Kaksteist II. Justin Cronin

See on üsna lihtne.”

      „Minu meelest see küll lihtne ei ole.” Peter pööras pea salatsevalt muigava Amy suunas.

      „Ära sa minu poole vaata,” avaldas too protesti. „Sa mängid iseseisvalt.”

      Caleb osutas lauale. „Sa võid teha avakäigu.”

      Lahing algas. Peter oli arvanud, et saab poisist kergesti jagu – lõppude lõpuks oli ju tegemist laste mänguga, mille ta lootis kähku selgeks õppida –, kuid avastas otsekohe, kui rängalt ta on oma noort vastast alahinnanud. Caleb oleks otsekui kõiki tema taktikalisi sihte ette aimanud ning vastas neile kõhklematult täpsete ja kindlate käikudega. Peter otsustas üha suureneva meeleheite sunnil rünnata ja võttis ratsuga Calebi ühe oda.

      „Kas sa oled ikka kindel, et tahad seda teha?” päris poiss.

      „Hm, miks mitte?”

      Caleb uuris lõuga kätele toetades lauda. Peter tunnetas tema mõtete keerukat kulgemist – ta kavandas strateegiat ning kujutas endale ette võimalikke käike ja vastukäike. Viie aasta vanuselt, mõtles Peter. Hämmastav.

      Caleb lükkas vankrit kolme ruudu võrra edasi ja võttis Peteri teise ratsu, mille too oli kogemata kaitsetuks jätnud. „Vaata nüüd,” ütles ta.

      Kiire vigurite vahetus ja Peteri kuningas oli lõksus. „Matt,” kuulutas poiss.

      Peter silmitses lauda lootusetu pilguga. „Kuidas sa sellega nii kiiresti toime tulid?”

      Amy tema kõrval naeris soojalt ja nakatavalt. „Ma ju rääkisin sulle.”

      Calebi muhelus venis miililaiuseks. Peter sai aru, mis sündis – kõigepealt ujumine ja nüüd siis see. Vennapoeg võttis vaevata juhtohjad enda kätte ja näitas Peterile, milleks ta on suuteline.

      „Sa pead lihtsalt ette mõtlema,” ütles Caleb. „Püüa selles näha jutustust.”

      „Räägi mulle tõtt. Kui hästi sa mängid?”

      Caleb kehitas tagasihoidlikult õlgu. „Mõned vanemad lapsed võitsid mind. Nüüd enam ei võida.”

      Caleb oli parajasti sisse kasseerinud oma kolmanda võidu ühtejärge, kusjuures need muutusid üha halastamatumaks, kui helises teda magalasse kutsuv kell. Aeg oli möödunud liigagi kiiresti. Amy lahkus tütarlaste poolele ja jättis poisi magama saatmise Peteri hooleks. Caleb pani suures sängidega ruumis päevariiete asemel selga öösärgi ja põlvitas siis käsi kokku pannes voodi kõrval kivipõrandale, et palvetada – palve kujutas endast pikka rodu taotlusi „Jumal õnnista” ning algas „vanematega taevas” ja lõppes Peteri endaga.

      „Ma jätan su alati viimaseks,” ütles poiss, „et sa kaitstud oleksid”.

      „Kes on Hiirekütt?”

      Hiirekütt oli nende kass. Peter oli näinud seda vaest olevust ühistoas aknalaual lesimas – ta oli haletsusväärne karvapundar, kelle ihu ripnes vanadel esiletungivatel kontidel nagu pesu nööril. Peter vedas Calebi teki lõuani ja kummardus, et teda laubale suudelda. Õed liikusid teisi lapsi unele kussutades piki sängiridu edasi-tagasi. Tuled magalas olid juba kustutatud.

      „Onu Peter, millal sa tagasi tuled?”

      „Ma ei tea seda kindlalt. Loodetavasti varsti.”

      „Kas me võime siis uuesti ujuma minna?”

      Kogu kehasse valgus soe tunne. „Ainult juhul, kui me veel malet mängime. Ma arvan, et ei ole veel asjale pihta saanud. Mõned näpunäited ei teeks mulle paha.”

      Poiss lõi näost särama. „Ma luban seda.”

      Amy ootas teda tühjas ühistoas, kass jalgade ümber nuuskimas. Peter pidi täpipealt kell üheksa kasarmusse ilmuma. Talle ja Amyle oli jäänud üheskoos olemiseks kõigest mõni minut.

      „Vaene elukas,” sõnas Peter. „Miks keegi teda magama ei pane? Minu meelest on see julm.”

      Amy paitas looma selga. Puudutust vastu võttes küüru tõmbunud kass tõi kuuldavale tasase nurrumise. „Tema aeg on vist möödas. Aga lapsed jumaldavad teda ja õed ei usu sellisesse asja. Elu tohib võtta ainult Jumal.”

