Kaksteist I. Justin Cronin

peal ja need sõdurid olid ringi rännanud, et Viiruskite vastu võidelda, ja viimne kui üks nendest oli tõotanud oma kaaslaste eest surra.

      3. Ja üks nende seast otsustas nendega hulka astuda ja hakata Lähetussalga sõduriks. See oli Alicia, keda hakati kutsuma Nugade-Aliciaks. Üks sõdur aga pidas õigemaks nende seltsi tulla ja tema oli Truu Lucius.

      4. Ja nad oleksid sinna pikemalt pidama jäänud, kuid talv tuli peale, ja ehkki neli nendest soovisid rännata koos sõduritega kohta, mille nimi on Texas, pidasid Amy ja Peter õigemaks oma käe peal edasi liikuda.

      5. Ja sündis nõnda, et nad jõudsid kahekesi Amyle meelepärasesse kohta ja seal nad silmasid kõige kõrgemal mäetipul üht ISSANDA inglit. Ja ingel ütles Amyle:

      6. „Ära karda mind mitte, sest ma olen seesama Lacey, keda sa mäletad. Ma olen siin mitu sugupõlve oodanud, et sulle teed näidata ja näidata teed ka Peterile, sest tema on Päevade Mees, kes on valitud välja selleks, et sinu kõrval seista.

      7. Sest Jumal on nagu Noa ajalgi näinud oma kavadega ette suure laeva, millega sõidetakse üle hävituse vete. Ja Amy ongi see laev. Ja Peter on see, kes juhib ligimesed kuiva maaga kohta.

      8. Nõndaviisi teeb ISSAND terveks selle, mis on katki, ja toob tröösti õigete hinge. Ja seda hakatakse tundma Teekonna nime all.”

      9. Ja ingel Lacey kutsus Babcocki, Esimese Kaheteistkümnest, pimedusest välja võitlema ja tuli suur lahing. Ja Lacey surmas ta valgusetulvaga, andes oma hinge ISSANDA kätte.

      10. Ja nii päästeti Babcocki Paljud temast vabaks ning neile tulid meelde need inimesed, kes nad olid olnud ajal Enne seda – mees ja naine, abikaasa, vanem ja laps.

      11. Ja Amy liikus neid ükshaaval õnnistades nende keskel ringi, sest Jumala kava nägi ette, et tema on see alus, kes kannab nende hinged läbi nende pika unustuse öö. Ja seejärel nende hinged lahkusid maa pealt ja nad surid.

      12. Ja nõndaviisi said Amy ja tema kaaslased teada, mis neid ees ootab, kuigi nende rada oli järsk ja alles algamas.

      I

      VAIM

SUVI, 97. AASTA P. VVIIS AASTAT PÄRASTESIMESE KOLOONIA LANGEMIST

      Pea meeles mind, kui olen läinud ära,

      läinud kaugele häälteta maale

CHRISTINA ROSSETTI,„Pea meeles”

      1

Õdede ordu vaeslaste varjupaik, Texase osariik, Kerrville

      Amy jälgis lapsi, kui nad olid lõpuks pärast õhtusööki ja õhtupalvet ja vanniskäiku, kui oli vannipäev, ja viimaseid läbirääkimisi päevaga ühele poole saamiseks („Õde, kas me palun tohiks pisut kauem üles jääda? Palun üks jutt veel.”) magama jäänud ja kõik oli väga vaikne. Ükski eeskiri ei keelanud seda. Kõik õed olid tema öiste ringiuitamistega harjunud. Ta liikus nagu kummitus ühest vaiksest toast teise ning käis küljetsi läbi ridamisi seatud voodite vahelt, milles lebasid usaldava magajanäo ja – kehaga lapsed. Vanimad nendest olid kolmeteistkümnesed ehk täisea piirimail, noorimad aga alles tited. Kõik nad olid jõudnud sinna mõne isikliku looga, mis oli alati kurb. Paljud olid kolmandad lapsed, kelle vanemad olid jätnud varjupaika seepärast, et ei suutnud maksu tasuda, teised aga veelgi julmemate asjaolude ohvrid: ema oli sünnitusel surnud või siis vallaline, kes ei suutnud seda häbi kanda, isa aga kadunud linna süngetesse põhjahoovustesse või viidud väljapoole linnamüüri. Laste päritolu oli küll erinev, kuid nende saatus pidi kujunema ühesuguseks. Tüdrukud astuvad ordusse, pühendades oma päevad palvetamisele, mõtiskelule ja hoolitsemisele samasuguste laste eest, nagu nad olid isegi olnud, poistest aga saavad Lähetussalga sõdurid, kes annavad küll teistlaadse, kuid samavõrra siduva vande.

