Kaksteist II. Justin Cronin

looduslik soolakuppel ja osa omaaegsetest strateegilistest naftavarudest. Nafta ujub vee peal, nii et me pumpame sinna merevett ja nafta tulebki välja.”

      Peter pani tähele, et sõbra häälde on tekkinud kübeke Teksase aktsenti. Mitte „nafta”, vaid „naafta”.

      „Kui palju naftat seal veel järel on?”

      „Noh, põhimõtteliselt on seda paska palju. Meie hinnangute kohaselt piisavalt palju, et täita neid keedupotte veel viiskümmend aastat.”

      „Ja kui see otsa saab?”

      „Siis me lähme uusi otsima. Houstoni laevakanali ääres on palju mahuteid. Seal on küll ehtne mürgisoo ja linn kubiseb uimardeist, aga ta võib meid mõnda aega välja vedada. Järgmine lähim kuppel on Port Arthuris. Tegevust sinna üle viia poleks kerge, aga kui aega on küllaldaselt, siis me saame sellega hakkama.” Ta kehitas fatalistlikult õlgu. „Olgu nii või naa, aga ma kahtlen, kas meid siis enam on, et selle pärast muretseda.”

      Michael kuulutas, et tal on Peterile näidata üks üllatus. Nad kõndisid relvalattu, kust Michael võttis haavlipüssi, ja siis autoparki pikapi järele. Michael kinnitas püssi põrandal seisva jala külge ja käskis Peteril autosse istuda.

      „Kuhu me lähme?”

      „Küll sa näed.”

      Nad sõitsid tehase territooriumilt välja ja keerasid rööbiti merega lõunasse kulgevale mõranenud mustkattega teele. Auto avatud akendest sisse puhuvad soolased tuuleiilid võtsid kuumuselt teravuse. Mehhiko lahte oli Peter näinult ainult paar korda. Selle iidne laiuv veteväli oli liiga suur, et meeltes püsida, ja võttis tal iga kord paratamatult hinge kinni. Kõige lummavamad olid lainete pikad torud, mis kogusid kaldale lähenedes mõõtmeid ja hoogu ning langesid siis veepiiril pruuni vahu kiharana alla. Ta ei suutnud pilku nendelt ära pöörata. Peter teadis, et ta võiks lihtsalt laineid jälgides tundide viisi liival istuda.

      Mõned rannalõigud olid puhastatud, kuid teistel võis ikka veel näha mastaapse katastroofi jälgi – käsitamatu kujuga kägarateks väändunud roostetanud metalli, kaldale jooksnud igas suuruses laevu, mille kere oli valgeks pleekinud ja mõlkis või siis kuni tugikaarteni paljaks kistud ja vedeles viltu liival nagu avatud rinnakorv, ning tõusuveega maale ajunud kõikvõimaliku prahi seljakuid.

      „Sind üllataks, kui palju kraami senimaani kaldale uhutakse,” ütles Michael akna poole näidates. „Suur osa sellest tuleb mööda Mississippit alla ja keerab siis kaares rannikule. Raskemad asjad on enamasti kadunud, aga kõik, mis on plastmassist, paistab vastu pidavat.”

      Michael oli teelt ära pööranud ja sõitis nüüd veepiiri lähedal. Peter vahtis aknast välja. „Kas sa vahel midagi suuremat ka näed?”

      „Mõnikord näen. Möödunud aastal uhuti randa pargas, mis oli ikka veel täis suuri kaubakonteinereid. See kuradima asjandus oli triivinud terve sajandi. Me olime kõik üsna elevil.”

      „Mis nende sees oli?”

      „Inimeste luukered.”

      Nad jõudsid ühe abajani ja keerasid tüüne lahe kallast järgides läände. Eest paistis veeserval kükitav väike betoonehitis. Kui Michael auto seisma jättis, nägi Peter, et see hoone on üksnes kest, kuigi aknaraamil olevalt sildilt võis ikka veel lugeda luitunud sõnu „Arti krabionn”.

      „Heakene küll, ma olen sul konksu otsas,” ütles Peter. „Milles see üllatus siis seisneb?”

      Sõber muheles kelmikalt. „Jäta tukk siia,” lausus ta Peteri puusale kinnitatud brauningule osutades. „Sul ei lähe seda vaja.”

      Peter pidas endamisi aru, mis sõbral võiks küll mõttes olla, asetas siis püstoli kindalaekasse ja kõndis Michaeli kannul hoone taha. Seal oli väike randumispaik, mille betoonkai ulatus vees vahest nii kolmekümne jala kaugusele.

