Kaksteist I. Justin Cronin

Üks õde. Õde püüdis teda rahustada. Ta oli väga ärevil.

      RC: Kas veel keegi?

      LK: Ma ei mäleta. Sanitar? Ei, kaks sanitari.

      RC: Mis seejärel juhtus?

      LK: Tal hakkas peale.

      RC: Kas te tahate öelda, et teda tabas haigushoog?

      LK: Jah.

      RC: Mida te siis tegite?

      LK: Kus on mu abikaasa?

      RC: Ta on ukse taga. Ta tuli teiega kaasa. Kas te ei mäleta seda?

      LK: Brad on siin?

      RC: Palun vabandust. Kes on Brad?

      LK: Minu abikaasa. Brad Wolgast. Ta töötab FJBs. Võib-olla te tunnete teda?

      RC: Doktor Kyle, ma olen segaduses. Selle mehe nimi, kes teiega kaasa tuli, on David Centre. Kas ta ei olegi teie abikaasa?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle? Kas te saate aru, mida ma teie käest küsin?

      LK: Muidugi on David minu abikaasa. Miks te nii imelikku asja ütlete? Kust kogu see veri on tulnud? Kas minuga juhtus mingi õnnetus?

      RC: Ei juhtunud, doktor Kyle. Te viibisite haiglas. Sellest me praegu räägimegi. Kolm tundi tagasi tapeti EMOs üheksa inimest. Me püüame välja selgitada, kuidas see juhtus.

      (Paus.)

      LK: Loom vaatas minu poole. Miks ta üldse minu poole vaatas?

      RC: Kes vaatas teie poole, doktor Kyle?

      LK: See oli kohutav.

      RC: Mis oli kohutav?

      LK: Loom tappis kõigepealt õe. Verd oli nii palju. Terve ookean.

      RC: Kas te räägite härra Letourneaust? Ta tappis õe? Mul on vaja, et te kõneleksite selgesti.

      LK: Mul on janu. Kas ma saaksin veel vett?

      RC: Kohe saate. Kuidas härra Letourneau õe tappis?

      LK: See juhtus nii kiiresti. Kuidas saab keegi nii kiiresti liikuda?

      RC: Doktor Kyle, mul on vaja, et te keskenduksite. Mida härra Letourneau õe tapmiseks kasutas? Kas mõnd relva?

      LK: Relva? Mingit relva ma ei mäleta.

      RC: Kuidas ta seda siis tegi?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle?

      LK: Ma ei suutnud ennast liigutada. Loom lihtsalt … vaatas minu poole.

      RC: Keegi vaatas teie poole? Kas ruumis viibis veel keegi?

      LK: Ta kasutas suud. Nii ta seda tegigi.

      RC: Kas te tahate öelda, et härra Letourneau hammustas õde?

      (Paus.)

      LK: Loodetavasti te teate. Ma ootan last.

      RC: Seda ma näen, doktor Kyle. Ma tean, et see tekitab tugeva stressi.

      LK: Ma pean puhkama. Ma tahan koju minna.

      RC: Me püüame teid siit minema lasta nii kiiresti, kui saame. Lihtsalt selguse mõtt es: kas te väidate, et härra Letourneau hammustas õde?

      LK: Kas õde on terve?

      RC: Doktor Kyle, tal rebiti pea otsast. Kui me teid leidsime, siis te hoidsite surnukeha käte vahel. Kas te ei mäleta?

      LK: (ei ole kuuldav)

      RC: Kas te saaksite palun valjemini kõnelda?

      LK: Ma ei saa aru, mida te tahate. Miks te mulle neid küsimusi esitate?

      RC: Sest te olite seal. Te olete meie ainus tunnistaja. Te nägite täna öösel, kuidas sai surma üheksa inimest. Doktor Kyle, nad kisti tükkideks.

      LK: (ei ole kuuldav)

      RC: Doktor Kyle?

      LK: Need silmad. Sa otsekui vaataksid põrgusse. Kukusid igavesti pimedusse. Uurija, kas te usute põrgu olemasolusse?

      RC: Kelle silmad?

      LK: Ta ei olnud inimene. Ta ei saanud inimene olla.

      RC: Kas te kõnelete ikka veel härra Letourneaust?

      LK: Ma ei suuda sellele mõelda. Ma pean lapse peale mõtlema.

      RC: Mida te nägite? Rääkige mulle, mida te nägite.

