Tagaotsitav. Lee Child

külge kinnitatud prožektori hooba, et selle valgel uurida pargitud autosid. Ta sõitis söögimaja taha, prügikastidest mööda, siis edasi, tegi tiiru ümber baari ja uuris motelli ümbrust, leidmata midagi. Asumi tipus asuva tankla juurde, õlimahutite lähedale oli pargitud paar mõlkis sedaani, ent kumbki polnud punane, ja otsustades nende tuuleklaase katva tahma järgi, olid nad seal vedelenud õige kaua.

      Goodman lasi mööduvad autod läbi, sõitis üle maantee Patulinna lääneküljele ja alustas selle põhjaotsast uuesti otsinguid, võttes esimesena ette umbes kahekümne aasta eest beežiks värvitud tuhaplokkseintega kõrtsi. Aknaid ei olnud. Ainult ventilaatorid katusel nagu seened. Ei ühtki punast autot läheduses. Järgmisena tuli kokteilibaar, kenasti puhas ja väidetavalt Patulinna kõige viisakam. Goodman tegi selle ees kaarpöörde, katuseprožektori valgusvihk jäi hetkeks veidi maha, ja seal see oligi.

      Erepunane importauto, pargitud korralikult baari kõrvale.

      KUUS

      Reacher naaldus veidi paremale, et Don McQueeni pea kõrvalt läbi tuuleklaasi teele vaadata, nihkudes seeläbi oma õlaga Karen Delfuenso privaatruumi. Viimane nihkus samavõrra omakorda paremale, vastu parempoolset ust, et vahemaad säilitada. Reacher nägi esitulede lehvikukujulist valgusvihku, mille tagant tormas tema suunas üksnes pimedus, kui mitte arvestada paari kaugel eespool vilkuvat üksildast punast tagatuld. Spidomeeter näitas 80 miili tunnis. Bensiinipaak oli kolmveerandi peal. Mootori temperatuur seisis liikumatult normaalsel. Turvapadja kattel oli Stovebolti logo, mis tähendas, et tegemist on Chevrolet’ga. Mõõdik näitas, et auto läbisõit on veidi üle 40 000 miili. Mitte just uus, aga mitte ka vana. Tuhises päris kenasti.

      Reacher vajus tagasi oma kohale ja Delfuenso kohendas end vastavalt. Alan King pööras ennast eesistmel pooleldi ringi ja ütles: „Mu vend oli sõjaväes. Peter King. Võib-olla olete kokku puutunud.”

      „Sõjavägi on suur,” märkis Reacher.

      King naeratas pisut häbelikult.

      „Muidugi,” sõnas ta. „Rumal küsimus vist.”

      „Aga üsna tavaline. Inimesed arvavad, et me kõik tunneme üksteist. Ei tea, miks. No näiteks, kui palju inimesi elab teie kodulinnas?”

      „Võib-olla nii poolteist miljonit.”

      „Ja kas te tunnete kõiki?”

      „Ma ei tunne isegi oma naabreid.”

      „Seal see asi on. Mis väeliigis teie vend teenis?”

      „Tema oli suurtükiväelane. Ta käis ka esimeses Lahesõjas.”

      „Nagu minagi.”

      „Siis võib-olla ikkagi teate.”

      „Meid oli seal pool miljonit. Kõik saadeti sinna. Kõige suurem ekspeditsioon, mis kunagi tehtud.”

      „Kuidas seal oli?”

      „Kas vend ei rääkinud?”

      „Me ei suhtle.”

      „Kuum oli,” ütles Reacher. „See on peamine, mida ma mäletan.”

      „Ja mis väeliigis teie teenisite?”

      „Mina olin võmm,” kostis Reacher. „Sõjaväepolitsei. Kriminaaljälituse osakond. Kogu teenistusaja.”

      King kehitas pooleldi õlgu, pooleldi noogutas, ega pärinud rohkem. Ta pööras pilgu ette ja jäi pimedusse vaatama.

      Teeservas vilksas mööda silt: Tere tulemast Iowasse.

      Šerif Goodman manööverdas oma auto baari taga asuvasse parklasse ja pani täistuled peale. Hoone kõrval seisev auto ei olnud ei Toyota, Honda, Hyundai ega Kia. See oli Mazda. Mazda 6, kui olla täpne. Viieukseline luukpära, kuid punnis tagaotsaga, nii et nägi välja nagu tavaline nelja uksega sedaan. Uus mudel. Erepunane. Tühi, kuid mitte veel kastene. See ei saanud siin olla kaua seisnud.

      Kummalgi pool punast autot oli rohkelt vabu kohti. Auto taga laius viiskümmend jardi umbrohust läbi kasvanud kruusa ja seejärel ei tulnud kuni Denveri eeslinnadeni seitsesada miili lääne pool sama hästi kui midagi. Auto ette jäi baari tagauks, mis kujutas endast ühetasast metallnelinurka porikarva krohvseinas.

