Kaksteist II. Justin Cronin

vaadanud – balloonid olid tühjad. „Ed, võibolla on see aeg kätte jõudnud.”

      „Jeesus, Michael. Kas sa lased mu lahti?”

      „Ei lase. See on sinu enda valida. Minu meelest poleks loobumises midagi häbistavat.” Kui Ed ei vastanud, tõusis Michael püsti. „Mõtle selle üle järele. Ma toetan sind kõiges, mida sa tahad teha. Kas sa soovid, et sind sõidutatakse kasarmute juurde?”

      Ed vahtis lohutult tühjusse. Michael oskas tõe tema näost välja lugeda – midagi muud peale töö sellel mehel ei ole.

      „Ma arvan, et istun siin veidi aega. Saan jõu tagasi.”

      Michael astus barakist välja ja leidis meeskonna ülejäänud liikmed ukse läheduses tolgendamast. „Mida põrgut teie siin seisate?”

      „Šeff, vahetus on lõppenud.”

      Michael vaatas kella – oligi lõppenud.

      „Meie jaoks ei ole. Etendus on läbi – kõikide jaoks. Vedage oma laisad tagumikud uuesti tööle.”

      Kesköö oli läbi, kui Lore talle ütles: „Edil vedas.”

      Nad olid Michaeli koikul teineteise kaisus. Lore’i kõikidest pingutustest hoolimata ei suutnud Michael mõtteid möödunud päeva sündmustest eemale juhtida. Silmi sulgedes ei näinud ta midagi muud peale Edi ilme barakis – see oleks võinud kuuluda võllapuu alla talutatavale mehele.

      „Mida sa selle vedamise all silmas pead?”

      „Ta vedas sellega, et sina seal olid. Vedas sellega, mida sa tegid.”

      „See polnud ju midagi.”

      „Oli ikka küll. Inimene oleks võinud ära surra. Kuidas sa teadsid, et nii tuleb teha?”

      Michaeli sisemuses kangastus valulaine saatel minevik.

      „Õde õpetas mulle,” ütles Michael. „Ta oli meditsiiniõde.”

      30

LinnTexas, Kerrville

      Nad jõudsid kohale vihma kannul. Kõigepealt tulid niiskusest nätsked põllud ja mullalõhnast rammus õhk ning kui nad orgu laskusid, järgnesid Texase pruunide küngaste taustal kaheksa majakorruse kõrgusele ulatuvad linnamüürid. Väravas sattusid nad ootajate järjekorda, kus oli veoautosid, raskeid treilereid ja sisejulgeoleku pikapeid, mis olid täis turvistes mehi. Peter astus välja, palus autojuhil oma kraamikirstu kasarmusse viia ja näitas jalakäijate tunneli juures oma suunamiskirja valvurile, kes andis talle käeviipega märku edasi astuda.

      „Tere tulemast koju, mu härra.”

      Pärast kuutteist territooriumidel veedetud kuud ründas Peteri meeli otsekohe selle koha määratu ja kõikehõlmav inimlikkus. Ta oli linnas üksnes vähe aega mööda saatnud ja seda polnud piisavalt palju, et kohaneda siinse helide, lõhnade ja nägudetulva klaustrofoobilise tihedusega. Koloonias polnud iial olnud rohkem kui sada inimhinge, siin aga oli neid üle neljakümne tuhande.

      Peter siirdus varustusülema juurde palka kätte saama. Ka raha mõttega polnud ta tegelikult iial ära harjunud. Koloonia põhilisel majandusühikul „võrdne osa” oli tema jaoks mõte sees olnud. Sa said oma osa ja kasutasid seda nii, nagu sulle endale meeldis, aga see oli samasugune kui kõikidel teistel ja mitte iial väiksem või suurem. Kuidas said need trükivärviga kaetud paberilipakad – neid nimetati austiniteks tolle kõrge ja kumera lauba, kotkanina ja nõutuks võtvate rõivastega mehe järgi, kelle pilt ehtis viimset kui üht rahatähte – tegelikult vastata inimese tehtud töö väärtusele?

      Tsiviilisikust ametnik luges palga seifist jupphaaval välja ja laksatas lauale ning lükkas siis läbi võres oleva aknakese tema poole kirjutusaluse, tehes seda kõike kordagi talle näkku vaatamata.

      „Kirjutage siia alla.”

      Paks rahapakk Peteri taskus tekitas kummalise tunde. Kirgastuvasse pärastlõunasse astudes pidas ta juba plaani, kuidas rahast lahti saada. Liiklemiskeeluni oli jäänud vaevu kuus tundi, millest piisas läbi häda ainult selleks, et käia enne kasarmusse ilmumist ära varjupaigas ja türmis. Tema käsutuses oli ainult see õhtupoolik, sest kolonn naftatöötlemistehasesse pidi väljuma kell 6.00.

