Tagaotsitav. Lee Child

tutvuda, härra Reacher.”

      „Samad sõnad, härra King.”

      „Don McQueen,” lausus juht, üritamata kätt suruda.

      „Milline kokkusattumus,” märkis Reacher. „King ja McQueen.”

      „Eks ole?” kostis King.

      Naine sirutas oma käe, mis oli väiksem, kahvatum ja kõhnem kui Kingi oma.

      „Karen Delfuenso,” ütles ta.

      „Meeldiv kohtuda, Karen,” vastas Reacher ja surus pakutud kätt. Naine jättis oma käe ta pihku sekundi murdosaks kauem, kui Reacher eeldanuks. Siis võttis McQueen jala järsu liigutusega gaasipedaalilt ja kõik jõnksatasid veidi edasi. Eest paistis lugematute punaste piduritulede valgussära. Nagu sein.

      Ja kaugemal eespool võis näha politseiautode parve, sinipunased signaaltuled plinkimas.

      NELI

      Kaks sammu edasi, üks tagasi. Kontrolli ja siis kontrolli üle. Šerif Goodman analüüsis küsimust varuautost, millesse nood kaks meest tema arvates olid ümber istunud. Ta oli ikka püüdnud uudistega kursis olla – ka siin pärapõrgus, mis polnud lihtne, kuid umbes aasta tagasi oli talle Homeland Security bülletäänis silma puutunud nupp, milles kirjutati, et pimedas on turvakaameratel kõige raskem eristada tumesiniseid objekte. Mantel, müts, auto või mis iganes – kui see on tumesinine, siis ei paista seal muud kui auk öises õhus. Raske tabada, raske esile tuua. Tõsi, Goodmani maakonnas turvakaameraid ei olnudki. Kuid ta oletas, et see, mis maksab elektrooniliste läätsede kohta, maksab ka inimsilma kohta. Ja ta oletas ühtlasi, et nood kaks on sellistest asjadest teadlikud. Nad olid nii ilmselt profid. Järelikult võiks nende varuauto olla tumesinine.

      Või ka mitte.

      Mida teha?

      Kokkuvõttes ei teinud ta midagi, mis tema arvates oli kõige targem. Kui ta peaks eksima, siis mõjuks teesulgejate palumine, et nad pööraksid erilist tähelepanu tumesinistele autodele, enesehävitajalikult. Ta jättis oma redigeeritud tagaotsimisteate selleks, mis ta oli: otsitakse kaht meest mistahes sõidukis.

      Siin oli osariikidevaheline maantee kuuerajaline ja kolm idasuunalist sõidurada olid silmini täis teosammul edasi venivaid sõidukeid. Sõiduautod, veoautod, maasturid – kõik roomasid aeglaselt edasi, pidurdasid, jäid seisma, ootasid ja roomasid jälle. McQueen trummeldas sõrmedega närviliselt roolirattale. King põrnitses läbi tuuleklaasi kannatlikult ja kiretult ettepoole. Ka Delfuenso jäi esiaknast välja vahtima, ilmutades närvitsemise märke, nagu kipuks ta kuskile hilinema.

      Reacher katkestas vaikuse: „Kuhu te ise kursite?”

      „Chicagosse,” kostis King.

      Mis Reacherile salamisi väga suurt rõõmu tegi. Chicagost läheb palju busse. Hommikune väljumisgraafik on tihe. Lõuna kaudu läbi Illinoisi, ida poolt läbi Kentucki, mõlemal juhul jõuab lõpuks Virginiasse. Hea uudis. Kuid ta ei öelnud seda valjusti. Oli sügav öö ja ta tajus, et siin on tarvis paari kaastundlikku nooti.

      „Pikk maa minna,” ütles ta.

      „Kuussada miili,” sõnas King.

      „Ja kust te tulete?”

      Auto peatus, võttis paigalt, peatus taas.

      „Me tuleme Kansasest,” seletas King. „Aga oleme ka päris kiiresti liikunud. Liiklust polnud. Ummikuid ka mitte. Kuni praeguseni. See siin on enam kui kolme tunni jooksul esimene kord kinni jääda.”

      „Hea tulemus.”

      „Eks ole? Terve tee vähemalt kuuskümmend miili tunnis. Ma arvan, et praegu on esimene kord, kui Don pidurdama pidi. On mul õigus, Don?”

      „Kui see välja arvata, kui me härra Reacheri peale võtsime,” kostis McQueen.

      „Seda küll,” ütles King. „Võib-olla see katkestaski nõiduse.”

      „Sõidate tööasjus?” päris Reacher.