      Hea koht. Silma ei hakka. Pealtnägijaid ei ole. Goodman kujutas ette, kuidas nood kaks Mazdast välja ronivad, pintsakud seljast viskavad, teise auto juurde lähevad, sisse istuvad ja kaovad.

      Millise teise auto?

      Pole aimugi.

      Kaovad – kuhu?

      Mitte itta ega läände, sest maakonnast ei pääse ei ida ega lääne suunas välja ilma kõigepealt tagasi lõunasse, ristteedele sõitmata, aga keegi ei põgeneks kuriteopaiga suunas. Järelikult pidid nad võtma suuna põhja. Sealpool oli osariikidevaheline maantee, see ootas neid pimeda silmapiiri taga nagu suur nime ja näota magnet.

      Igal juhul olid nad juba kaugel. Nad olid maakonnast välja lipsanud kas mõni minut enne kohaliku põhjapoolse teesulu ülespanekut või olid nad sulu läbinud nende minutite jooksul, mil see küll juba töötas, kuid politseinikud otsisid alles erepunast autot.

      Goodmani oma viga, ja ta teadis seda.

      Goodman võttis raadiotelefoni ja helistas oma meestele, et nad maakondlikud teesulud maha võtaks. Seletades ära, miks. Ta käskis kahel tulla baaritagust valvama ja ülejäänutel oma rutiinsete ülesannete juurde pöörduda. Siis helistas ta maanteepolitsei dispetšerile, kellel häid uudiseid ei olnud. Ta vaatas kella, rehkendas aega, kiirust ja vahemaad; ta hingas sisse ja hingas välja, lõi autole tuurid sisse ja võttis suuna tagasi kuriteopaigale, valmis kokkuleppekohaselt kohtuma eriagent Julia Sorensoniga.

      Tema süü.

      Need kaks meest olid maakonna piirest väljas.

      Nüüd oli see juba FBI rida.

      SEITSE

      Julia Sorenson leidis risttee suurema vaevata, mis ei olnud üllatav, sest tema GPS tõendas, et tegemist on kogu piirkonna ainsa kartograafilise iseärasusega. Ta pööras paremale, nagu õpetatud, ja sõitis sadakond jardi lääne poole valgusallika suunas. Ta nägi betoonpunkrit, mille kõrvale oli pargitud šerifi auto ja šerifiabi patrullauto.

      Kuriteopaik, täpselt nagu kirjeldatud.

      Autosid mõistis ta paremini kui punkrit. Need olid Crown Victoriad nagu ta endagi oma, ainult et kujundatud maakonna värvides ja neile olid ette ning taha lisatud põrkerauad ja katusele raudvarbad tulede jaoks. Punkrit oli raskem kirjeldada. See oli nelinurkne, võib-olla kakskümmend jalga pikk ja viisteit jalga lai ning kümme jalga kõrge. Sel oli lame betoonkatus, aknad puudusid. Metalluks oli kõveraks väänatud, kriimustatud ja täkitud. Kogu ehitis näis olevat vana, väsinud ja lagunenud. Betoon ise oli tuulest ja vihmast näritud, pragunenud ja murenenud, siit-sealt oli mõni rusikasuurune kamakas välja kukkunud. Pruunid raudkivid olid nähtavale tulnud, mõned siledad, mõned mõranenud ja pudedad.

      Sorenson parkis auto šerifi oma kõrvale ja tuli välja. Ta oli pikka kasvu, äratuntavalt skandinaavialik naisterahvas, pigem kena kui ilus, tal olid pikad tuhkblondid juuksed, põhiosas loomulikku värvi. Ta kandis musti pikki pükse ja musta jakki, mille all oli sinine särk. Tal olid jalas toekad mustad kingad ja üle õla pirnikujuline kott, milles ta kandis kogu oma kraami, välja arvatud püstol, mis asus vasakul puusal kabuuris, ja ID-kaardiga nahkvoldik, mis oli taskus.

      Julia võttis nahkvoldiku, lõi selle lahti ja kõndis šerifi juurde. Tema hinnangul oli mees temast umbes kakskümmend aastat vanem. Šerif oli turjakas, kuid mitte pikk, umbes nagu kolmveerand jalgpallurit. Vanamehe kohta täitsa tubli. Mees kandis vormisärgi peal talvejopet. Kindaid ei olnud, ehkki öö oli külm. Nad surusid kätt ja jäid hetkeks vaikides punkrit vaatama, nagu mõeldes, kust alustada.

      „Esimene küsimus,” lausus Sorenson, „mis asi see on?”

      „See on vana pumbajaam,” vastast Goodman. „Pumpas veesoonest vett üles.”

      „Maha jäetud?”

      Goodman noogutas. „Veetase