Kaksteist II. Justin Cronin

Lulingis ning kaks silda üle Guadalupe, kusjuures üks nendest asus Seguinist veidi läänes ja teine Comforti linnas. Kolm esimest ei teinud kuigi palju muret, sest kolonn pidi ületama need päevavalges, kuid Seguini jõuaksid nad alles pärast päikeseloojangut. Jahti pidades olid nad näinud mööda selle jõe kallast edasi-tagasi liikuvaid viiruskeid ja tühikäigul diiselmootori hääl oli nende teada-tuntud ligimeelitaja. Asja tegi veelgi hullemaks San Marcose silla seisund, mis oli niivõrd halb, et tsisternautodel lubati sellest üle sõita ainult ühekaupa. Teatavaks kaitseabinõuks oleks olnud selle piirkonna valgustamine prožektoritega, kuid siis oleks kolonn ligikaudu tunniks koost lagunenud.

      Kõik kogunesid koidueelses pimeduses tsisternautode juurde. Õhk oli niiske ja külm. See reis oli peaaegu kõikide jaoks liigagi tuttav. Nad olid sellega harjunud ja isegi sellest pisut tüdinenud. Anti edasi kruuse sigurikohviga. Michael kui kõige kõrgema ametikohaga naftatöötleja pidi sõitma esimeses maasturis koos Peteriga. Tseps oli esimese ja Lore teise tsisternauto juht. Peter oli kavatsenud hea tahte märgiks Starki kolonni ees sõitma panna, kuid tema kergenduseks too keeldus sellest ja pidas õigemaks koos ülejäänud sisejulgeoleku meestega naftatöötlemistehasesse jääda.

      Väravad avati siis, kui maale langesid esimesed päikesekiired. Tosin suurt diiselmootorit ärkas möirates ellu, pahvides summutitorudest välja pakse musti heitgaasipilvi. Michael kõndis piki autorivi tahapoole, andis kätte raadiosaatjad ja pidas juhtidega veel viimast korda nõu. Siis istus ta oma kohale maasturi roolis ning astus ükshaaval ühendusse kõikide juhtidega.

      „Esimene auto.”

      „Sõiduvalmis.”

      „Teine auto.”

      „Sõiduvalmis.”

      „Kolmas auto…” Ja nii edasi. Michael andis raadiosaatja Peteri kätte ja lükkas käigu sisse.

      „Küll sa näed,” ütles ta. „Kogu see värk on üksainus suur haigutamine. Korra ma magasin suurema osa teest.”

      Nad alustasid sõitu algavasse päeva.

      Hilishommikuks olid nad läbinud Rosenbergi ümbersõidutee ja keerasid läände I-10 poole. Osariigimaanteed kujutasid endast katkematut augusarja ja sundisid tsisternautosid liikuma roomates, kuid osariikidevahelisele kiirteele jõudes pidi nende kiirus kasvama.

      Raadiost kostis Tsepsi hääl: „Michael, mul siin tagapool üks mure.”

      Peter keeras ennast istmel. Kolonn nende selja taga oli seisma jäänud. Michael vajutas maasturi piduritele ja tagurdas. Tseps oli oma veoki kabiinist välja tulnud ja seisis kapotti kergitades eesmisel põrkeraual.

      „Mis mure sul siis on?” hõikas Michael.

      Tseps vehkis auru laiali ajades riidelapiga mootori ümber. „Minu arvates on viga jahutusvee pumbas. Selle parandamisele võib kuluda üksjagu aega. Paar tundi igal juhul.”

      Oli kaks võimalust: kas oodata, kuni remont saab tehtud, või jätta see tsistern maha. Olukorra muutis veelgi keerulisemaks asjaolu, et mõlemal pool teed kasvas läbitungimatu padrik. Kõige lähem võimalus teelt ära keerata jäi kuue miili kaugusele selja taha. Nad oleksid pidanud kogu kolonniga kuni Walliseni tagurdama.

      „Kas ta tuleb sellega toime?” küsis Peter.

      „Varuosad on meil olemas. Ma ei näe põhjust, miks ta ei peaks tulema.”

      Peter andis loa tööd alustada. Michael haaras taas raadiosaatja. „No nii, kõik suretavad mootori välja.”

      „Tõsist juttu räägid või?” vastas Lore. „Käsi Tsepsil see vanarauahunnik tee pealt koristada.”

      „Jah, ma räägin tõsiselt. Rahvas, mootorid seisma.”

      Peter paigutas kummalegi poole kolonni turvameeskonnad, kelle püssid sihtisid seda puudest ja põõsastest koosnevat seina. Oli küll ülimalt ebatõenäoline, et keset päeva võib midagi juhtuda, kuid sedalaadi tihnik oli viiruskite jaoks ideaalne varje. Tseps ja Lore asusid tööle mootori kallal. Suurem osa juhte oli kabiinist välja tulnud. Möödus mõni minut ja nähtavale ilmusid mängukaardid.