      „Ilmselt ei ole nad kunagi New Mexicos käinud.”

      See oli nali, kuid mitte üksnes. Amy silmitses teda murelikult. „Peter, sa paistad mures olevat.”

      „Asjad ei edene just kuigi hästi. Kas sa tahad sellest teada saada?”

      Amy pidas küsimuse üle aru. Ta nägi pisut kahvatu välja. Peter mõtles endamisi, kas ta tunneb ennast ikka hästi.

      „Võib-olla mõni teine kord.” Amy silmitses uurivalt Peteri nägu. „Tead sa, ta armastab sind. Ta kõneleb kogu aeg sinust.”

      „Sa tekitad minus süütunnet. Tõenäoliselt ma olen selle ära teeninud.”

      Amy tõstis Hiireküti maast ja seadis endale sülle. „Ta saab aru. Ma räägin sulle üksnes selleks, et sa teaksid, kui tähtis sa talle oled.”

      „Aga kuidas sinuga on? Kas sul läheb siin hästi?”

      Amy noogutas. „Kõike kokku võttes see sobib mulle. Mulle meeldib seltskond, lapsed ja õed. Ja muidugi on olemas Caleb. Võib-olla esimest korda oma elus ma tõepoolest tunnen… ma ei tea. Tunnen ennast kasulikuna. On tore olla lihtsalt tavaline inimene.”

      Vestluse avameelne ja ladus kulgemine jahmatas Peterit. Nende vahelt oli kadunud mingisugune tõke. „Kas teised õed teavad? See tähendab, et teised peale õde Pegi.”

      „Mõned teavad. Või vahest üksnes kahtlustavad. Ma olen viis aastat siin olnud ja nad peavad ju märkama, et ma ei vanane. Enda arvates olen ma õde Pegi jaoks pisut nagu midagi mingisuguse ebakoha sarnast või miski, mis ei klapi päris hästi tema vaadetega. Aga mulle ta seda ei ütle.” Amy naeratas. „Lõppude lõpuks keedan ma ju keskpärast kruubisuppi.”

      Peteri lahkumise hetk jõudis kätte liiga ruttu. Amy saatis ta ukseni, kus Peter tõmbas taskust paki rahatähti ja ulatas selle tema poole.

      „Anna need õde Pegile, eks ole.”

      Amy noogutas mingeid kommentaare lisamata ja poetas raha seelikutaskusse. Ta tõmbas Peteri taas kord ja sedapuhku jõulisemalt oma embusse. „Ma olen sinust tõesti puudust tundnud.” Tema hääl Peteri rinna vastas oli vaikne. „Hoia ennast, eks. Luba mulle, et sa teed seda.”

      Tema pealekäimises võis tajuda mingit peaaegu et lõpliku ja sügavama lahkumise tunnet. Mis see on, mille ta ütlemata jätab? Ja oli veel midagi – tema kehast õhkus palavikulist kuumust. Peter lausa tundis läbi Amy vormirüü raske kanga selle tuikamist.

      „Sul ei ole vaja minu pärast muretseda. Minuga ei sünni midagi halba.”

      „Peter, ma mõtlen seda tõsiselt. Kui midagi juhtuks, siis ma ei suudaks…” Amy hääl hõljus otsekui mingisuguse varjatud tuule hoovustest veetuna kaugusse. „Ei suudaks ja ongi kõik.”

      Nüüd oli kindel, et Amy jättis midagi ütlemata. Peter otsis tema näolt märke selle kohta, millega on tegemist. Amy laup läikis kergelt higist.

      „Kas sa tunned ennast ikka hästi?”

      Amy võttis tema käe enda kätte ja kergitas neid koos, surudes peopesa vastu Peteri pihku nii, et nende sõrmeotsad puudutasid üksteist üksnes õrnalt. Selles liigutuses näis olevat ühevõrra nii ühtekuulumist kui ka lahkumist, nii seotust kui ka eraldatust.

      „Kas sa mäletad, kuidas ma sind suudlesin?”

      Nad ei olnud kunagi rääkinud Amy sellest kiirest, linnukese nokaliigutust meenutavast suudlusest ostukeskuses, kui viiruskid nende poole tormasid. Vahepeal oli juhtunud palju asju, kuid Peter polnud seda unustanud. Kuidas ta olekski võinud unustada?

      „See on mind alati imestama pannud,” tunnistas ta üles.

      Nende kergitatud käed otsekui hõljusid hämaras ruumis nende vahel. Amy vaatles neid uuriva pilguga. Ta just nagu püüdis ära arvata tähendust, mis ta ise oli