Kaksteist II. Justin Cronin

ei tohiks probleem olla.”

      „Ma võtan selle arvesse kui teene. Tegutse nii, nagu ise õigemaks pead.” Karlovic kallutas pea ukse poole. „Nüüd aga kao siit, sest sul on vaja naftat keeta. Ja ma rääkisin tõsist juttu. Ole selle asjaga ettevaatlik.”

      Destilleerimistorni juurde jõudes leidis Michael oma tosinast jõmmist koosneva brigaadi torni ümber seismas, nõutu ilme näol. Värske naftaga tsisternauto seisis jõude. Tsepsi ei olnud kusagil näha.

      „Nonoh, ma hakkan hammustama. Miks te seda asjandust ei täida?”

      Torni jalamil paikneva kütteelemendi alt roomas välja Tseps. Tema kämblad ja käsivarred olid kaetud musta värvi sopaga. „Me peame ta kõigepealt läbi uhtuma. Põhjas on vähemalt kahe meetri paksuselt jääke.”

      „Pagana päralt, sellele kuluks terve ennelõuna. Kes eelmist brigaadi juhtis?”

      „Siia pole mitu kuud tuld alla tehtud. Sa oleksid pidanud Karlovicilt küsima.”

      „Kui palju toornaftat me peame välja laskma?”

      „Paarsada barrelit igal juhul.”

      Kaheksa tuhat gallonit teab kui kaua seal vedelnud osaliselt rafineeritud naftat – neil läheb vaja suurt jäätmetsisterni ning siis autopumpa ja survekindlaid auruvoolikuid, et torn läbi pesta. Neid ootas ees vähemalt kaksteist tundi selle töö jaoks, kuusteist tundi kuni torni täitmise ja kütteelemendi käivitamiseni ning kakskümmend neli tundi selleni, kui torust tuleb esimene tilk. Karlovic saab rabanduse.

      „Noh, siis oleks targem kohe peale hakata. Ma tellin seadmed, teie aga pange voolikud valmis.” Michael vangutas pead. „Kui ma teada saan, kes seda tegi, siis annan ma talle jalaga tagumikku.”

      Ülejäänud osa ennelõunast kulus torni tühjendamisele. Michael kuulutas jääknafta kasutamiskõlbmatuks ja saatis auto jäätmetiikide juurde, et see seal põletataks. Sodi väljanõrutamine oli kerge. Mahuti uhtmine oli see töö, mida kõik kartsid. Suurema osa jääknaftast – rafineerimisprotsessi kleepuvast ja mürgisest ülejäägist – pidi küll välja viima ülalt torni lastav vesi, kuid kõigest nii lahti ei oleks saadud. Kolm meest pidid endale erirõivad selga tõmbama ning mahutisse minema, et selle põhi harjaga üle nühkida ja bituumen välja pesta. Ainus tee sinna oli meetrilaiune pimeäärikuga suletud ava, millest neil tuli neljakäpakil läbi ronida. Selle kohta kasutati väljendit „pärakusse minema”, mis polnud Michaeli meelest just lausa väär kirjeldus. Michael pidi olema üks nendest kolmest. Säärast reeglit küll ei olnud, vaid tegemist oli pelgalt tema kombe ja moraalse žestiga. Teised kaks valiti tavakohaselt kõrsi tõmmates.

      Esimesena tõmbas lühikese kõrre meeskonna vanim liige Ed Pope. Ed oli olnud Michaeli koolitaja ja näidanud talle, kuidas neid asju tehakse. Kolmkümmend aastat tööd naftakeedumasinatel olid oma lõivu nõudnud: selle mehe keha nägi välja nagu katastroofide logiraamat. Armatuurilõikuri otsast lennanud tera raius tal maha kolm sõrme. Üheksa inimest tapnud propaaniplahvatus kõrvetas pea ja kaela ühe poole roosaks karvadeta lihakäntsakaks. Ta oli sellest kõrvast kurt ja põlved olid omadega niivõrd läbi, et teda küürutamas nähes Michael võpatas. Michael arvas, et võiks ta välja jätta, kuid teadis, et Ed on sellise pakkumise vastuvõtmiseks liiga uhke, ning vaatas, kuidas mees baraki poole läheb, et rõivaid vahetada.

      Teine lühike kõrs oli Tsepsi oma. „Unusta ära, mul läheb sind väljas pumpade juures vaja,” ütles Michael.

      Tseps raputas pead. Tänane päev oli nad kõik kärsituks muutnud. „Põrgusse. Teeme selle asja lihtsalt ära.”

      Nad pugesid turvaülikondadesse, võtsid hapnikuaparaadid selga ja kogusid kokku oma varustuse – rasked varre otsas harjad, lahustiämbrid ja kompressoriga ühendatavad survekindlad torud. Michael tõmbas maski näole, sulges tihedasti kindakätised ja kontrollis hapnikutaset. Kuigi torni tuulutati, oli õhk seal nii surmav, kui üldse olla saab, kujutades endast naftaaurude ja sulfiidide hõljuvat suppi, mis võis kopsud vinnutatud loomalihaks kõrvetada. Michael tajus rõhu järsku kasvamist maskis, lülitas otsmikulambi sisse ja laskus põlvili, et avada ääriku kinnituspoldid.

