Kaksteist I. Justin Cronin

piki hoone läänekülge kulgevalt rõdult kujutas endast 25. osariikidevahelise maanteeni ja High Mile’i väljale ulatuvat 180-kraadist panoraami. Ta paigaldas rõdu mõlemasse nurka liikumisanduriga kaamerad – üks kattis tänavat, teine vaatas teisel pool avenüüd seisva hoone poole. Ta arvas, et saab küll niiviisi tubli portsu metraaži, kuid peavõiduks pidid ikkagi olema tegelikud surmamised. Selleks tööks välja valitud relv oli käsilukuga Remington 700P, kaliiber 338, mida iseloomustavad hea tasakaalustatus ja peatav toime, mis kustutab sihtmärgi kolmesaja jardi kaugusel. Püssi külge kinnitas ta digitaalse infrapunasihiku. Binokli abil määrab ta kindlaks sihtmärgi täpse asukoha. Ülejäänu teeb ära rõduservale kinnitatud jalgadele toetuv vintpüss.

      Esimesel tuuletul ja loojuvast kuuveerandikust valgustatud ööl laskis Kittridge neid maha seitse, kusjuures viis avenüül, ühe vastasmaja katusel ja veel ühe pangahoone esimesel korrusel. See viimane tegigi ta kuulsaks. Too elukas või vampiir või kes ta ka oli – ametlik termin oli „nakatatud isik” – vaatas otse läätsedesse, kui Kittridge tal kuuli läbi magusa koha kihutas. YouTube’i üles laaditud kujutis tegi maakerale mõne tunniga tiiru peale. Hommikuks olid selle üles noppinud kõik suuremad uudistevõrgud. Kõik tahtsid teada, kes see mees on. Kes on see kartmatu-hullumeelne-enesetapjast mees, kes on varjunud Denveri kõrghoonesse viimasele kaitseliinile?

      Ja nii sündiski hüüdnimi Denveri Viimane Kaitseliin.

      Ta oli algusest peale oletanud, et on lihtsalt aja küsimus, millal keegi – LKA, riiklik julgeolekuagentuur või sisejulgeoleku ministeerium – ta välja lülitab. Ta tekitas üsna suurt kõmu. Talle oli kasuks asjaolu, et see keegi pidi tulema Denverisse pistikut välja tõmbama. Kittridge’i IP-aadress oli sama hästi kui mittetuvastatav ja seisis igal ööl vahetuva järjestusega anonüümremeilerite jada taga. Suurem osa neid servereid paiknes välismaal: Venemaal, Hiinas, Indoneesias, Iisraelis ja Sudaanis. Nendesse kohtadesse poleks ükski pistikut välja tõmmata sooviv föderaalasutus kuigi kergesti jõudnud. Tema videopäevikul, mida külastati esimese ööpäeva jooksul üle kahe miljoni korra, oli üle kolme miljoni peegelsaidi ja neid tuli kogu aeg juurde. Ei kulunud nädalatki, kui temast sai pesuehtne ülemaailmse kuulsusega ilming. Ta oli Twitteris, Facebookis, Headshotis ja Sphere’is ning need kujutised jõudsid eetrisse ilma, et ta ise oleks pidanud sõrmegi liigutama. Juba ainuüksi ühel tema austajate saidil oli üle kahe miljoni liikme. T-särgid kirjaga MINA OLEN DENVERI VIIMANE KAITSELIIN läksid e-Bays nagu soojad saiad.

      Ta isa oli alati öelnud: „Poeg, kõige tähtsam elus on anda ka oma panus.” Kes oleks võinud arvata, et Kittridge’i panus seisneb videopäeviku pidamises apokalüpsise rindejoonelt?

      Ja ometigi toimis maailm edasi. Päike paistis ikka veel. Läänekaares kehitasid mäed mehe lahkumise peale oma ükskõikseid kaljulahmakaid. Mõnda aega oli olnud rohkesti suitsu – terved kvartalid põlesid maani maha –, kuid nüüd oli see hajunud ja laastamistöö tagajärjed olid võika selgusega nähtavale tulnud. Öösiti leidus linnas küll mustavaid laike, kuid mujal särasid selles hämus ikka veel tuled: vilkuvad tänavalaternad, teistest eristuvalt helendava kumaga tanklad ja toidupoed ning majaomaniku naasmist ootavad etikulambid. Kittridge püsis rõdul oma üksildasel valvepostil, temast kaheksateist korrust allpool aga muutus valgusfoor senimaani kohusetruult rohelisest kollaseks, punaseks ja siis jälle roheliseks.

