Kaksteist II. Justin Cronin

jõud ja miski, milleni meie arusaamine ei ulatu. Sa võid seda nimetada nii, kuidas ise tahad. See ei vajagi nime, sest ta teab sinu nime, mu sõber. Nii et kui sa tahad teada, millega ma siin päev läbi tegelen, siis vastus on väga lihtne. Ma ootan, mis järgmisena juhtub. Usaldan jumala plaane” Ta heitis Peterile salapärase pilgu. Tema nägu ja lihaselist rinda kattev higikelme muutis õhu kambris kirbemaks. „Kas on imelik kuulda mind niiviisi rääkimas?” Tema hoiak muutus leebemaks. „Tõenäoliselt mõtled sa: „Vaene vennike on vist ihuüksi siin kastis viibides mõistuse kaotanud.” Sa ei oleks esimene.”

      Peteril kulus vastamisele viiv aega. „Tegelikult ei mõtle. Ma mõtlesin sellele, kui väga te mulle üht inimest meenutate.”

      „Kes see on?”

      „Tema nimi oli Tädike.”

      Nüüd oli Greeri kord meelde tuletada. „Muidugi. See naine, kelle me Kolooniasse tagasi jõudes maha matsime. Sa ei rääkinud mulle temast kunagi midagi ja ma imestasin selle üle. Aga ma ei tahtnud sind pinnima hakata.”

      „Oleksite võinud pinnida. Võiks öelda, et me olime temaga lähedased, kuigi Tädikese puhul ei saanud selles kunagi kindel olla. Ma arvan, et poole ajast pidas ta mind kellekski teiseks. Mul oli kombeks käia vaatamas, mida ta teeb. Ja ka tema armastas jumalast rääkida.”

      „Kas tõesti?” Greeril paistis hea meel olevat. „Ja mida tal öelda oli?”

      Kui kummaline, arvas Peter, on avastada ennast praegu Tädikesele mõtlemast. Mälestus sellest vanast naisest ja üheskoos veedetud ajast tõusis nagu Greeri jutustuski ööst Arizonas tema meeltesse nii, nagu oleks see sündinud alles eile. Tädikese üleköetud köök ja tema kohutav tee. Esemete täpne ja isegi aupaklik paigutus ta ahtas majas, mööbel, raamatud, pildid ja märkmepaberid. Tema alati paljad vanad pahklikud jalad, krimpsus hambutu suu ning valgete juuste aurusarnane sasipundar, mis näis lihtsalt pea ümber hõljuvat, ilma et oleks üleüldse millegi külge kinnitatud olnud. Ka Tädike ise ei olnud millegi küljes kinni. See naine elutses oma lagendiku serval seisva osmiku üksinduses nagu mingisuguses täiesti teistsuguses maailmas või ajaväliste inimmälestustega täidetud ruumisopis. Peter jõudis nüüd aru pidades järeldusele, et see teda vist Tädikese poole tõmbaski. Tädikese juuresolekul tundusid elu argiheitlused alati kergemana.

      „Enam-vähem sedasama. Ta ei olnud sedalaadi naine, kellest on just väga hõlbus aru saada.” Teatav konkreetne mälestus kerkis mullina pealispinnale. „Üks asi siiski on. See juhtus selsamal ööl, kui Amy värava taha ilmus.”

      „Ohoo?”

      „Ta ütles: „See Jumal, keda mina tean, poleks jätnud meile võimalust andmata.””

      Greer jälgis Peterit pingsa uudishimuga. „Ta ütles seda sulle?”

      Mälestuse selgus oli Peteri jaoks ikka veel pisut üllatav. „Tollal ma lihtsalt mõtlesin, et see on… et see on ju kõigest Tädike.”

      Greeri meeleolu muutus ootamatult ja ta välgutas naeratust. Ta ütles: „Noh, mulle tundub, et see naine teadis paari asja. Mul on kahju, et ma temaga kordagi ei kohtunud. Ma vean kihla, et me oleksime teineteisega hästi läbi saanud.”

      Peter naeris. „Teate, minu arvates oleksite küll.”

      „Nii et võib-olla on käes aeg, et sa, Peter, veidi rohkem usaldust üles näitaksid. Rohkem ma tegelikult ei räägigi. Las asjad tulevad ise sinu juurde.”

      „Te tahate öelda, et nagu Martínezki.”

      „Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Pole mingit võimalust saada seda teada enne, kui see ongi teada. Peter, ma ei ole kunagi sinu käest küsinud, millesse sa usud, ega kavatse ka küsida. Selle otsustab iga inimene enda jaoks ise. Ja ära minust valesti aru saa – minagi olen või vähemalt olin sõdur. Maailm vajab sõjamehi ja kord saabub päev, kui millelgi muul polegi enam erilist tähtsust. Mu sõber, ma ei kahtlegi, et sa oled siis kohal ja võitled. Aga maailmas on veel ka midagi muud peale selle, mida ihusilmaga näha saab. Kõikide küsimuste jaoks mul küll ei ole vastuseid välja pakkuda, aga niipalju ma siiski tean.”

