Tagaotsitav. Lee Child

hoone vahelt ei paistnud midagi.

      „Kas seda pilti saab ka kiirendada?” küsis Sorenson.

      „Hoidke suurtähe nuppu all,” vastas poiss.

      Sorenson keris järgmised viis minutit kiirendatult edasi. Ajakood näitas kolmkümmend sekundit enne keskööd. Sorenson plõksas pildi normaalkiirusele ja jäi vaatama. Tuhaplokkidest baari juures ei toimunud midagi. Kuid kokteilibaarist hakkasid väljuma külastajad, ebamäärased inimkogud, hallid figuurid hallil taustal, digitaalpildi venivast liikumisest ähmastunud. Nad istusid autodesse, tuled lahvatasid põlema, autod tagurdasid ja tuiskasid minema. Enamik võttis suuna lõunasse. Viimasena väljus baari uksest turske kuju, mis näis kuuluvat naisterahvale. Kuju istus autosse, mis Sorensoni arvates oli Cadillac, ja kadus.

      Kaks minutit üle südaöö.

      „See oli madam Smith,” ütles Goodman.

      Proua lahkudes kustusid ka baariakende neoontuled.

      Kuueteistkümneks minutiks jäi ekraani serval vaikseks.

      Siis, kaheksateist minutit üle kesköö, võis kahe maja vahel märgata valguse liikumist. Üsna kindlasti vasakult, lõuna poolt, üle majataguse kivipuruse platsi läheneva auto kaugtulede vihk. Valgusvihu liikumine aeglustus, siis peatus, tulede suund pöördus üheksakümne kraadi võrra, kaamera suunas – korraks seda otse peale paistes ka pimestades –, seejärel liikus valguslaik edasi vasakule ja kadus kuskile baari taha.

      „Need on nemad,” ütles Goodman. „Peavad olema.”

      Sorenson klõbistas pilti kahe sõrmega edasi-tagasi, kuni sai kätte lühikese jupi, mil osa autost kahe hoone vahelt näha oli. Seda ei olnud palju. Vaid eredad tuled ja nende taga mingi laik, mis pidi olema umbes kolm neljandikku auto esiosast, siis hele sähvatus, kui tuled kaamerat pimestasid, seejärel taas laik, mis pidi olema auto juhipoolne külg, millele järgnes tühjus, sest auto pargiti väljapoole kaamera nägemisulatust ja tuled lülitati välja.

      Auto jättis helendava helehalli mulje, mis tegelikkuses võis tähendada punast.

      „Olgu,” ütles Sorenson. „Nad sõitsid kuriteopaigalt põhja suunas, jõudsid siia, pöörasid asula lõunaotsas majataguste parklate peale ja sõitsidki kuni siiani majade taga, parkisid auto baari taha ja istusid teise autosse. Meil on vaja teada, milline auto neid siin ootas. Nii et meil on tingimata vaja ettekandjaga rääkida.”

      „Liiga vara,” ütles Goodman. „Ettekandja väljus alles kaheteistkümne minuti pärast. Nad pidid selleks ajaks ammu läinud olema.”

      „Te ei ole kunagi baaris töötanud, oli nii? Me vist tegime selle kindlaks? Omanik oli koju läinud. Kui kass on ära, on hiirtel pidu. Töötajale makstakse lisa pooltunni eest, aga ta ei pruugi kogu selle aja tööd teha. Sellises olukorras tehakse nii kähku kui võimalik, et aga ükskord koju saaks. Ta võis vabalt väljuda just sel hetkel. Ja isegi kui mitte, siis võib ju olla, et ta käis tagauksest sisse-välja prügipange või tühjade pudelitega.”

      „Hea küll,” sõnas Goodman.

      „Vaatame järele, kaua aega kulus, kuni nad minema sõitsid,” ütles Sorenson.

      Ta vajutas edasikerimisnuppu ja ajakood hakkas jooksma. Sorenson kalkuleeris mõttes: viis sekundit Mazdast väljatulekuks, viis sekundit teise auto avamiseks, viis sekundit sisse istumiseks, viis sekundit sättimiseks ja viis sekundit startimiseks.

      Ta kummardus ekraanile lähemale, silmitsedes viltust vaadet majade vahel haigutavale tühemikule ja oodates autot, mis liiguks vasakult paremale, valmis hiilima tuhaplokkhoone tagant põhja poole, et sealtkaudu tagasi teele jõuda. Auto tuled peaksid kaamera vaatevälja vaid põgusalt riivama. Mingit valgusesähvatust ega kaamera pimestamist ei tule. Vähemalt ühte kaadrisse peaks auto enam-vähem tervenisti peale mahtuma. Auto margi ja mudeli tuvastamine võib osutuda võimalikuks. Võib-olla õnnestub isegi värv ära arvata.

      Sorenson ootas.

      Ega näinud midagi.

