Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

ja kaalusid seda kätel. Ma seletasin, millised kuulid ja millise laskeulatusega see kinni peab, otsekui oleksin rääkinud kasutatud auto kütusekulust. Nad noogutasid ja naeratasid ja mina imestasin, mida paganat teevad terved ja tugevad sõdurid linnast lahkuval lennukil. Ma trügisin nende vahelt läbi ja libistasin end põhisektsiooni. Istmed olid läinud, millimeetritki ruumi polnud raisata. Paarsada inimest klammerdus kokku nagu tapale minev loomakari. Neid hoidis püsti üksnes kokkupressitud haiseva ihu mass. Ja nende jalge all haavatud ja surijad ja surnud. Keegi ei rääkinud, keegi ei nutnud. Vaiksed sekundid möödusid hääletus paanikas.

      Plõnks. Vuuuh.

      Värske õhk ja hirm sööstavad lennukiuksest sisse. Sõdurid karjuvad väljaspool lennukit. Karjavagunisse topitakse veel üks haavatud keha. Põgenike karjed, kelles tärkab viimane lootus ja kes trügivad trapist üles, surudes hirmunud kehade massi avatud uksest sisse. Karjed ja paanika.

      Ma tõmbusin kaameraga tahapoole. Lennukis olevad sõdurid rammisid kogu keharaskusega ust ja tõukasid korra, teise ja kolmanda, aga paanikas põgenikud tõukasid vastu. Ma nõjatusin kehadele, püüdsin hoida kaamerat paigal ja fokuseerisin. Rahvamurd tõukas ja kangutas ja paiskas mu jalust maha, tagasi Juliani ja Olegi juurde. Klaustrofoobiline õudus sööstis läbi lennuki nagu katk.

      „Mis, kurat, nüüd lahti on?” lõugas Julian.

      „Kust põrgut mina peaksin teadma?”

      Ma tahtsin midagi lüüa, see miski võis vabalt olla ka Julian.

      Julian vandus ja sukeldus keset paanikat, tema hääl haukus keset karjeid. Ma ajasin end püsti ja suunasin objektiivi üle peade. Sõdurid surusid kõvasti ja veel kõvemini vastu naiste ja laste nuttu. Julian kõikus edasi-tagasi, nagu räsinuks teda mingi jube unenägu. Ma roomasin tagasi Olegi juurde. „Asi on täitsa õõvastav, seltsimees.”

      „Ei noh … mis see „õõvastav” tähendab?”

      Julian pressis oma kere läbi rüsina tagasi laoruumi. Ta vajus pimedusse maha ja tõi kuuldavale seosetuid häälitsusi. Hirm keerles ringi kesk higi ja haisu ja imes meid kõiki vesiliivana endasse, sügavamale, aina sügavamale. Vintpüssid kärgatasid läbi karjete, siis kostis lennukiukse paugatus. Klõmm! Lennuk oli õhukindlalt suletud ja taas kord läbis seda vaikne sumin. Karjed sumbusid, põrgates terase ja klaasi vastu. Ja higi ja hais ja kuumus immitsesid läbi mu pooride.

      „… te võite siiski veel Suhhumis surma saada …”

      Üks paks Gruusia tsiviilisikust mees prantsatas otse Juliani kõrvale, plõksides oma välgumihklit, klik ja klik ja klik. Näod lõid helendama ja kustusid ja lõid taas helendama, ärritavad plõksatused aina jätkusid.

      „Lõpeta juba ükskord!” lõugas Julian.

      „Jumala pärast, Julian!”

      „See loll mees …”

      „Me kõik võime siin surma saada! See loll mees on just niisama hirmul nagu me kõik!”

      „Poisid! Poisid!”

      Oleg oli nagu õpetaja, kes lahutab koolihoovis poiste kaklust. Ja ta tulistas mind pilguga, mis mu suu kinni naelutas. Kas ta nägi hirmudeemonit minu sisimas? Kas ta teadis? Hirm ilma surinata on lihtsalt hirm. Ma tulin siia mängima, mitte kõngema mingis higises lennukis.

      „Tead, ma olen alati mõelnud, et parem ma kohtun sellega ametipostil, kui et jään näiteks bussi alla.”

      Julian irvitas. „See, Jon, on üks kõige tobedamaid asju, mida ma iial kuulnud olen.”

      Ja me naersime. Mitte palju, õige natuke.

