Tagaotsitav. Lee Child

juurdles millegi üle. Ta hakkas otsusele jõudma. Reacher kuulis, kuidas riie üle randme libiseb. Mees vaatas kella.

      Siis pööras King ennast ringi ja Reacher avas silmad.

      „Oleks tõesti väga vaja enne koitu Chicagosse jõuda,” ütles King.

      Mulle sobib, mõtles Reacher. Hommikuti läheb Chicagost palju busse. Lõuna kaudu läbi Illinoisi, ida poolt läbi Kentucki, mõlemal juhul Virginiasse välja. „See peaks võimalik olema,” ütles ta. „Me liigume kiirelt. Praegu on talv, koiduni on aega.”

      „Meil oli selline plaan, et Dan sõidab pool teed ja mina pool. Aga nüüd ma mõtlen, et me võiks selle kolmeks jagada. Teie võiksite keskmise osa sõita.”

      „Mitte Karen?” küsis Reacher.

      „Karen ei oska sõita,” kostis King.

      „Olgu,” sõnas Reacher. „Aitan alati hea meelega.”

      „Niimoodi on ohutum.”

      „Te ei ole mind veel sõitmas näinud.”

      „Tee on tühi, sirge ja lai.”

      „Olgu,” sõnas Reacher uuesti.

      „Niipea kui peame tankima, vahetame kohad.”

      „Kuna see umbes juhtub?”

      „Varsti.”

      „Kuidas nii?” imestas Reacher. „Te olete kolm tundi sõitnud, aga kolmveerand paaki on täis. Selle bensiinikulu juures me võime pool teed New Yorki ära sõita, enne kui tankida on vaja. Võib-olla rohkemgi.”

      King vaikis hetke. Pilgutas silmi. „Te olete tähelepanelik inimene, härra Reacher,” ütles ta.

      „Püüan olla,” vastas Reacher.

      „See on minu auto,” lausus King. „Ja te võite mind uskuda, ma tunnen tema riukaid ja tema iseloomu. Bensiinimõõdik valetab. Midagi on seal rikkis. Seier seisab kaua aega seal üleval ja kukub siis äkki nagu kivi.”

      Reacher vaikis.

      „Uskuge mind, me peame varsti peatuse tegema,” ütles King.

      Kaks kokteilibaari ümbrust valvavat šerifiabi olid parkinud oma patrullautod nurga all Mazdast üsna kaugele, otsekui oleks autot karta tulnud. Näiteks temast lähtuvat radioaktiivsust või plahvatusohtu. Goodman sõitis oma Crown Victoriaga mõttelisse kolmnurksesse keelualasse sisse ja peatus paarikümne jala kaugusel Mazdast. „Ma oletan, et siin ei olnud ühtki tunnistajat?” küsis Sorenson.

      „Iga päev ei ole pühapäev,” kostis Goodman. „Ega kõik jõulud üheskoos.”

      „Kas baar on samuti maha jäetud?”

      „Ei, aga suletakse kell kaksteist öösel. See on viisakas koht.”

      „Võrreldes millega?”

      „Võrreldes teiste baaridega siinkandis.”

      „Mis kell võis punane auto siia jõuda?”

      „Kõige varem? Mitte enne kui kakskümmend minutit pärast südaööd. Mis on tunnistajate olemasoluks liiga hilja.”

      „Te vist ei ole kunagi baaris töötanud?” märkis Sorenson.

      „Ei,” vastas Goodman, „mitte kunagi. Aga milles asi?”

      „Lihtsalt selles, et kui kunded lahkuvad kell kaksteist, siis ei tähenda see, et personal lahkuks kell kaksteist. Võite olla päris kindel, et mõni õnnetu ettekandjake viibis siin ka pärast sulgemist. Kas te baari omanikku tunnete?”

      „Muidugi.”

      „Ajage mees üles. Helistage talle.”

      „Mitte mees,” ütles Goodman. „Vaid madam Smith. Ta on eluaeg siin olnud. Kange iseloomuga naine, keda kõik tunnevad. Ta ei rõõmustaks põrmugi, kui ma ta üles ajan.”

      „Ja mina ei rõõmusta põrmugi, kui te ei aja,” ütles Sorenson.

      Goodman võttis telefoni ja jäi oma auto juurde ringi tammuma, sellal kui Sorenson läks Mazdale pilku peale heitma. Sellel olid Põhja-Carolina numbrimärgid, tagaklaasil väike triipkood ja auto näis seest olevat korras, puhas ja kena. Ta edastas autonumbri ja VIN-koodi Omaha harukontorisse ja nägi, kuidas Goodman mobiiltelefoni õlaga kõrva ääres hoides pastapliiatsiga midagi käeseljale kirjutab. Siis pani Goodman pastaka ära, lõpetas kõne ja ütles: „Madam Smith lahkus siit täpselt kell kakstesit öösel koos viimaste külastajatega.”

