mees teretas Peterit mühatusega.

      „Kuidas sa Tsepsiks said?” küsis Peter. „Ma pole sellist nime varem kuulnud.”

      Mees kõverdas käsi ja pungitas kaht suurt greipi meenutavaid biitsepseid.

      „Ahaa,” ütles Peter. „Saan aru.”

      „Ära muretse,” sõnas Michael. „Tema kombed pole küll just kõige paremad ja lugedes ta liigutab huuli kaasa, aga kui sa ei unusta teda toita, siis ta peab ennast päris hästi üleval.”

      Ühest koikust oli ilmunud nähtavale naisterahvas, kellel polnud seljas mitte midagi peale aluspesu. Ta haigutas pihku. „Taeva päralt, Michael, ma püüdsin pisut põõnata.” Ta põimis Peteri üllatuseks käed ümber Michaeli kaela ja tema näol lõi särama ihar naeratus. „Kui sa muidugi just ei taha…”

      „Praegu pole selleks õige aeg, mi amiga.” Michael vabastas ennast hellalt. „Kui sa tähele ei pannud, siis meil on siin seltskonda. Lore, tema on Peter. Peter, tema on Lore.”

      Naise keha oli sale ja tugev, päikesest pleekinud juuksed lühikeseks pöetud. Ta oli kuidagi tavapäratul ja pisut mehelikul viisil kütkestav ning temast õhkus siirast ja isegi himurat meelelisust.

      „Kas sina oledki too sell?”

      „Mina ikka.”

      Lore tõi kuuldavale teadjanaeru. „Noh, head vedamist sulle, sõber.”

      „Lore on neljanda põlvkonna naftatööline,” ütles Michael. „Ta sama hästi kui joob seda kraami.”

      „Sellest ma elangi,” kostis Lore. Seejärel lausus ta Peteri poole pöördudes: „Nii et teie, poisid, olete vanad sõbrad. Pühenda ka tütarlaps saladusse. Milline ta oli?”

      „Vaata et kõige nutikam vennike üleüldse. Kõik kutsusid teda Vooluringiks. See oli midagi hüüdnimetaolist.”

      „Ja ka midagi lolli hüüdnime taolist. Peter, ma tänan sind südamest.”

      „Vooluring,” kordas Lore otsekui selle sõna maitset tundma õppides. „Tead sa, ma arvan, et see vist isegi meeldib mulle.”

      Laua ääres istuv Tseps, kes polnud senimaani midagi öelnud, tõi kuuldavale naiseliku oige. „Vooluring, oo Vooluring, pane mind ennast naisena tundma…”

      „Jääge mõlemad vait.” Michael punastas niivõrd, et see ei klappinud kohe kuidagi tema uudse lihaselisusega, ehkki Peter sai aru, et üks osa temast ka naudib säärast tähelepanu. „Justkui mingid kolmeteistkümnesed. Peter, tule edasi,” ütles ta sõpra ukse poole juhatades, „lähme nende laste juurest ära.”

      „Kohtumiseni, leitnant,” hõikas Lore lustakalt, kui nad väljusid. „Ma tahan lugusid kuulda.”

      Michael andis Peterile kasvavas pärastlõunalõõsas ülevaate sellest, kus miski asub, ning viis ta ühe torni juurde ja