      Ta ei tundnud üksildust. Üksildustunne oli ta ammu maha jätnud. Ta oli kolmkümmend neli aastat vana. Pisut raskem, kui ta oleks tahtnud, sest tema jalaga oli keeruline kaalu lisandumist ära hoida, kuid ikka veel tugev. Kunagi aastaid tagasi oli ta olnud naisemees. Ta mäletas seda ajavahemikku oma elust kui kahtkümmet kuud seksiga ületäidetud abieluõndsust, millele järgnes sama suur arv kuid kisa ja karjumist, süüdistustusi ja vastusüüdistusi seni, kuni kogu kupatus läks põhja nagu kivi, ning üldkokkuvõttes oli ta õnnelik, et selle ühenduse tulemusena ei sündinud ühtki last. Tal ei olnud Denveriga ei sentimentaalset ega isiklikku seost. Ta lihtsalt oli veteranide asjade ameti hoole alt tulema saades siia maabunud. Kõik ütlesid, et aumärkidega ehitud veteranil ei peaks olema kuigi raske leida töökohta. Ja võib-olla see vastaski tõele. Kuid Kittridge’il ei olnud kuhugi kiiret. Ta saatis suurema osa aastast mööda lihtsalt lugedes – kõigepealt tavalist kraami politseiromaanide ja põnevike näol, kuid jõudis lõpuks välja ka tõsisemate raamatute juurde, mille hulka kuulusid näiteks „Kui ma olin suremas”, „Kellele lüüakse hingekella”, „Huckleberry Finn” ja „Suur Gatsby”. Terve kuu veetis ta Melville’i seltsis, puredes ennast läbi „Moby Dickist”. Enamasti oli tegu raamatutega, mida ta oli enda meelest kohustatud lugema, sest need olid tal koolis miskipärast vahele jäänud, kuid suurem osa hakkas talle päris tõega meeldima. Istuda vaikselt oma ateljeekorteris, meel eksinud teiste elude ja aegade pajatustesse, oli sama hea kui juua üks pikk sõõm pärast aastatepikkust janu. Ta pani ennast kirja isegi paarile eelkolledži kursusele, töötas päeval Vabaõhumaailmas, õhtuti ja lõunavaheaegadel aga luges ja kirjutas koolitöid. Nende raamatute lehekülgedel oli mingi vägi, mis laskis tal asjadesse paremini suhtuda ja oli otsekui päästeparv, mille külge ta sai klammerduda, enne kui sünged mäluhoovused ta jälle allavoolu minema uhuvad, ning helgematel päevadel ta koguni nägi ennast võimelisena mõnda aega sedasi jätkama. See oli väike, kuid talutav elu.

      Ja siis oli muidugi toimunud maailma lõpp.

*

      Elektri kadumise hommikul oli Kittridge lõpetanud möödunud öö kaadrite üleslaadimise ja istus Dickensi „Kahe linna lugu” lugedes siseõuel – Inglise advokaat Sydney Carton oli parajasti kuulutanud oma igavesest armastusest õnnetust idealistist Charles Darnay pruudi Lucie Manette’i vastu –, kui talle torkas pähe, et hommikupooliku saaks taldrikutäie jäätise abil veelgi paremaks muuta. Warreni hiigelsuur köök, mille najal oleks võinud töös pidada viie tärni restorani, oli üllataval kombel toidukraamist peaaegu täiesti tühi ning Kittridge oli hallitanud valmisroakarbid, millest külmkapi kasin sisu koosnes, juba ammu välja visanud. Kuid too sell oli ilmselt tundnud nõrkust Beni ja Jerry šokolaadi-koorejäätise vastu, sest sügavkülmik oli seda tuubil täis. Chunky Monkeyt, Cherry Garciat, Phish Foodi ega isegi mitte vana ja lihtsat vaniljejäätist ei olnud. Oli ainult šokolaadi-koorejäätis. Kittridge’ile oleks küll meeldinud teatav mitmekesisus, sest mõneks ajaks polnud tal enam jäätist oodata, aga kuna peale purgisuppide ja küpsiste ei olnud tal suurt midagi söödavat, ei olnud just eriti karta, et ta kurtma hakkab. Raamatu tooli käetoele tasakaalu seadnud, tõusis ta püsti ja kõndis klaasist liugukse kaudu katusekorterisse.

      Kööki jõudes oli ta juba hakanud aduma, et midagi on korrast ära, ehkki selline mulje ei olnud veel seostunud millegi konkreetsega. Täiel määral sai ta asjast aru alles siis, kui karbi lahti tegi ja vajutas lusika sulanud šokolaadi-koorejäätise pehmesse sodisse.

      Ta proovis lambilülitit. Mitte midagi. Ta kõndis läbi korteri ning kontrollis lampe ja lüliteid. Igal pool üks ja seesama.

      Elutoa keskel jäi Kittridge seisma ja ohkas sügavalt. Olgu pealegi, mõtles ta, olgu pealegi. Seda ju oligi oodata. Kui üldse midagi, siis oli see pikalt hiljaks jäänud. Ta vaatas kella: üheksa kolmkümmend kaks. Päike loojub veidi pärast kaheksat õhtul. Kümme ja pool tundi, et oma taguots siit koristada.

      Ta pani kiiruga kokku seljakotitäie varustust: valgutahvlid, veepudelid, puhtad sokid ja aluspesu, esmaabivahendid, soe jopp, pudel tsetirisiinitilku (ta oli terve kevade allergiatega vaeva ja valu näinud), hambahari ja pardel. Ta mõtles viivu võimalusele võtta kaasa ka „Kahe linna lugu”, kuid see näis olevat ebapraktiline ja ta jättis raamatu kerge kahetsustundega välja. Magamistoas pani ta selga higi imava voodriga T-särgi ja jalga pealeõmmeldud taskutega avarad matkapüksid, lisades neile jahimehevesti ja kerged matkasaapad. Ta pidas mõne minuti aru selle üle, millised relvad kaasa võtta, kuni valis lahingunoa, kaks Glock 19 ja liigendkabaga modifitseeritud Poola AK – need on vähegi kaugema maa peal küll kasutud, kuid usaldusväärsed lähivõitluses, millesse ta eeldatavasti pidi sattuma. Glockid sobisid kenasti puusakabuuridesse. Ta täitis vestitaskud padrunisalvedega, kinnitas AK kanderihma külge, vinnas seljakoti turjale ja naasis siseõue.

      Alles siis märkas ta valgusfoori avenüül. Roheline, kollane, punane. Roheline, kollane, punane. Tegemist võis ju olla ka juhusega, aga ta kahtles selles.

      Nad