      „Oleks minul teie enesekindlus.”

      Major kehitas selle peale tõrjuvalt õlgu. „Oh, sa lihtsalt püüad asjadest aru saada nagu meie teisedki. Kui ma varjupaigas üles kasvasin, õpetasid õed meile kogu aeg, et usklik inimene on see, kes usub millessegi niisugusesse, mida tal pole võimalik tõestada. Ma ei ole selle vastu, kuid see on ainult pool tõde. Küsimus ei ole mitte vahendites, vaid lõpptulemuses. Sada aastat tagasi inimkond peaaegu hävitas iseenda. Oleks kerge arvata, et me ei meeldi Jumalale just eriti. Või et Jumalat ei olegi olemas, mitte millelgi pole iva ega mõtet sees ning me võime lihtsalt riistad varna riputada ja päeva lõppenuks kuulutada. Aitäh, planeet Maa, oli tore sinuga tuttavaks saada. Aga sina, Peter, ei ole selline. Sinu jaoks ei ole Kaheteistkümnele jahi pidamine vastus. See on küsimus. Kas on keegi, kes meist hoolib? Kui Jumal on olemas, siis mida ta minult tahab? Kõige suurem usk on esmajoones siiski valmidus esitada küsimusi siis, kui kõik tõendid osutavad vastupidisele. Usk mitte üksnes Jumalasse, vaid meisse kõikidesse. Sa oled jõudnud raske kohani ja minu meelest sa jääd sinna veel mõneks ajaks. Aga see on õige koht ja on sinu koht.”

      Just nimelt siis Peter taipas, mida ta näeb. Greer oli vaba – ta oli vaba inimene. Tema kambri seinad ei tähendanud talle mitte kui midagi. Tema elu möödus tervikuna kusagil mujal ega olnud seotud millegi füüsilisega. Kui üllatav oli kadestada meest, kes saadab oma elu mööda vangikongis, mis ei ole kuigivõrd suurem korralikku mõõtu käimlaputkast.

      Võtme lukusüdamikus pöördumise ragin. Nende aeg oligi otsas. Sanders astus kambrisse ja mehed tõusid püsti.

      „No nii,” lausus Greer ja lõi otsustavalt käed kokku. „Väejuhatuse lahkel loal veidi jõudeaega Freeportis. See linn ei lõhna küll just kõige paremini, aga näeb kena välja. Hea koht, et teha pisut mõtlemistööd. Selle oled sa kindlasti välja teeninud.”

      „Nii rääkis ka kolonel Apgar.”

      „Terane sell see Apgar.” Greer sirutas käe välja. „Oli tore sinuga kohtuda, mu sõber.”

      Nad surusid teineteise kätt. „Kandke enda eest hoolt, eks ole?”

      Greer muheles läbi avause habemes. „Sa ju tead, kuidas öeldakse. Kolm korda päevas soe söök ja kindel küljealune. Kui ära harjuda, siis polegi säärane elu nii paha. Mis puutub ülejäänusse, siis ma ju tunnen sind, Peter. Kui õige aeg on kätte jõudnud, saad sa asjadest aru. Tegelikult õpetasid seda mulle sina.”

      Ta läks Sandersi saatel koridori. Alles siis tuli Peterile pähe, et ta unustas Greerilt teise külalise kohta järele pärida. Ja veel miski – major ei küsinud kordagi midagi seoses Amyga.

      „Kuulge,” ütles Sanders, kui nad läbi teise ukse läksid. „Loodetavasti ei pane te minu palvet pahaks, aga kas te võiksite siia oma nime kirjutada?”

      Ta sirutas ette paberitükki ja pliiatsijuppi hoidva käe.

      „Minu naisele,” selgitas ta. „Selle tõenduseks, et ma teiega kohtusin.”

      Peter võttis paberitüki vastu, kriipseldas sellele oma nime ja andis paberi tagasi. Viiv aega Sanders lihtsalt silmitses seda.

      „Ohoh,” ütles ta.

      „Onu Peter!”

      Caleb sööstis teistest lastest eraldudes üle mänguväljaku tema poole. Viimasel hetkel tegi ta kolm hüppesammu ja lendas Peterit peaaegu pikali lüües nagu lingust lastuna talle sülle.

      „Pea nüüd kinni ja võta lõdvemalt.”

      Poisi nägu lõi rõõmust särama. „Amy ütles, et sa tuled! Sa oledki siin! Sa oledki siin!”

      Peter pani imeks, kuidas võis Amy seda teada. Aga ta parandas ennast kähku. Amy vist lihtsalt teabki igasuguseid asju, sest tema aju on seotud maailma varjatud rütmidega. Calebit süles hoidvast Peterist tulvas üle lapse füüsilise lähedaloleku tajumine – selles olid tema poisikeha raskus ja kuumus, hingeõhu soojus, juuste ja naha piimalõhn ning kehalisel pingutusel