      Kui Tseps kuulutas, et jahutussüsteem on parandatud, oli kell juba kolm läbi. Remondile oli kulunud peaaegu neli tundi. Kerrville’ini oli jäänud veel kaksteist tundi sõitu – ja isegi rohkem, sest osa teest tuli läbida pimedas.

      „Ei ole veel hilja tagasi minna,” ütles Michael. „Ümber pööramiseks me saame kasutada kiirtee mahasõitu Columbuses. Rambid on heas seisukorras.”

      „Mida sina tahaksid teha?”

      Nad seisid teistest eemal maasturi juures. „Kui sa minu käest küsid, siis ma arvan, et me peaksime edasi sõitma. Mis vahet need veel mõned tunnid pimedust teeksid? Nagu säärast asja poleks varemgi juhtunud. Nood vanad kärud lähevad kogu aeg katki. Ja kuni Seguinini on teed laiad.” Michael kehitas õlgu. „Tegelikult on see sinu otsustada.”

      Peter mõtles viivu. See oli küll riskantne, aga mis asi ei ole? Ja Michaeli loogika näis vett pidavat.

      Ta noogutas. „Lähme edasi.”

      „See juba klapib. Vennas, nüüd oleme tähelepanu ise.”

      Rampe tähistavad auklikud ja roostetanud viidad, mis olid maa poole kaldu nagu joodikud. Neid edasi sõitma kutsuv igivana kiivas piiretega kiirtee. Täiesti lagunenud teeäärsed restoranid, tanklad ja motellid, kusjuures mõne juures nendest seisis veel püsti mittemidagiütleva nimega silt. McDonald’s. Exxon. Whataburger. Peter jälgis mööduvat maastikku. Nad sõitsid nüüd küll kiiremini, aga seda ei pidanud jätkuma kauaks. Pimedus oli peale tulemas.

      Päevavalgus hääbus Flatonias. Nad viibisid kolmandast sillast kolmkümmend miili ida pool ja liikusid ühtlase kiirusega kakskümmend viis miili tunnis. Kogu päeva autode vahel vastastikuste nöögetega täidetud sõnumeid vahetanud raadiojaamad jäid vait. Lulingi linnale lähenedes märkasid nad maasturi esitulede valgusvihkudes punase X-tähega tähistatud mahasõiduviita. Varje. Peter heitis pilgu Michaeli poole, et leida tema näol mõnda muudatust, kuid neid ei olnud. Nad sõitsid edasi.

      Nad olid sillale lähenemas, kui Michael kallutas ennast ootamatult ette ja vaatas üle rooliratta pinevalt teele.

      „Mida põrgut…?”

      Michael vajutas piduripedaali põhja ja Peter toetus vastu armatuurlauda. Kabiin täitus valgusega, sest viimasel hetkel pidurdada jõudnud teine maastur oleks neile äärepealt tagant sisse sõitnud. Nad jäid rataste libisedes seisma.

      Michael põrnitses ettepoole. „Kas ma näen viirastusi?”

      Raadiost kostis Lore’i ragisev hääl. „Mis siin toimub? Miks me peatusime?”

      Peter kahmas raadiosaatja armatuurlaualt enda kätte. „Kolmas ja neljas sisejulgeolek kiiresti ette. Esimene ja teine püsivad oma kohal. Kõik ülejäänud jäävad kabiini.”

      Teel seisis elusolend. Mitte viirusk, vaid inimene. Ta paistis olevat millessegi keebisarnasesse rõivastatud naine, kelle pea oli langetatud.

      „Mida ta teeb?” ütles Michael. „Ta ju lihtsalt seisab seal.”

      „Oota siin.”

      Peter väljus kabiinist. Naine ei olnud ennast veel liigutanud ega mõnel muul viisil märku andnud, et tajub nende juuresolekut. Sisejulgeoleku kaks asukohta vahetanud veokit olid peatunud maasturite kõrval. Peter tõmbas püstoli välja ja sammus ettevaatlikult edasi.

      „Tutvustage ennast.”

      Naine seisis silla esiserval. Sillakaare kandepostid lõikasid taeva taustale pimeduse triipe. Peter tõstis tasapisi talle lähenedes relva. Naine hoidis midagi käes. „Kuulge,” ütles Peter. „Ma räägin teiega.”

      Naine kergitas pead. Veokite esilambid ujutasid tema näo valgusega üle. Peter ei osanud öelda, keda ta näeb. Naist? Tütarlast? Vanaeite? Näo kujutis tema meeltes otsekui võbeles ning muutis ennast kogu aeg nagu miski, mis paistab läbi kiiresti liikuva vee. Ta tundis, et talle hakkab okse kurku tõusma.

      „Me teame, kus te olete.” Naise