      Piloot võttis ühendust lennukeskusega. Mootorid lisasid tuure ja siis me liikusimegi. Läbi pimeduse, naine ja tema kaks poissi, kes meiega koos peale olid tulnud. Nad istusid väikese ümmarguse akna all ja kuldne valgus langes pruunidele nägudele ja tumedatele silmadele. Ma kadreerisin pildi ja filmisin. Siluetid objektiivis. Naine puudutab oma poisse ja teeb õigeusu ristimärgi.

      Lennuk veeres kolinal raja lõppu. Ainult paar sekundit veel, ainult paar sekundit. Vaja vaid pumbata parasjagu kütust mootoritesse, võtta stardirajal pöörded üles ja läinud me olemegi. Nelikümmend viis minutit Thbilisini ja ongi kogu lugu.

      „Oleg?”

      „Jah, Jonka.”

      „Tead, mis ma esimese asjana Thbilisis teen?”

      „Ei.”

      „Joon ühe jääkülma õlle.”

      „Jah … õlle.”

      „Ja tead, mis ma teise asjana teen?”

      Me lasime end unistustel ära kanda.

      „Ei.”

      „Joon teise õlle.”

      „Oh, jah … külm õlu.”

      Julian seilas oma Briti Suuremeelsuse laineharjal ja tundis džentelmenlikku huvi, kui mitu korda välgumihkliga paksuke oma riistapuud kahekümne sekundi jooksul klõpsutada jõuab. Me tundsime end õdusalt nagu kirbud koera seljas. Kõik liikus nagu lepane regi, välja arvatud lennuk. Kokpitis toimus midagi raadio ümber. Närviline sumin. Oleg kuulatas pingsalt.

      „Üks lennuk on parajasti maha tulemas. Nad tahavad, et me ootaksime.”

      „Okei.”

      Närviline sumin jätkus. Meie piloot tahtis rajalt minema saada, aga saabuval lennukil olid rattad juba maandumiseks väljas. Kütus otsakorral … peab laskma tal maanduda. Seejärel vaikus. Pikk vaikus. Hirmudeemon mu sisikonnas raputas ja järas oma puuri varbu.

      „Püha müristus!”

      „Jonka?”

      „Püha müristus!”

      Ma teadsin! Ma, kurat, teadsin seda! Paanikast moondunud hääled karjusid midagi läbi raadio. Oleg oli näost valgeks läinud.

      „See on kadunud!”

      Raadiolained kandsid jätkuvalt kohale moondunud hääli.

      „Jah! Lennuk! Lennuk! Nad lasid ta alla!”

      Ma haarasin kaamera ja trügisin kokpitti. Piloot osutas sõrmega Mustale merele, suitsu- ja tulesamba suunas. Orbi lennuk täis sõdureid ja ajakirjanikke. Pühitud taevast minema paar sekundit enne kindlat jalgealust. Abhaasid olid nüüd lennujaama sisse piiranud. Õhutõrjepüssid kohal ja laskevalmis. Ootamas rahulikult võimalust tappa maha kõik, mis liigub. Väikesed paadid suhisesid mööda vett suitsu suunas. Abhaasid otsisid ellujäänuid, et neile lõpp peale teha. Ellujäänuid ei olnud.

      Oleg vajus tagasi põrandale, värisedes, nagu olnuks ta soontes jää. Ta hõõrus kätega nägu ja kägardus sooja saamiseks kokku nagu väike pall. Ma nihutasin end tema kõrvale.

      „Mis nüüd, Oleg?”

      „Jonka. Meie pidime minema esimesena.”

      Õudus tema silmades.

      Julian istus vaikides pimeduses.

      Kurat! Pilte!

      Ma klõpsasin kaamera käima ja fokuseerisin läbi kokpiti akna. Suits ja paadid mustadel lainetel. Võte ei õnnestunud. Ma lülitasin kaamera välja, et hoida seda vähest, mis akust veel järel oli. Raadio särises tornist kostvatest häältest. Lennukeskuse omad nägid abhaase stardiraja teises otsas. Ainus väljapääs läks läbi mässuliste püsside ja rakettide haardeulatuse.

      Piloot raksatas käe kontrollpaneelile ja vandus. Ta hingas sügavalt sisse. Ja ruleeris mööda stardirada tagasi terminali poole.

      „Ruleerimisrajal on ainult käputäis põgenikke.”

      „Lennuki allatulistamine peletas nad ilmselt minema.”

      „Ei noh … tõsijutt.”

      Meie lennuki mootorid võtsid tuurid maha ja jäid vait. Piloot klõpsas turvavöö lahti ja hiivas end kokpitist välja. Ta avas paremparda ukse, ronis alla ja jooksis torni suunas. Sõduritesalk avas omakorda vasakparda ukse. Trapp veeres ukse juurde.