      Ükski auto ei lipsanud hoonete varjus põhja poole. Ei esimese minuti jooksul ega ka teise, kolmanda, neljanda ega viienda jooksul. Ta pani pildi kiiremini edasi jooksma. Ikka ei midagi. Pilt püsis liikumatult nagu stoppkaader, nagu natüürmort, täiesti elutult ligi viisteist minutit, enne kui üks juhuslik pikap majadest möödudes lõuna poole sõitis ja üks juhuslik sedaan põhja poole suundus. Seejärel hääbus ekraani ajutine elavnemine taas vaikeluks.

      „Kuhu pagan nad kadusid?” küsis Sorenson. „Ega nad ometi lõuna poole ei sõitnud? Majade tagant kuni asula lõpuni välja?”

      „Lõuna poole? See ei saa võimalik olla,” märkis Goodman.

      „Ma loodan südamest, et teil on õigus,” ütles Sorenson. Ta manas silme ette oma „viimsepäeva” teesulud osariikidevahelisel maanteel, teineteisest mitmesaja miili kaugusel, mõlemad keerukad, kulukad ja tülikad, mõlemad ohtlikud nii tema juurdlusele kui ka karjäärile, sõltuvalt tulemustest või tulemuste puudumisest.

      Risk.

      KOLMTEIST

      Iowat läbiv osariikidevaheline maantee kulges miilide kaupa täiesti sirgelt ja tasaselt. Liiklus oli hõre, kuid stabiilne. Väidetavasti viibib igal hetkel, nii päeval kui ka ööl, ratastel miljon ameeriklast ja kahtlemata langes oma osa sellest ka Iowale, ehkki see oli suhteliselt väike osa, võib-olla vastavuses Iowa elanikkonna suurusega. Reacher hoidis Chevy kiirust veidi alla kaheksakümne ja lasi masinal lihtsalt tuhiseda läbi otsatu tühjuse, lõõgastunult, rahulikult, lastes end hellitada mootori summutatud urinal, tuule undamisel ja kummide sahinal. Mõnest tuli mööda sõita, mõni sõitis temast, miilid ja minutid möödusid ning ta luges neid hoolikalt, silme ees pilt Greyhoundi bussijaamast Chicagos. Ta oli seal korduvalt käinud – West Harrisoni tänavas Near South Side’i linnajaos –, tegemist oli vägeva asutusega, kus diiselmootorite ragin kunagi ei vaikinud ja kust iga natukese aja tagant väljus mõni buss. Aga võib-olla üritaks hoopis Unioni vaksalist rongi peale minna? Ta oli kunagi sõitnud rongiga Chicagost New Yorki, sõit kestis kaheksateist tundi. Igati meeldiv reis. Ja kindlasti leidus ka mõni selline liin, mis läks edasi Washingtoni, mis oli juba peaaegu seal, kuhu ta lõpuks välja tahtis jõuda.

      Ta jätkas sõitu. Sõrmed ja varbad.

      Korraga avanes ta silme ees taas punaste tagatulede joom nagu müür ja veel kaugemal vilgutas terve politseiautode parv oma sinipunaseid tulesid. Alan King tema kõrval mühatas nördinult ja sulges silmad. Karen Delfuenso poolt mingit reaktsiooni ei kostnud. Don McQueen tukastas edasi. Reacher tõstis jala gaasipedaalilt ja auto hakkas hoogu maha võtma. Ta tõmbas auto aegsasti paremale rajale. Ta vajutas pidurit ja peatus valge pikap-Dodge’i taga. Selle suur päraluuk kõrgus nende ees nagu kalju. Kaitserauale oli paigaldatud kleebis: Sulle ei meeldi mu sõidustiil? Siis helista 1-800-HAISTA-PASKA. Reacher heitis pilgu peeglisse ja nägi, kuidas selja taga võttis peatumiseks hoogu maha treiler. Ta tundis isegi treileri tühikäigul töötava mootori vibratsiooni. Liiklus tema vasakul käel asuval keskmisel sõidurajal aeglustus ja seejärel hangus. Sealt edasi vasakpoolsel sõidurajal juhtus seesama sekund hiljem.

      Chevy esituled peegeldusid Dodge’i päraluugilt salongi tagasi. Alan King pööras pea kõrvale, akna poole, ja surus lõua vastu õlga. Reacher kuulis Don McQueeni köhivat, norskavat ja end liigutavat. Ta vaatas uuesti peeglisse ja nägi, et mees on käsivarre silme ette tõstnud.

      Karen Delfuenso oli endiselt täiesti ärkvel ja istus sirgelt. Ta nägu oli kurnatud ja kahvatu. Nende pilgud kohtusid läbi peegli.

      Ja ta pilgutas silmi.

      Ta pilgutas kiirelt ja meelega, ikka uuesti ja uuesti, pilgutuste vahel nõksatas peaga küljele, kas vasakule või paremale, ning siis hakkas uuesti pilgutama, mõnikord korra, siis kaks või kolm või rohkemgi korda, ükskord üheksa korda ja ükskord koguni kolmkümmend korda järjest.

      Reacher silmitses teda hämmastunult.

      Siis lasi treiler pikalt signaali, Reacher pööras pilgu teele ja nägi, et Dodge on edasi liikunud. Ta puudutas gaasipedaali ja venis talle järele. Ilmselt olid Iowa