      „Alati.”

      „Mis tööd te teete?”

      „Tarkvara.”

      „Jaah?” kergitas Reacher viisakalt kulmu.

      „Ei, me ei ole programmeerijad,” seletas King. „Pitsad ja rulad pole meie ala. Me tegeleme hulgimüügiga.”

      „Te teete siis küll kõvasti tööd.”

      „Alati,” kostis King taas.

      „Kas reis on siiani edukas olnud?”

      „Pole paha.”

      „Ja mina mõtlesin, et see võib olla mingi meeskonnatöö harjutamine või midagi sellist. Nagu õppus. Või taandumine.”

      „Ei, tavaline ärisõit.”

      „Aga mis nende särkidega on?”

      King naeratas.

      „Eks ole? Firma uus imago. Vaba rõivastuse reeded nädal otsa. Aga kindla kujundusega. Nagu spordivorm. Sest tarkvaraga on tänapäeval nii. Kõva võistlus käib.”

      „Kas te elate siin Nebraskas?”

      King noogutas. „Tegelikult üldse mitte kaugel. Omahas on praegu palju tehnoloogiafirmasid. Palju rohkem, kui te arvata oskate. Siin on hea ärikeskkond.”

      Auto liikus edasi, pidurdas, peatus, liikus uuesti edasi. Reacher oletas, et tegemist on McQueeni isikliku autoga. Mitte rendiautoga. Mitte kambaautoga. Liiga kasutatud, liiga segamini. Vennikesel ei vedanud. Selle reisi sohver. Või koguni alati sohver. Kes teab, võibolla asus ta tootemisamba madalamal korrusel. Või lihtsalt talle meeldis sõita. Asfaldihunt. Asfaldihunt, kes puhkab perekonnast. Sest ta oli ilmselgelt pereinimene. Sest see oli pereauto. Ehkki napilt. Autos leidus lapse asju, kuid mitte palju. Põrandal võis näha sätendavat roosat juuksepaela. Sellist, mida Reacheri arvates üks täiskasvanud naine ei kannaks. Armatuurlaua külge oli kinnitatud väike karvane loomake. See oli üsna laiaks litsutud ja selle karv oli tortis, justkui oleks seda palju näritud. Üks tütar, otsustas Reacher. Nii kaheksa kuni kaksteist aastat vana. Täpsemalt ta oletada ei osanud. Ta teadis lastest vähe.

      Kuid lapsel oli ema või kasuema. McQueenil oli naine või elukaaslane. See oli selge. Naisterahva asju leidus autos kõikjal. Näiteks lilledega kaetud salvrätikarp ja kasutatud huulepulk armatuurlaua nišis, karvase loomakese kõrval. Isegi kristallkuulikesega võtmehoidja. Reacher oli üsna kindel, et kui ta pisutki haista suudaks, tunneks ta polstritest õhkuva lõhnaõli hõngu.

      Reacher ei osanud öelda, kas McQueen igatseb oma perekonna järele. Võib-olla on poiss olukorraga täiesti rahul. Võib-olla perekond ei meeldi talle. Kuid nüüd küsis McQueen rooli tagant: „Ja teie, härra Reacher? Mis ala mees teie olete?”

      „Mul polegi mingit ala,” kostis Reacher.

      „Nii et juhuslikud otsad? Mis ette satub?”

      „Isegi mitte seda.”

      „Te olete siis töötu?”

      „Jah, aga meelega.”

      „Ammu juba?”

      „Sestpeale, kui sõjaväest ära tulin.”

      Sellele McQueen enam ei vastanud, sest tal oli tegemist. Eespool suruti kogu liiklus kokku parempoolsele rajale. Need aegluubis teostatud manöövrid röövisidki kõige rohkem aega. Avarii, oletas Reacher. Võib-olla oli keegi rajalt välja kaldunud, vastu barjääri põrganud ja sealt tagasi põrgates teistele autodele pihta saanud. Ehkki tuletõrjeautosid näha ei olnud. Ega kiirabi. Ega puksiire. Kõik vilkuvad alarmtuled asetsesid ühel joonel, autokatustel. Neid oli nii palju ja nad vilkusid nii kiiresti, et jätsid mulje ühtlasest punasiniselt hõõguvast ahelast.

      Auto roomas edasi. Paigalt, paigal, paigalt, paigal. Viiskümmend jardi enne tuleahelat lülitas McQueen suunatule sisse ja trügis parempoolsesse ritta. Siit avanes Reacherile otsevaade takistusele.

      See ei olnud avarii.

      See