      Oma unenägudes on nad siiski lapsed – on ikka veel lapsed, mõtles Amy. Tema enda lapsepõlv oli äärmiselt kauge mälestus ja abstraktne ajaloopilt, kuid jälgides magavaid lapsi, kelle suikvel silmadest võbelesid mängeldes üle unenäod, tundus talle, nagu oleks ta lähemal sellele ajale, kui ta ise oli siinilmas kõigest üks pisike olevus, kes viibis süütus teadmatuses ees ootava ülearugi pika eluteekonna asjus. Aeg kujutas endast tohutu suurt kogumit tema sees, selles oli liiga palju aastaid, et neid üksteisest eristada. Nii et vahest just nimelt selleks ta nende seas ringi uitaski, et meelde tuletada.

      Viimaseks jättis ta Calebi voodi, sest too ootas teda. Titeke Caleb, ehkki ta ei olnud enam mingi titeke, vaid viieaastane poiss, prink ja tarmukas nagu lapsed ikka ning täis üllatusi, nalja ja ehmatavat tõtt. Emalt oli ta pärinud kõrged vormikad põsesarnad ja oma klanni oliivikarva jume, isalt aga alistamatu pilgu, morni uudishimu ning musta karva koreda ja lühikeseks pügatud juuksemütsi, mida tunti koloonia koduses keelepruugis „Jaxoni juuste” nime all. Kehalt oli ta sulatis, mis meenutas tema hõimu üksikutest tükkidest kokku pandud piltmõistatust. Amy nägi seda ta silmadest. Ta oli Mausami, ta oli Theo ja ta oli ainuüksi tema ise.

      „Räägi mulle neist.”

      Ikka ja alati, igal õhtul üks ja seesama kombetalitus. Otsekui poleks poiss saanud enne magama jääda, kui on taas kord külastanud minevikku, mille kohta tal puudusid igasugused mälestused. Amy võttis sisse oma tavalise koha tema sängiserval. Kõhna pisipoisikeha piirjooned olid teki all peaaegu nähtamatud. Nende ümber paiknes kahekümnest magavast lapsest koosnev vaikusekoor.

      „Hüva,” alustas ta. „Eks vaatame. Sinu ema oli väga ilus.”

      „Sõdalane.”

      „Jah,” kostis Amy naeratades. „Ilus sõdalane. Pikkade mustade juustega, mis olid seotud sõdalasepatsi.”

      „Et ta saaks vibu kasutada.”

      „Õige. Kuid eelkõige oli ta kangekaelne. Kas sa tead, mida tähendab kangekaelne? Ma olen sellest sulle varemgi rääkinud.”

      „Jonnakas.”

      „Jah. Kuid heas mõttes jonnakas. Kui mina käsin sul enne lõunasööki käsi pesta ja sina keeldud seda tegemast, siis see ei ole hea. See on vale jonnakus. Ma tahan öelda, et sinu ema tegi alati seda, mis oli tema meelest õige.”

      „Just nimelt seepärast sündisingi talle mina.” Poiss keskendas tähelepanu sõnade otsimisele. „Sest et oli … oli õige valgust maailma tuua.”

      „Tore. See on sul meeles. Caleb, pea alati meeles, et sa oled ere valgus.”

      Poisi näkku tuli soe õnnetunne. „Räägi mulle nüüd Theost. Minu isast.”

      „Sinu isast?”

      „Paaalun.”

      Amy naeris. „Olgu siis pealegi. Sinu isa. Esiteks oli ta väga vapper. Oli vapper mees. Ta armastas sinu ema väga.”

      „Aga oli nukker.”

      „Ta oli tõesti nukker. Kuid saa aru, et just nimelt seetõttu ta vapper oligi. Oli seepärast, et tegi kõige vapramat asja üleüldse. Kas sa tead, mis see on?”

      „See on see, kui sul on lootus.”

      „Jah. Kui sul on lootus siis, kui näib, et lootust ei olegi. Ka seda pead sa alati meeles pidama.” Amy kummardus ettepoole ja suudles poisi lapselikust õhetusest niisket laupa. „No nii, kell on juba palju. Sul on aeg magama jääda. Homme on jälle päev.”

      „Kas nad … armastasid mind?”

      Amy kohkus. Mitte küsimuse enda pärast – seda oli Caleb kindlustunnet otsides varemgi paljudel puhkudel esitanud –, vaid poisi ebaleva hääletooni tõttu.

      „Caleb, muidugi armastasid. Ma olen seda sulle palju kordi öelnud. Nad armastasid teineteist väga. Nad armastavad sind veel praegugi.”

      „Sest nad on taevas.”

      „Seda küll.”

      „Nad on seal, kus me kõik igavesti koos oleme. Selles kohas, kuhu läheb hing.” Poiss vaatas korraks kõrvale. Siis sõnas ta: „Räägitakse, et sa oled väga vana.”

      „Caleb,