      LK: Ma tahan koju minna. Ma ei taha sellest rohkem rääkida. Ärge sundige mind.

      RC: Doktor Kyle, mis need inimesed tappis?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle, kas te tunnete ennast hästi?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle?

      4

      Et kätte on jõudnud lahkumisaeg, taipas maailmale Denveri Viimase Kaitseliini nime all tuntud Bernard Kittridge tol hommikul, kui kadus elekter.

      Ta pani imeks, miks sellega nii kaua läks. Linna elektrivõrku ei ole võimalik käigus hoida, kui pole inimesi, kes sellega töötaksid, ja nii palju kui Kittridge üheksateistkümnendalt korruselt nägi, ei olnud Denveri linna jäänud ainsatki inimhinge.

      See ei tähendanud, nagu oleks ta olnud üksinda.

      Tolle juunikuu esimese nädala hommiku esimesed tunnid, kui taevas oli ere ja pilvitu ning õhutemperatuur jäi kahekümne viie kraadi kanti, oli ta veetnud päevitades selle katusekorteri rõdul, milles ta oli elanud kriisi teisest nädalast saadik – kusjuures oli võimalik, et verdimevad koletised olid koiduhämaruses lähemale liikunud. See hiiglaslik paik meenutas lendavat paleed. Ainuüksi köök oli sama suur kui kogu Kittridge’i korter. Omaniku maitse kaldus range lihtsuse poole: saledad nahkpolstriga istmed, mis olid silmale paremad kui istumiseks, läikivad sillerdavast traventiinkivist põrandad, väikesed karvavaibad ja otsekui õhus hõljuvad klaaslauad. Siia oli olnud üllatavalt lihtne sisse murda. Kui Kittridge oli otsusele jõudnud, oli pool linna juba surnud, põgenenud või teadmata kadunuks jäänud. Politseinikud olid ammuaega läinud. Ta mõtles võimalusele barrikadeeruda mõnesse Cherry Creeki äärsesse suurde majja, kuid võttes arvesse seda, mida ta oli näinud, tahtis ta kõrgemal asuvat kohta.

      Ta tundis põgusalt katusekorteri omanikku, see mees oli kaupluse püsiklient. Tema nimi oli Warren Filo. Oli olnud õnn, et kogu selle jama vallapääsemisele eelnenud päeval käis Warren poes Alaska jahiretke jaoks varustust ostmas. Ta oli noor poiss, isegi liiga noor kogu selle raha tarbeks, mis talle kuulus – tegemist oli tõenäoliselt Wall Streetil või mõne kõrgtehnoloogiafirma aktsiate esmapakkumisel saadud rahaga. Maailm sumises tol päeval ümberringi lustakalt nagu ikka ja Kittridge aitas Warrenil oste autosse kanda. See oli muidugi Ferrari. Auto kõrval seistes mõtles Kittridge, miks ta ei võiks kätte võtta ja tellida endale erinumbrimärgi TÕUSIKULURU. Säärane küsimus oli ilmselt selgesti ta näole kirjutatud, sest Warren lõi piinlikkustundest punetama niipea, kui mõte oli Kittridge’i peast läbi vilksatanud. Ta ei kandnud oma tavalist ülikonda, vaid üksnes teksaseid ja T-särki, mille rinnale oli kirjutatud trükitähtedega SLOANI JUHTIMISKOOL. Ta oli silmanähtavalt tahtnud, et Kittridge näeks ta autot, aga kui see nüüd tehtud sai, taipas ta, kui tobe on edvistada säärase sõiduriistaga kaupluse Vabaõhumaailm müüja ees, kes teenib tõenäoliselt alla kuuekümne tuhande aastas. (Tegelikult nelikümmend kuus tuhat.) Kittridge naeris seepeale endamisi – on terve raamatutäis asju, mida see jõnglane ei tea – ja laskis hetkel venida, et iva pärale jõuaks. Ma tean, ma tean, tunnistas Warren üles. See on liiast. Ma ütlesin endale, et ma ei saa iial selliseks nagu need Ferrariga sõitvad persevestid. Aga jumala eest – sa peaksid kogema selle juhitavust.

      Warreni aadressi sai Kittridge tema arvelt. Sissekolimise ajal – Warren pesitses sellal eeldatavasti juba mõnusasti ning täie elu ja tervise juures Alaskas – oli lihtne otsida üles majahalduri võti, torgata see liftipilusse ja sõita kaheksateist