Kaksteist II. Justin Cronin

      Eks ju nähes teise muret sama tunne mulgi tuleb.

      Eks ju nähes teise nukrust soovin talle hingevaprust

WILLIAM BLAKE,„Teise kurbusest”

      29

NaftatöötlemiskompleksTexas, Freeport

      Esimese klassi naftatööline Michael Fisher – Tark Michael, Maailmade Ühendaja – ärkas sügavast ja unenägudeta unest eksimatu tundega, et on kellegagi sugulises vahekorras.

      Ta avas silmad. Kummargil Lore istus kaksiratsi tema peal, laup seksihigist läikimas. Jessake, mõtles Michael, me ju alles tegime seda. Tegelikult vist peaaegu öö läbi? Täie vaardiga, lustakalt ja kõikides asendites, mida inimese füsioloogia lubab rakendada umbkaudu surnukirstu mõõtu magamisasemel.

      „Tere hommikust,” kuulutas Lore muheldes. „Loodetavasti sa ei pane pahaks, et ma ilma sinuta peale hakkasin?”

      Noh, mis seal siis ikka, mõtles Michael. Kindlasti on olemas ka halvemaid viise päeva alustada. Ta sai õhetusest Lore’i põskedel aru, et naine on omadega juba päris kaugel, ja kui mõtlema hakata, siis ega temagi olnud kuigi palju maha jäänud. Lore oli hakanud puusi õõtsutama ja tema sugutamise raskus laksus vastu Michaelit nagu randa jõudvad lained. Need lained muudkui tulid ja läksid.

      „Mitte nii kiiresti, mu härra.”

      „Kristuse nimel, keerake hääl maha!” kärkis üleval kellegi hääl.

      „Jää vait, Tseps,” kostis Lore. „Ma teen siin tööd.”

      „Sa ajad mul kõvaks! See on jäle!”

      Michaelile tundus, nagu leiaks vestlus aset mingil kaugel orbiidil. Kuna kõik magasid ühes kohas ja privaatsust pakkus ainult õhuke kardin, õppis inimene ennast välja lülitama. Aga see praegune tunne oli midagi enamat. Ehkki tema meeled siirdusid puhtfüüsiliste aistingute maile, käivitasid seks ja selle hüpnotiseeriv rütm temas midagi isiksuse lõhestumise sarnast. Tema aju oleks otsekui kehast kolm sammu maha jäänud ja liikunud avanevaid vaateid silmitsedes läbi maastiku, mis koosnes katlas paisuvate gaasimullidena tema ette kerkivatest muredest, kurbustest ja emotsionaalses mõttes neutraalsetest piltidest. Asendamist vajav murenev tihend. Uue toornafta hoidlast tarnimise ajagraafik. Mälestused Kolooniast, nagu ta seda mõttes alati nimetas. Lore jätkas tema peal oma teekonda, Michael aga hulpis selles vaimse truudusetuse hoovuses ja püüdis tahtejõudu appi võttes oma tähelepanu koondada, et naisega ühele joonele jõuda. Vähemalt seda võis ta ikka teha.

      Ja lõpuks jõudiski. Lore’i üha hoogustuv kirg pani päeva paika. Kui nad kardina eest tõmbasid, oli Tseps juba läinud. Kell luugi kohal näitas 6.30.

      „Ah sa pask.”

      Michael keeras jalad põrandale ja tõmbas türbi selga. Lore põimis käed selja tagant tema rinnale.

      „Jää siia. Ma kannan hoolt, et sulle saaks selle eest tasutud.”

      „Ma olen esimeses vahetuses. Kui ma jälle hiljaks jään, võtab Karlovic hommikusöögi asemel minu heaks.” Ta ajas jalad saabastesse ja pöördus, et suudelda naist, kes maitses soola, seksi ja millegi täiesti isikliku järele. Michael poleks saanud just öelda, et nad armastavad teineteist. Seks oli küll üks aja möödasaatmise viise, kuid kuude jooksul oli nende vahekord arenenud tasapisi millekski harjumusest enamaks.

      „Sa mõtlesid jälle, eks ole ju?”

      „Kes – mina või?”

      „Ära valeta.” Lore’i hääletoon ei olnud salvav, vaid üksnes täpsustav. „Sa tead väga hästi, et ühel heal päeval kepin ma sul kõik mured peast.” Ta ohkas ja lõdvendas haaret. „Heakene küll. Mine.”

      Michael tõusis asemelt ning võttis posti otsast kaitsekiivri ja kindad. „Kas me kohtume pärastpoole?”

      Lore oli juba koikule heitnud. „Seda sa saad.”

