Tagaotsitav. Lee Child

et viivitus ei võta rohkem kui kümme minutit. Kogu lugu. Tühiasi.

      Ta vaatas peeglisse.

      Karen Delfuenso hakkas uuesti silmi pilgutama.

      Sorenson vaatas kriitilise veerandtunni veel kaks korda läbi, korra edaspidi ja korra tagurpidi, mõlemal juhul kiirkäigul. Nagu ennegi, nägi ta Mazda saabumist, ja nagu ennegi, ei näinud ta seejärel mitte midagi kuni juhuslike möödasõitjateni viisteist minutit hiljem, kui üks pikap sõitis lõunasse ja sedaan põhja.

      Risk.

      „Nii et lõuna on endiselt välistatud?” küsis ta.

      „Täiesti,” ütles Goodman.

      „Olete kindel?”

      „Seal ei ole midagi.”

      „Veaksite oma pensioni peale kihla?”

      „Pensioni ja maja peale.”

      „Paneksite pea panti?”

      „Ja oma esimese lapselapse, kui soovite.”

      „Olgu,” ütles Sorenson. „Siis nad läksid põhja. Ja kas teate, mis? Me nägime neid.”

      „Kus?”

      „Siin,” vastas Sorenson ja peatas pildi juhuslike möödujate juures hetkel, kui lõunasse sõitva pikapi taustal oli esiplaanil näha põhja suunduv sedaan. „Need on nemad,” ütles ta, „sedaanis. Peavad olema. See on ainus auto, mis sõidab põhja. Nad tegelesid viisteist minutit millegi muuga ja hiilisid siis teele tagasi, sõites välja baari lõunapoolse otsa tagant, mitte põhja poolt. See on ainus loogiline seletus.”

      „Ja mida nad need viisteist minutit tegid?”

      „Ma ei tea.”

      „Viisteist minutit on liiga pikk aeg, et seda põgenemisel ilma põhjuseta raisata.”

      „Järelikult pidi põhjus leiduma.”

      „Ma kuulsin umbes kakskümmend minutit pärast südaööd autoalarmi,” ütles tanklapoiss kassaaparaadi juurest.

      Sorenson jäi talle otsa põrnitsema.

      „Ja sul ei tulnud pähe seda meile varem mainida?” küsis ta.

      „Miks ma oleks pidanud? Te ei küsinud midagi. Te ei seletanud midagi. Te pole praeguseni seletanud. Ja see meenus mulle niikuinii alles praegu.”

      „Kakskümmend minutit pärast südaööd?”

      „Umbes.”

      „Oli see kindlasti autoalarm?”

      „Päris kindlasti. Ja üsna tugev pealegi. Minu ainus sündmus kogu öö jooksul. Kuni teie saabumiseni.”

      „Kust see kostis?”

      Poiss viipas käega.

      „Sealtpoolt,” ütles ta. „Võis vabalt tulla madam Smithi baari tagant.”

      „Olgu,” ütles Sorenson. „Suur tänu.”

      „Mida me sellega öelda tahame?” küsis Goodman. „Et nad tegelesid veerand tundi põgenemisauto varastamisega?”

      „Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Aga autoalarmi karjumine oleks jällegi üks põhjus, miks ettekandja võinuks pea uksest välja pista. Kui mitte muud, siis oleks ta tundnud muret omaenda auto pärast. Me peame ta kohe üles otsima. On aeg minna ja kolistada mõne ukse taga.”

      Goodman vaatas kella.

      „Mida kiiremini, seda parem,” ütles ta. „Need vennad peaks hakkama teesuluni jõudma. Oleks tulnud need panna pluss saja miili peale, mitte pluss kaheksakümne peale.”

      Sorenson jäi vastuse võlgu.

      NELITEIST

      Üheksa minutit, mõtles Reacher. Mitte kümme. Ta oli eesootavat viivitust ülehinnanud, kuigi ainult pisut. Jalgsi ringi askeldavad politseinikud olid saabuvate autode korraldamisega hästi hakkama saanud ja ilmselt tegid ka teesulu enda juures toimetavad mehed oma tööd kiirelt ning efektiivselt. Liiklusvoog liikus edasi täiesti mõistliku kiirusega. Reacher ei saanud läbivaatusprotsessi detailselt jälgida, sest Dodge’i kere varjas vaatevälja, kuid oli selge, et kõik käis kähku ja kärinal. Ta liikus edasi, peatus, liikus edasi ja peatus, ning taamal paistev sinipunane vilkumine läks iga läbitud autopikkusega aina eredamaks ning tugevamaks. Alan King tema kõrval näis olevat magama jäänud, nägu endiselt ära pööratud ja lõug vastu õlga. Karen Delfuenso oli üleval, kuid ei pilgutanud enam.

