Tagaotsitav. Lee Child

verd.”

      „Jaa,” nõustus Goodman. „Palju.”

      „Kas te vere sisse ka astusite?”

      „Olime sunnitud. Pidime kindlaks tegema, kas mees on surnud.”

      „Mida te puudutasite?”

      „Ainult käerannet ja kaela, kui pulssi otsisime.”

      Sorenson kükitas maha ja avas oma pirnikujulise õlakoti. Ta võttis kilesussid ja tõmbas kingade peale, seejärel kummikindad, kaitsmaks käsi, ning fotoaparaadi. Ta asetas ühe jala kleepuvasse loiku ja tõmbas punkri ukse lahti. Üks hing kriiksus, teine oigas. Need kaks häält koos kõlasid nagu mingi marduse ulg. Ta astus ka teise jalaga loiku.

      „Sees on lüliti,” ütles Goodman.

      Sorenson leidis selle. Laes süttis võrega ümbritsetud pirn. Vana võre, vana pirn. Võib-olla kahesajavatine. Klaar. Pirn heitis eredat, kalki ja varjunditeta valgust. Eriagent silmas kaht vana ja jämedat toruotsa, mis umbes kümne jala kaugusel teineteisest läbi põranda turritasid. Mõlemad olid umbes jalajämedused ning kunagi kroonuroheliseks võõbatud, kuid nüüdseks oli rooste värvi kooruma pannud. Mõlemad toruotsad olid lahtised ja mõlemad lõppesid äärisega, mille külge kunagi olid keeratud poldid. Ammu lahti võetud munitsipaalsüsteem. Sorenson kujutles, kuidas vesi aastaid ühest torust üles tuli ja teist mööda – horisontaalselt ja maa all – edasi voolas kuni läheduses asuva veetornini. Kuid siis hakkasid pumbad tühja õhku imema ja käes oli aeg rajada uus kaev. Põldude niisutamine, elanikkonna kasv, koduste veevärkide rajamine. Sorenson oli memosid lugenud. Kaks ja pool miljardit gallonit põhjavett aastas, rohkem kui kuskil mujal, välja arvatud Texas ja Kalifornia.

      Ta astus edasi.

      Peale toruotste võis ruumis näha põrandale pudenenud kivipuru, seinal mitme põlvkonna tagust vana kapitaalset elektrikilpi ja teisel seinal tuhmunud skeemi, mis selgitas kunagi üht toruotsa teisega ühendanud hüdraulikasüsteemi toimimist. Ja see oli kõik, kui pidada silmas punkri alalist sisustust.

      Ajutise sisustuse alla võis liigitada surnud mehe ja tema vere. Ta lebas selili, käed küünarnukkidest ja jalad põlvedest kõverdatud nagu karikatuur kellestki, kes tantsib mingit moestläinud tantsu. Ta nägu oli verega kaetud, ta kõhupiirkond oli verega kaetud ja ta lamas tervenisti vereloigus. Ta võis olla neljakümneaastane, ehkki seda oli raske hinnata. Tal oli seljas mitte just kulunud, kuid ka mitte uus roheline talvemantel, mille puuvillane riie oli millegagi täidetud ja vooderdatud. Mantel ei olnud ei tõmblukuga kinni tõmmatud ega kinni nööbitud. Selle hõlmad olid lahti, nii et võis näha halli sviitrit ja beeži ruudulist särki. Nii sviiter kui ka särk paistsid olevat üsna kantud ja mustad. Mõlemad olid püksist välja tõmmatud ja kuni kaelani üles veetud.

      Mehel oli kaks noahaava. Üks tolli võrra silmadest kõrgemal risti üle lauba. Teine – narmendavate servadega torkehaav kõhupiirkonna paremal küljel, umbes naba kõrgusel. Enamik verd oli tulnud teisest haavast. Veri oli sealt nagu paisu tagant välja tulvanud. Mehe nabaauk nägi välja nagu kuivanud värvi täis sõrmkübar.

      „Kuidas teie seda ette kujutate, šerif?” küsis Sorenson.

      „Nad tõmbasid tal üle lauba, et ta pimedaks teha,” vastas Goodman väljast. „Sealt voolas veri talle silma. Vana noavõitlejate nipp. Mis oli ka põhjus, miks ma hakkasin neid proffideks pidama. Edasi oli juba lihtne. Nad vedasid ta särgi üles ja torkasid noa rinnakorvi alla. Ja sorgeldasid sellega haavas ringi. Aga vist mitte küllalt. Mees elas veel mõne minuti, enne kui suri.”

      Sorenson noogutas omaette. Siit kõik see veri. Vennikese süda pumpas edasi, vapralt, kuid asjatult.

      „Kas te tunnete teda?” küsis ta.

      „Pole iial näinud.”