      „Lähme, semud.”

      Ta vingerdas läbi ava, kukutas ennast alla ja avastas, et seisab kolme tolli paksuses jääkmuda kihis. Tema järel roomasid sisse Ed ja Tseps.

      „Milline sopp.”

      Michael torkas käe lögasse ja avas bituumenikraani. Nad hakkasid kolmekesi setet selle poole pühkima. Temperatuur tornis oli vähemalt sada kraadi Fahrenheiti järgi. Higi langes neilt tilkadena ja lõksu jäänud hingeõhu niiskus tegi uduseks maskiklaasi. Kui kõige hullem mustus oli kõrvaldatud, kallasid nad lahusti välja, panid torud voolikute otsa ning hakkasid seinu ja põrandat üle pritsima.

      Turvaülikonnas ja kompressorimüra saatel juttu ajada oli sama hästi kui võimatu. Nad mõtlesid üksnes sellele, kuidas tööga lõpule jõuda ja siit minema kaduda. Nad olid kõigest paar minutit pritsimisega tegelnud, kui Michael tajus koputust õlale. Ta pöördus ja nägi, et Tseps näitab Edi suunas. Too seisis lihtsalt paigal, nägu seina poole pööratud ja survetoru lõdvalt käes rippumas. Toru libises Michaeli silmade all Edil peost, ehkki ta ise ei paistnud seda märkavatki.

      „Tal on midagi viga!” karjus Tseps läbi müra.

      Michael astus edasi ja keeras Edi õlgadest ümber. Vastuseks sai ta ainult mõttelageda põrnitsuse.

      „Ed, ega sul midagi häda ole?”

      Mehe nägu ärkas võpatades ellu. „Oo, tere Michael,” sõnas ta liigagi reipalt. „Hei-hei, hei-hei, hoi-hoi.”

      „Mida ta kõneleb?” hõikas Tseps.

      Michael vedas sõrmega üle kõri, andes Tsepsile märku kompressor välja lülitada. Ta vaatas Edile silma. „Räägi minuga, semu.”

      Mehe huultelt kostis tütarlapselik itsitus. Ta lõõtsutas ja üks käsi kerkis maskiklaasi poole. „Ašblass. Minfut. Minfut.”

      Michael sai aru, mis on juhtumas. Kui Edi käsi jõudis maskini, kahmas Michael tal käsivartest kinni. Mees ei olnud just enam laps, aga teine polnud ka nõrguke. Ta viskles Michaeli haardes ägedalt ja püüdis vabaks saada, tema nägu oli aga kabuhirmust sinine. Michael taipas, et see ei ole siiski paanika, vaid hapnikuvaegus. Edi keha hakkas tugevasti tõmblema, tema põlved andsid järele ja ta prantsatas kogu oma keharaskusega Michaeli käte vahele.

      „Tseps, aita mul teda siit minema viia!”

      Tseps haaras mehel jalgadest kinni. Tema keha oli lõtvunud. Nad kandsid ta kahekesi avause juurde.

      „Võtke keegi ta vastu!” karjus Michael.

      Teisel pool ilmusid nähtavale tõmbamisvalmis käed. Michael ja Tseps lükkasid tema keha sinna. Michael rabeles läbi avause ning rebis värskesse õhku jõudes jalamaid maski eest ja kindad käest. Ed lamas selili torni alusel. Keegi oli tal maski näolt ja hapnikuballoonid seljast kiskunud. Michael põlvitas tema kõrvale. Kurjakuulutav vaikus – mees ei hinganud enam. Michael asetas oma parema peo päkaosa Edi rinna keskele ja vasaku peo sellest kõrgemale, põimis sõrmed vaheliti ja surus. Ei midagi. Ta surus kolmekümneni lugedes üha uuesti ja uuesti, nagu teda oli õpetatud tegema, libistas siis ühe käe Edi kukla alla, et vabastada tema hingamisteed, pigistas tal nina kinni ja surus oma suu sinetavatele huultele. Üks hingetõmme, teine ja kolmas. Michaeli pea oli selge nagu jää ja tema mõtted klammerdusid üheainsa eesmärgi külge. Just nimelt siis, kui kõik näis läbi olevat, tajus ta vahelihase järsku kokkutõmbumist. Edi rind paisus ja vedas endasse suure sõõmu õhku. Ta keeras ähkides ja köhides näo ühele küljele.

      Michael kallutas ennast kandadel tahapoole ja kukkus istuli tolmu sisse, pulss adrenaliinist pekslemas. Keegi ulatas talle joogiplasku, See oli Tseps.

      „Sõbrake, kas sa tunned ennast hästi?”

      Ta isegi ei saanud selle küsimuse mõttest aru. Ta jõi suure sõõmu, loksutas vett suus ringi ja sülitas selle siis välja. „Jajah.”

      Lõpuks aitas keegi Edil püsti tõusta. Michael ja Tseps viisid