      „Mida ma näen?”

      „Ilmselt laeva.”

      Kaiotsa külge oli seotud tasakesi ummiklainetel kõikuv väike purjepaat.

      „Kust sa selle said?”

      Michaeli nägu säras uhkusest. „Tegelikult paljudest kohtadest. Kere me leidsime kümne miili kauguselt sisemaalt ühest garaažist. Ülejäänud jupid me kõbisime üles või valmistasime ise.”

      „Meie?”

      „Lore ja mina.” Michael köhatas ja tema näol valitses äkitselt segadus. „On vist üsna ilmne, et…”

      „Michael, sa ei ole kohustatud mulle midagi selgitama.”

      „Ma tahan kõigest öelda, et see ei ole lausa nii, nagu pealtnäha paistab. Noh, võib-olla ka on. Aga ma ei taha öelda, et me just kokku kuulume. Lore on lihtsalt… noh, ta lihtsalt on selline.”

      Peter avastas, et tunneb sõbra kimbatusest mingisugust loomuvastast mõnu. „Minu meelest on ta ju küllaltki kena. Ja sina meeldid talle ilmselgelt.”

      „Jah, noh.” Michael kehitas õlgu. „“Kena” poleks just esimene sõna, mille mina valiksin, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Tõtt öelda suudan ma temaga vaevu sammu pidada.”

      Kui Michael oli pardale astunud, taipas Peter äkitselt, kui hädine see alus siiski välja näeb.

      „Milles on küsimus?” päris Michael.

      „Kas sa tõesti kavatsed sellega merele minna?”

      Michael oli hakanud toimekalt otsi kokku kerima ja trümmipõhja sättima. „Miks ma su sinu arvates siis siia tõin? Lõpeta see muretsemine ja tule peale.”

      Peter laskus ettevaatlikult tekile. Kere liikus tema all kummaliselt, reageerides ta raskusele aeglase nihkumisega. Ta haaras reelingust kinni ja soovis, et laev paigal seisaks. „Ja kas sa tead tõepoolest, kuidas seda teha.”

      Sõber muheles endamisi. „Ära ole säherdune lapsuke. Aita mul purje heisata.”

      Michael võttis kiiresti läbi põhiasjad – puri, tüür, tüüripinn, soot. Ta vedas kinnitusotsa sisse, ronis ahtrisse tüüripinni juurde, tegi midagi, mis pani purje järsult õhuga täituma, ning äkitselt nad olidki kaldast lahti ja eemaldusid kaist hämmastava kiirusega.

      „Nii et mida sa arvad?”

      Peter silmitses kaugenevat kaldajoont närviliselt. „Hakkan harjuma.”

      „Säh, siin on sulle üks mõte,” pakkus Michael välja. „Sa oled esimest korda elus sellises kohas, kus ükski viirusk sind tappa ei saa.”

      „Seda ma arvesse ei võtnud.”

      „Mu sõber, järgmise paari tunni jooksul oled sa töötu.”

      Nad loovisid üle lahe. Kui nad jõudsid sügavamasse vette, muutus selle värvus samblarohelisest sinakasmustaks ja päikesekiired peegeldusid rikošetina merepinna konarustelt. Pingul purje all tundus alus toekamana ja Peter hakkas ennast vabamalt tundma, kuigi mitte päris vabalt. Michael paistis küll teadvat, mida ta teeb, kuid ookean on siiski ookean.

      „Kui kaugele merele sa oled selle asjanduse viinud?”

      Michael vaatas valguse käes silmi kissitades ettepoole. „Raske öelda. Viie miili kaugusele igatahes.”

      „Aga tõke?”

      Epideemia alguspäevil oli üldiselt võetud omaks arvamus, et maailma muud riigid on Põhja-Ameerika mandri suhtes sunniviisilise karantiini kehtestamiseks mesti löönud, veeskavad kogu rannajoone ulatuses miine ja tulistavad kõiki kaldast eemalduda püüdvaid aluseid.

      „Kui seal ongi mingisugune tõke, siis mina pole seda veel leidnud.” Michael kehitas õlgu. „Kui sa tõtt tahad teada, siis üks osa minust arvab, et see kõik on tühipaljas jama.”

      Peter silmitses sõpra ettevaatlikult. „Sa ei otsi ju tõket?”

      Michael ei vastanud ja sõbra nägu ütles Peterile, et ta tabas märki.

      „See on hullumeelsus.”

      „Hullumeelsus on ka