      „Miks nad tal särgi üles tirisid?”

      „Sest nad on elukutselised. Nad ei tahtnud noatera kahjustada.”

      „Nõus,” sõnas Sorenson. „Mis te arvate, see nuga pidi vist üsna pikk olema? Et siit tema rindkerre ulatuda?”

      „Kaheksa-üheksa tolli võib-olla.”

      „Ega tunnistaja nuga ei märganud?”

      „Vähemalt ta ei maininud. Aga te võite talt ise küsida. Ta ootab mu abilise autos. Et külm ei hakkaks.”

      „Miks nad teda maha ei lasknud?” küsis Sorenson. „Summutatud .22 olnuks ootuspärasem, juhul kui on tõesti tegu proffidega.”

      „Ikka liiga häälekas, vähemalt suletud ruumis.”

      „Üsna üksildane paik siin.”

      „Siis ma tõesti ei tea,” sõnas Goodman.

      Sorenson võttis fotoaparaadi ja asus pildistama, tehes konteksti jaoks kaug- ja detailide tarvis lähivaateid. „Kas ma laipa puudutada tohin?” küsis ta siis. „Ma tahaks dokumente otsida.”

      „See on teie juhtum,” kostis Goodman.

      „Olete kindel?”

      „Kahtlustatavad on nüüdseks osariigist lahkunud.”

      „Juhul, kui nad sõitsid itta.”

      „Ja kui läände, siis on see vaid aja küsimus. Nad pääsesid teesulgudest ilmselt läbi.”

      Sorenson ei vastanud.

      „Nad vahetasid autot,” lisas Goodman.

      „Või autosid,” märkis eriagent. „Nad võisid ka eri autodesse istuda ja lahku minna.”

      Goodmanile meenusid tühjad parkimiskohad kummalgi pool Mazdat. Ja talle meenus tema viimane tagaotsimisteade: otsitakse mistahes rõivastuses kaht meest mistahes liiklusvahendis. „Selle võimaluse peale ma ei tulnud,” ütles ta. „Tundub, et ma vusserdasin asja ära.”

      Sorenson ei hakanud teda ümber veenma. Ta liikus ettevaatlikult ümber vereloigu ja kükitas kõige kuivemal lapil maha. Ta sirutas vasaku käe tasakaalu hoidmiseks taha ja asus paremaga laiba juures tegutsema. Ta vajutas, patsutas, kaevas. Särgitaskus ei olnud midagi. Ka mantli küljetaskud ja põuetasku olid tühjad. Tema kummikinnastes sõrmed muutusid punaseks. Ta uuris läbi ka püksitaskud. Ei midagi.

      „Šerif?” hõikas ta. „Te peate mind aitama.”

      Goodman sisenes kikivarvul, harkisjalu, nagu kõõluks ta tuhande jala kõrgusel kaljunukil. „Võtke sõrmega vööaasast. Pöörake teda. Ma pean tagataskud läbi vaatama.”

      Goodman kükitas tema vastu, laibast käesirutuse kaugusele, ja haakis sõrmega vööaasast kinni. Ta pööras pea kõrvale ja sikutas. Surnu pöördus küljele. Verd nõrgus ja tilkus, kuid aeglaselt, sest see oli hakanud juba hüübima ja põrandal vedeleva kivipuruga segunedes püdelat pori moodustama. Sorenson libistas oma kindas käe taskusse nagu taskuvaras, ta sobras ja patsutas.

      Ei midagi.

      „Dokumente ei ole,” ütles ta. „Niisiis on meil käesoleval hetkel tundmatu ohver. Kas pole elu ilus?”

      Goodman lasi surnu tagasi selili vajuda.

      KAHEKSA

      Jack Reacher polnud mingi õigusteadlane, kuid nagu kõik praktiseerivad võmmid, nii oli temagi omandanud teatavad õigusalased teadmised, eriti mis puutub õiguse praktilisse, tavaeluga seostuvasse külge koos selle juurde kuuluva trikitamise ja jokitamisega.

      Ja ta teadis, et leidub valdkondi, mida seadus ei reguleeri.

      Näiteks: ükski seadus ei öelnud, et inimesed, kes võtavad peale hääletajaid, peaksid kõnelema tõtt.

      Ta oli kogemustest õppinud, et väikene fantaseerimine osutub sageli nii ahvatlevaks, et sellest ei saa loobuda. Talle tundus, et siin peitub üks peamine põhjus, miks juhid üldse peatuvad. Reacher oli sõitnud ilmselgete kontorirottidega, kes väitsid end olevat mänedžerid, mänedžeridega, kes väitsid end olevat ettevõtjad, ettevõtjatega, kes väitsid end olevat edukad, palgatöölistega, kes väitsid end olevat firmaomanikud, õdedega, kes nimetasid