      Kuid ta ei öelnud seda võidukalt. Tema hääles puudus ma-juütlesin toon.

      „Nii?”

      „Üks ettekandja jäi koristama. Ilmselt libiseva graafiku alusel. Igal ööl töötab üks ettekandja lisatasu eest kuni poole üheni.”

      „Ja see number teie käeseljal on tema telefoninumber?”

      „Jah. Mobiilinumber.”

      „See Mazda on rendiauto,” lausus Sorenson. „Teise osariigi numbrimärgid, triipkood tagastamise tagamiseks, kaks korda nädalas puhastatud.”

      „Lähim autorent asub Omaha lennujaamas. Võin sinna helistada.”

      „Ma juba helistasin. Teie võiksite ettekandjale helistada.”

      Goodman sirutas oma vasaku käelaba autotulede valguse kätte ja valis parema pöidlaga numbri.

      KÜMME

      Mitte kaugel Iowa piirist muutus osariikidevaheline maantee kaherealiseks, pikaks ning üksluiseks. Pealesõiduteede ja ärapöörete vahed venisid mitme miili pikkusteks. Iga selline oli omaette sündmus. Igaühe eel tuli mitmesajajalaste vahedega kolm sinist silti, esimene tankimisvõimaluste, teine söömisvõimaluste ja kolmas ööbimisvõimaluste kohta – pooleldi informatsioon, pooleldi reklaam nagu ikka. Vahel oli mõni silt tühi. Mõne ristmiku läheduses oli söögikoht, kuid puudus tankla, või oli tankla, kuid puudus motell, või oli öömaja, kuid mitte söögikohta. Reacher tundis seda keelt. Ta oli enamiku osariikidevahelisi maanteid läbi sõitnud. Mõni silt võis olla eksitav, juhatades autojuhid mööda külavaheteid viieteist või kahekümne miili kaugusel asuvate kohtadeni, mis olid kinni, kui sa nendeni jõudsid. Teised jälle juhatasid tervete ettevõttekobarateni, kus juhil pea valikuvõimalustest ringi hakkas käima – Exxon või Texaco või Sunoco, Subway või McDonald’s või Cracker Barrel, Marriot või Red Roof või Comfort Inn. Kogu nipp seisnes eemalt paistvas valguskumas. Eksiteed viisid pimedusse, õige tee puhul võis silmapiiri kohal näha kollast kuma.

      Nad sõitsid edasi, tuimalt, vaikselt ja kannatlikult, kuni Alan King veidi pärast Des Moines’i valis lõpuks välja ühe mittemidagiütleva ärapöörde.

      „Don, see sobib,” ütles ta.

      Kõigile kolmele ärapöörde-eelsele sinisele sildile oli maalitud üksainus logo, kõik erinevad. Reacher ei tundnud ühtki neist konkreetselt, kuid siiski põhimõtteliselt. Sest ta mõistis keelt. Seal kuskil on üks tundmatu nimega bensiinijaam, teisel pool teed mingi masendav sööklake mikrolaineahju ja kannutäie seisnud kohviga ning miili jagu edasi üks luitunud mamma-papa motell. Reacher nägi, et vaevalt miili kauguselt helendavad läbi öise udu tankla sinivalged tuled, ilmselt mingi suurem asutus, mõeldud nii suurtele treileritele kui ka sõiduautodele.

      Don McQueen võttis tükk maad enne ärapööret hoo maha nagu sihtkohale lähenev Boeing 474. Ta vaatas tagasivaatepeeglisse ja näitas suunda, ehkki pidi teadma, et miili raadiuses ei leidu ühtki teist autot. Mahasõidutee asfalt oli kulunud ja krobeline, tee viis kaherealisele kohalikule maanteele ja bensiinijaam asus sajakonna jala kaugusel itta suunduva teeharu paremal, lõunapoolsel küljel. Pindalalt oli jaam päris suur, kuid võimaluste poolest ahtake. Kuus tanki, kompressorvoolik ja tolmuimeja keskmise suurusega autode salongi jaoks; eraldi platsiosa treileritele diisli võtmiseks, siin-seal väljalekkinud õli loigukesed. Varikatust ei olnud. Väike öömaja ja parkla tagaservas üksinda seisev dušikabiinide blokk. Söögikoht puudus.

      Kuid nagu arvata võiski, ilutses kohe teisel pool