      Kui Michael kasarmust välja astus, oli päike Mehhiko lahe kohale kerkimas ja pani veepinna virvendama nagu kohrutatud lehtmetalli. Võis ju küll olla oktoobrikuu esimene nädal, kuid kuumus oli juba jõudu kogumas ning ookeaniõhk nagu ikka soola ja põleva butaani vääveljast lehast hapukas. Ta möödus kõhu korisedes – toit pidi ootama – reipal sammul sööklast, kaalumispuuridest ja sisejulgeoleku barakist ning astus Quonseti majakese juurde, kuhu olid kogunenud hommikuse vahetuse töölised. Peainsener Karlovic jagas graafiku alusel välja tööülesandeid. Ta heitis Michaeli poole külma pilgu.

      „Fisher, kas me segame su terviseund? Oleme süüdi.”

      „Sul on õigus.” Michael vedas türbi tõmbluku kinni. „Mul on kahju.”

      „Varsti on sul veelgi rohkem kahju. Sa paned Pommi käima. Tseps on su paarimees. Katsuge teha nii, et te oma brigaadi õhku ei lase.”

      Pommi nime all tuntud 1. destilleerimistorn oli kõige vanem ja seda roostes kobakat hoidis koos üksnes keevislappide, traadi ja palvete kombinatsioon. Kõik rääkisid, et on kõigest aja küsimus, millal torn erru lastakse või ta brigaadi sama hästi kui Marsile lennutab.

      „Ma tänan, boss. See on sinust lahke.”

      „Pole tänu väärt.” Karlovic laskis pilgul üle salga libiseda. „Heakene küll, kõik see mees. Partii teelesaatmiseni on jäänud seitse päeva. Kulla inimesed, ma tahan, et tsisternautod oleksid täis. Ja sina, Fisher, jääd viivuks siia. Ma tahan sinuga sõnakese juttu puhuda.”

      Brigaadid hajusid oma tornide juurde. Michael astus Karlovici kannul majakesse. Jumala eest, mis siis nüüd veel? Ta hilines ju kõigest paar minutit, see aga vaevalt et vääris peapesu.

      „Kuule, Dan, ma palun hommikuse pärast vabandust…”

      Karlovic ei lasknud tal lõpetada. „Unusta ära, ega ma sellest taha sinuga rääkida.” Ta sikutas pükse ülespoole ja langetas oma koguka kere kirjutuslauatoolile. Karlovic oli tõepoolest raske, kusjuures mitte paks, vaid igas mõttes suur mees, kellel oli kaalu ja konti. Tema selja taga olid rõhknaeltega seinale kinnitatud tosinad paberid – tööaegade graafikud, voodiagrammid ja tarnekavad. „Pommi oleksin ma nagunii sinule andnud. Sina ja Tseps olete tulise töö jaoks kõige paremad, kes mul on. Võtke seda, et ma teid kahekesi vanaeidelogu peale panen, kui komplimenti. Oleks see minu otsustada, vedeleks too värk prügihunnikus.”

      Michael ei kahelnudki, et nii see on. Kuid teisest küljest tundis ta ära strateegilises mõttes õigesti ajastatud kiituse. „Nii et?”

      „Nii et see.”

      Karlovic libistas üle laua paberilehe. Michaeli pilk langes kähku allkirjale selle alumises servas: Texase Vabariigi president Victoria Sanchez. Ta vaatas kirja kolm lühikest lõiku kiiresti läbi. „Noh, olgu ma neetud,” mõtles ta.

      „Kas sul on mingit aimu, mida see võiks tähendada?”

      „Miks sa arvad, et minul võiks mingit aimu olla?”

      „Sa olid viimati mahalaadimisel meeskonna ülem. Võib-olla said sa seal millestki haisu ninna. Hoidlas võib-olla räägiti midagi või oli seal tavalisest rohkem sõdureid.”

      „Meelde ei tule mulle küll midagi.” Michael kehitas õlgu. „Kas sa Starkiga oled kõnelnud? Võib-olla tema teab?”

      Stark oli naftatöötlemistehase turvaülem. Ta oli paras kisakõri ja pruukis liiga palju laket, kuid üldiselt pidasid nii naftatöölised kui ka sisejulgeoleku omad temast lugu kui mitte millegi muu, siis vähemalt tema osavuse pärast pokkerilaua taga. Tema kavalus oli Michaelile terve pataka raha maksma läinud, kuigi kohalikud maksetähed polnud just suur kaotus, sest tehases ei olnud neid millegi peale raisata.

      „Veel ei ole. Temale see siiski ei istuks.” Karlovic silmitses Michaelit uurivalt. „Kas sa oled tema sõber? Kogu selle California värgi pärast.”

      „Jah, ma tunnen teda.”

      „Nii et võib-olla õnnestub sul rattaid pisut õlitada. Olla just nagu … noh, ma ei tea … meie mitteametlik sideohvitser sisejulgeoleku ja sõjaväelastega.”

      Michael võttis endale mõne sekundi aega, et oma tundeid järele katsuda.