      Sada jardi veel, mõtles Reacher. Kolmsada jalga. Võib-olla viisteist sõidukit. Kaheksa minutit. Võib-olla seitse.

      Madam Smithi elamine koosnes sellest, mis jääb alles siis, kui perekonnafarm müüakse maha põllundusfirmale. Sissesõidutee, maja, garaaž, väike nelinurkne õu maja ees ja teine samasugune maja taga, kõigel sellel uus latt-tara ümber ning taamal laiumas kümme tuhat aakrit põldu kellegi teise sojauba. Šerif Goodman sõitis maja juurde ja parkis sellest paarikümne jala kaugusele. Ta pani katuseprožektorid põlema. Esimene asi, mida inimene teeb, kui öösel tema uksele koputada, on see, et ta vaatab magamistoa aknast välja. Parem siis kohe lasta tuledel asi ära selgitada, kui hakata pikalt-laialt hõikuma ja karjuma.

      Sorenson jäi autosse ja lasi Goodmanil asja ajada. Tema maakond, tema inimesed, tema töö. Ta nägi, kuidas mees koputas, kuidas ülakorrusel kardinad liikusid; nägi, kuidas uks neli minutit hiljem avanes ja kuidas vanapiiga koridoris seisis, mantel peale tõmmatud. Tema juuksed olid korralikult kammitud. Sellest need neli minutit.

      Sorenson nägi, kuidas Goodman, ise madalam kui muru, oma küsimuse esitas ja kuidas madam Smith sellele vastas. Goodman kirjutas midagi üles ja luges kinnituseks ette, mispeale vanapiiga noogutas. Sorenson nägi välisust sulguvat ja koridorituld kustuvat ning siis sörkis Goodman juba auto juurde.

      „Mõne miili kaugusel,” ütles mees. „Õnnekombel.”

      Ta pööras auto ringi ja võttis suuna tagasi maantee poole.

      Valge pikap-Dodge pääses läbi sulukoha ilma igasuguste probleemideta. Võmmid vaatasid igast küljest sisse, siis heitsid pilgu kasti ja viipasid käega. Reacher lasi akna alla, pani küünarnuki aknaavasse, kissitas sinipunase vilkumise käes silmi ja liikus Chevyga edasi. Halliseguste juustega maanteepolitseinik, triibud käisel, astus ligi. Ta kummardus alla ja uuris auto sisemust.

      Midagi otsides.

      Kuid mitte leides.

      Mees hakkas ennast juba püsti ajama, unustades Chevy ja tegeldes mõttes järgmise autoga, kui ta pilk langes Reacheri näole. Tema silmad läksid kas kaastundest, imestusest või tunnustusest suureks ja suust lipsas: „Ohoh.”

      „Nina, eks ole?” küsis Reacher.

      „See pidi küll valus olema.”

      „Te peaks toda teist nägema.”

      „Kus ta praegu on?”

      „Mitte teie osariigis.”

      „Rõõm kuulda,” kostis politseinik. „Head reisi, härra.”

      „Keda te otsite, härra kapten?” päris Reacher.

      „Härra, see on teist väga kena, aga ma olen kõigest seersant.”

      „Olgu, aga keda te otsite, härra seersant?”

      Mees vaikis hetke.

      Siis muigas.

      „Mitte teid,” sõnas ta. „See on kindel. Mitte teid.”

      Siis astus ta sammukese auto tagaotsa poole, valmis vastu võtma järgmist, Reacher lasi akna üles, puges läbi improviseeritud kitsastee, kohendas end istmel ja andis gaasi – nelikümmend, viiskümmend, kuuskümmend, seitsekümmend miili tunnis, ees laiumas vaid pimedus ja juba poole miili kaugusele jõudnud Dodge’i tagatuled.

      VIISTEIST

      Madam Smithi antud aadress viis nad kohta, mis jääb alles siis, kui perekonnafarm müüakse