      Greer on esimene. Siis ei pea Peter enne õhtusignaali sarvehuiget lahkudes Calebile pettumust valmistama. Türm asus kesklinna lääneserval vanas vangimajas. Ta andis valvelauas sisenemise kohta allkirja – Kerrville’is tuli ju alati kuhugi alla kirjutada, mis oli veel üks veidrus – ning loovutas noa ja püstoli. Ta oli juba edasi minemas, kui valvur ta kinni pidas.

      „Leitnant, ma pean teid läbi kompima.”

      Peter kui lähetusjõudude võitleja oli harjunud teatava aupaklikkusega, ja kindlasti aupaklikkusega aukraadilt madalama sisejulgeoleku töötaja poolt, kes pole päevagi vanem kui kahekümnene. „Kas see on tõesti vajalik?”

      „Söör, eeskirju ei koosta mina.”

      See tegi viha, kuid Peteril ei olnud aega vaielda. „Ainult tehke kiiresti.”

      Valvur libistas käsi mööda Peteri käsivarsi ja jalgu üles-alla, võttis siis välja kopsaka võtmerõnga ja viis ta hoone tagaossa kinnipidamisalale, mis kujutas endast pikka raskete terasustega koridori. Õhk oli siin paks ja lehkas meeste järele. Nad jõudsid numbriga 62 tähistatud kambrini.

      „Naljakas,” tähendas valvur. „Greer ei ole peaaegu kolm aastat kellegagi kohtunud ja nüüd on tal kõigest ühe kuu jooksul kaks külalist.”

      „Kes siin veel käis?”

      Valvur otsis välja õige võtme, pistis selle lukuauku ja avas hingede ägamise saatel ukse. Greer istus paljajalu ja ainuüksi rihmaga vöökohal kokku veetud lõuendpükste väel nariserval. Tema lai rind läikis higist ja käed olid rahulikult süles vaheliti pandud. Juuksed ehk õigemini see, mis oli neist järele jäänud, langesid hõbevalge lehvikuna tursketele õlgadele ning põski kattis poolenisti prohvetile või kõnnumaal uitajale kohane habe. Temast õhkus sügavat vaikust. Ta väljendas kogu oma olekuga rahu, otsekui oleksid tema meel ja keha oma põhiolemusele taandunud. Ta ei näidanud ühe häiriva hetke jooksul millegagi välja, et on kaht uksel seisvat inimkuju märganud, pannes Peteri endamisi aru pidama, kas eraldatus pole äkki tema mõistusele häda teinud. Aga siis tõstis ta pilgu ja tema nägu lõi särama.

      „Peter. Säh sulle.”

      „Major Greer. Mul on hea meel teiega kohtuda.”

      Greer naeris irooniliselt ja tema hääl oli vähesest kasutamisest kähe. „Keegi ei ole mind juba mõnda aega niiviisi nimetanud. Praegu olen ma lihtsalt Lucius. Või kuuekümne teine, kui sa seda õigemaks pead. Suurem osa inimesi näib pidavat.” Greer pöördus valvuri poole. „Sanders, te annate ju meile mõne minuti, eks ole?”

      „Ma ei tohi kedagi vangiga omavahele jätta.”

      Peter kostitas teda külma altkulmupilguga. „Poju, ma arvan, et suudan ise enda eest hoolitseda.”

      Viivuke kõhklemist, ja siis andis valvur järele. „Noh, kuna tegemist on teiega, söör, arvan ma, et kümme minutit on lubatud. Siis lõpeb minu vahetus. Ma ei taha endale pahandusi kaela tõmmata.”

      Peter tõmbas lauba kipra. „Kas me tunneme teineteist?”

      „Ma nägin teie allkirja. Kõik ju teavad, kes te olete. Te olete too sell Californiast. See on midagi legendi sarnast.” Kogu võimunäitamine oli kadunud. Valvur oli ootamatult kõigest kuulsusega kohtunud lapsuke, kelle nägu säras imetlusest. „Mis tunne see oli? See tähendab, et mis tunne oli nii pikk maa läbi käia.”

      Peter ei olnud päris kindel, kuidas ta peaks reageerima. „Kõndida andis küll pikalt.”

      „Ma ei tea, kuidas te sellega toime tulite. Mina oleksin endal hirmust püksid täis teinud.”

      „Ausõna, see kuulus asja juurde,” lohutas teda Peter.

      Sanders jättis nad omaette. Peter keeras kambri ainsa tooli seljatoega Greeri poole ja istus sellele.

      „Minu