Kaksteist II. Justin Cronin

näen sind,” ütles Lucius Greer. „Nagu mina näen sind.”

      Nad ratsutasid pimedusse.

      35

      Vennad, vennad.

      Ja kusagil kaugel kõneldi öösse. Julio Martínez, kümnes Kaheteistkümnest, kelle leegionid olid laiali saadetud ja tuulde heidetud. Julio Martínez vastas Nulli kutsele.

      Aeg on käes. Uue ülesehituse aeg on saabunud. Te muudate maailma taas teiseks. Teist saavad maailma tõelised peremehed, kelle käsutada on mitte üksnes surm, vaid ka elu. Teie olete aastaajad. Te panete maailma pöörlema. Te olete ring, mis on ringi sees, mis on ringi sees. Mu verevennad, te olete aeg ise.

      Oma eluajal oli Martínez olnud advokaat ja seadusemees. Ta oli seisnud silmitsi kohtunikega ning kaitsnud süüdistatavaid nendega võrdväärsetest inimestest koosnevate vandekogude ees. Tema kitsam eriala ja kutsetegevuse tugev külg olid olnud surmanuhtlusega karistatavad kuriteod. Ta oli omandanud teatava kuulsuse. Talle saabusid kõikjalt kutsed: kas suur ja austatud Julio Martínez saaks sellele ja sellele appi tulla? Kas teda on võimalik veenda asja kallale asuma? Oma sõbratari ajud lambiga lömastanud rokitäht. Osariigi senaator, kelle kätelt leiti surnud libu verd. Vastsündinud kolmikud vanni uputanud eeslinnaema. Martínez võttis ette nad kõik. Nad olid hullud või ei olnud. Eitasid süüd või ei eitanud. Läksid nõela alla või tillukesse vangikongi või pääsesid terve nahaga. Lõpptulemus ei olnud Julio Martínezi jaoks oluline. Draama oli see, mida ta armastas. Lummav oli see, kuidas sa tead, et inimene peab surema, kuid võitled ometigi surma paratamatuse vastu. Korra oli ta poisikesena sattunud oma maja taga väljal vedru jõul töötavasse hammastega lõksu jäänud küülikule. Lõksu raudsed lõualuud olid liha luudeni maha nülgides looma tagajalgade ümber klammerdunud. Olevuse õlitilku meenutavad pisikesed mustad silmad olid täis surmaga kaasnevat tarkust. Elu lahkus temast sarja kramplike tõmbluste saatel. Poiss Martínez oleks võinud seda tundide viisi jälgida ning jälgiski. Ning kui küülik õhtuks hinge ei heitnud, viis ta looma küüni, naasis majja, sõi õhtust ja heitis oma mänguasjade ja spordiauhindadega täidetud toas magama, oodates hommikut, mil saab veel küüliku suremist pealt vaadata.

      See kestis kolm päeva. Kolm imekaunist päeva.

      Nõnda siis olid Martínezil tema elu ja süngete uuringute jaoks põhjused olemas. Oli olemas selge alusprintsiip. Oli konkreetne meetod – napsune riidelapp, ustav nöör ja ülimalt järeleandlik kleeplint ning tundmatud rõsked ruumid hingekese võtmiseks. Ta valis madalamat sorti, harimatuid ja kultuurituid naisi, kuid mitte seepärast, et ta oleks neid jälestanud või salamisi tahtnud, vaid seetõttu, et neid oli kergem lõksu püüda. Neist polnud tema kaunitele ülikondadele, filmitähejuustele ja siidisele kohtusaalikõnepruugile õiget vastast. Nad olid ilma nime, ajaloo ja isikupärata kehad ega hajutanud teelesaatmise hetke lähenedes tema tähelepanu. Saladus peitus õiges ajastamises, kooskõlastatud ja üheaegses vallandumises. Seksi ja surma igivanas koorilaulus.

      Vaja läks teatavaid kogemusi. Oli esinenud tõrkeid. Ta oli sunnitud möönma, et esinenud oli ka teataval määral juhuslikku janti. Esimene suri küll hästi, kuid liiga ruttu, teine lõi säärast mürglit, et kõik lahjendus farsiks, kolmas aga nuttis nii viletsalt, et tal oli raske sellele keskenduda. Kuid siis tuli Louise. Labases ettekandjavormis ning praktiliste ettekandjakingade ja ettekandja ebaseksikate tugisukkpükstega Louise. Kui ilusasti ta elust lahkus! Kui oivaliselt õnnis oli seda võtta! Ta oli nagu suurde tundmatusse avanev uks ja mitteolemise lõputusse pimedusse viiv värav. Martínez otsekui juuriti maast välja ja pihustati pulbriks. Igaviku tuul puhus temast läbi ning kloppis ta puhtaks. See oli kõik, mida ta oli endale ette kujutanud, ja midagi veel enamat.

      Seejärel ei saanud tal sellest päris tõega enam kunagi küll.

      Mis puutub tollesse liikluspolitseinikku, siis ka universumil on oma irooniad. Ta annab ja võtab. Ja nimelt: katkise tagatulega Jaguar ja Martínez, kellel on pakiruumis koti sees naiselaip. Politseiniku aeglane lonkimine auto suunas, käsi mehiselt püstolipäral lebamas, ja juhiakna libisemine allapoole. Politseiniku tülpinud enesekindlusest irvitades lähemale surutud nägu ja huuled ütlemas neid tavalisi sõnu: „Härra, kas ma tohiksin näha…” mis jäävadki lõpetamata. Järgnenud muserdaval ajavahemikul õnnestus Martínezil küll vabaneda pakiruumis olnud laibast, nii et tema öised harrastused jäidki igaveseks teadmatusse ega avaldanud tema saatusele mõju. Aga noh… maanteeserval vedelev surnud politseinik, kelle auto sisseehitatud videokaamera oli toimunu otsast lõpuni jäädvustanud. Viimaks jäi mitte-eestkostetavate eestkostjal ja jälestusväärselt mittekaitstavate kaitsjal, suurel ja austatud Julio Martínezil üle teha ainult üht asja ehk valada endale õiguskaitsjate autotuledest ringtantsu löövate akendega majas klaasitäis kolmekümne aasta vanust ühelinnaseviskit, see kurgust alla visata ja kohustruult käsi üleval hoides õue astuda.

      Mis osutus asjade edasist kulgemist arvestades tegelikult üpris õnnetuks pöördeks sündmuste arengus.

      Martínez poleks tohtinud öelda, et ta oma kaaslastest just väga palju hoolis. Erandiks oli Carter, kes oli tema meelest lihtsalt haletsusväärne ja ei miskit muud, sest see mees ei paistnud isegi teadvat, kes ta niisugune on ja millega ta on hakkama saanud. Martínez polnud temalt aastate jooksul ainsatki piiksatust kuulnud – nad olid pelgalt lihtlabased kurjategijad, kelle teod olid juhuslikult toime pandud ja banaalsed. Inimese allajamine. Untsu läinud relvastatud röövimine. Põrandale jäänud laibaga baarivallatused. Sajand marineerimist iseenda psühholoogilises saastas polnud neid paremaks muutnud. Martínezi eksistentsil olid ka oma ärritavad tahud. Võimatus kordagi päris üksi olla. Pidevalt kustutamist vajav lõputu nälg. Lakkamatu jutuajamine oma peas mitte üksnes vendade, vaid ka Nulliga. Ja Ignacio – oli tema alles isend. See mees oli üksainus ennasthaletsevatest õigustustest koosnev hala. Ma ei tahtnud teha pooligi nendest asjadest. Ma lihtsalt olin niisuguseks loodud. Pärast sadat aastat tolle mehe vingumise kuulamist poleks Martínez temast kübekestki puudust tundnud.

      Babcockis oli siiski olnud midagi kütkestavalt hullumeelset. Teda tuli sellise sõnaga austada. Kööginoaga omaenda lihasel emal kõri välja lõigata. Mõnes muus elus oleks temast kahtlemata saanud poeet. Martínez oli kümnete aastate jooksul mõtetes oma miljon korda seal haisvas köögis istunud ja see vastaski tõele – too naine ei oleks muidu vait jäänud. Maailmas on teatud liik inimesi, kellest tuleks pilt maalida, ja Babcocki ema kuulus nende hulka.

      Ja siis oli Babcock ühel heal päeval lihtsalt kadunud ja tema signaal katkes nagu ootamatult eetrist kadunud telejaamal. See sopike Martínezi peas, kus seisis lõputult ema häälekõri kõhrelist paksendit välja urgitsev Babcock, oli tühi. Kõik nad teadsid, mis on juhtunud. See teadmine tulenes nende verega edastatud ühisest eksistentsist. Üks nende vendadest oli langenud.

      Jumal õnnistagu ja hoidku sind, Giles Babcock. Leia surmas rahu, mis jäi sul saavutamata elus ja selles, mis tuli pärast elu.

      Ja nii oli Kaheteistkümnest saanud Üksteist. See oli küll kaotus ja mõra soomusrüüs, kuid ees ootava ülimalt tähtsa aja seisukohalt siiski väiksem mure. Sajand tervikuna oli Julio Martínezi jaoks hea olnud. Ta meenutas selle esimesi päevi südantliigutava hellusega. Neid vere ja möllu ja omasuguste suurejoonelise maa kallale valla laskmise päevi. Tappa on üks ja imekaunis asi. Võtta on veel midagi muud. Pakutavate rahulduste poolest veelgi külluslikum bankett. Martínez oli võtnud viimselt kui ühelt neist maitsva suutäie hingest, nad karja hulka tõmmanud ja oma valdusi suurendanud. Tema Paljud ei olnud pelgalt üks osa temast või tema laiendus, vaid nad olidki tema. Täpipealt niisamuti, nagu tema, Julio Martínez, oli üks Kaheteistkümnest ja seda oli ka Null, kusjuures nad kuulusid kõik kokku ja olid ühte mõõtu, olles ühendatud üksteisega ja pimedusega, milles nad pidevalt elutsesid.

      Vennad, vennad, aeg on käes. Vennad, vennad, see tund on saabunud.

      Sest see oli paratamatu. Nad olid kujundanud purupuhtal saagiahnusel põhineva tõu. Nende Paljud, kes olid loodud nende kaitsmiseks, olid õginud maad nagu rändtirtsud ja jätnud endast maha tühjuse. Pidusöömingu tagajärjeks oli olnud näljahäda, suve küllus oli taandunud talve toidunappuse ees. Nad pidid minema koju, minema kaitstud alale, et puhata. Oma unistusi unistada. Unustada Louise’ist.

      Ta