Kaksteist I. Justin Cronin

nii palju ma igatahes tean, et sinust olen ma küll vanem,” ütles ta ennast kokku võttes. „Olen nii vana, et öelda sulle, et nüüd on aeg magama jääda.”

      „Ma näen neid vahetevahel.”

      See teade tuli Amyle ootamatult. „Caleb? Kuidas sa neid näed?”

      Aga poiss ei vaadanud Amy poole. Tema pilk oli pööratud sissepoole. „Öösel. Magamise ajal.”

      „Kas sa pead silmas seda, et unenägudes?”

      Sellele poiss ei vastanud. Amy puudutas läbi tekkide tema kätt. „Caleb, kõik on korras. Sa võid mulle öelda, kui oled selleks valmis.”

      „See pole seesama. Ei ole unenägu.” Caleb pööras pilgu uuesti tema poole. „Ma näen ka sind, Amy.”

      „Mind?”

      „Aga sa oled teistsugune. Mitte niisugune nagu praegu.”

      Amy ootas, et ta ütleks veel midagi, kuid seda ei tulnud. Mismoodi teistsugune?

      „Ma tunnen nendest puudust,” ütles poiss.

      Amy noogutas ja jättis selle teema rahule. „Ma tean, et tunned. Ja sa näed neid uuesti. Aga praegu olen sul mina. Sul on onu Peter. Sa ju tead, et ta tuleb varsti koju.”

      „Koos … Lähhe-tuisega.” Poisi nägu lõi otsusekindlusest särama. „Ma tahan suureks kasvades saada sõduriks nagu onu Peter.”

      Amy suudles taas tema laupa ja tõusis minekule. „Kui sa tahad selleks saada, siis saadki. Nüüd aga maga.”

      „Amy?”

      „Jah, Caleb?”

      „Kas sind on ka keegi niiviisi armastanud?”

      Ta tundis poisi sängi kõrval seistes, kuidas mälestused temast üle tulvavad. Mälestused ühest kevadõhtust, tiirlevast karussellist ja tuhksuhkru maitsest, järvest ja onnikesest metsas ja tema kätt hoidvast suurest käest. Talle tuli nutt kurku.

      „Ma usun, et armastati. Ma loodan, et armastati.”

      „Kas onu Peter armastab sind?”

      Amy kortsutas ehmunult kulmu. „Caleb, mis sunnib sind niiviisi küsima?”

      „Ma ei tea.” Uus õlakehitus kerge piinlikkustunde saatel. „See viis, kuidas ta sind vaatab. Ta naeratab alati.”

      „Noh.” Amy endis endast parima, et mitte midagi välja näidata. Kas see oli ikka mitte midagi? „Minu arvates naeratab ta seepärast, et tunneb rõõmu sinu nägemisest. Nüüd aga jää magama. Kas lubad?”

      Poiss vastas pilguga ohates. „Luban.”

      Väljas kallasid lambid maapinnale oma kuma, mis ei olnud küll nii jäägitult ere kui Koloonias – Kerrville oli selleks liiga suur –, vaid pigem nagu pikemalt pidama jäänud ehapaiste, mida valgustavad servadest pea kohale kerkinud tähed. Amy hiilis varjulistesse kohtadesse hoidudes õuelt minema. Ta otsis müüri jalamilt üles redeli. Mööda seda üles tõustes ei teinud ta katsetki ennast varjata. Ülal võttis teda vastu vintpüssi rinnal kandev turske keskealine tunnimees.

      „Mida sa enda arvates teed?”

      Aga see oli ka kõik, mida ta ütles. Kui uni oli temast jagu saanud, laskis Amy ta kehal käiguteele vajuda, toetas ta rinnatise najale ja asetas püssi talle sülle. Ärgates mäletab mees temast üksnes hallutsinatsioone meenutavaid üksikuid kilde. Keegi tüdruk? Ordu koredas hallis ürbis õde? Võib-olla ta ei virgugi ise, vaid mõni kaaslane leiab ta ning ta viiakse vahipostil magama jäämise eest müürilt minema. Ta pannakse mõneks päevaks tarandikku, kuid ei tehta midagi tõsist, ja uskuma ei jääks teda nagunii keegi.

      Amy kõndis mööda käiguteed tühja vaatluslava poole. Patrullid astusid sealt läbi iga kümne minuti järel. Rohkem aega tema käsutuses ei olnud. Lambid poetasid oma kiiri läikiva vedeliku tagant paistvale maapinnale. Amy puhastas silmi sulgedes pea kõigest ebaolulisest, suunas mõtted väljapoole ja saatis nad välja kohale hõljuma.

      „Tulge minu juurde.”

      „Tulge minu juurde tulge minu juurde tulge minu juurde.”

      Nad tulidki, liueldes välja mustavast pimedusest. Kõigepealt üks ja siis veel ja veel, et moodustada varjupiiril kumav faalanks. Ja ta kuulis oma peas hääli – ikka ja alati hääli, hääli ja küsimust:

      Kes ma olen?

      Ta ootas.

      Kes ma olen kes ma olen kes ma olen?

      Kuidas Amy temast küll puudust tundis. Tundis puudust Wolgastist – sellest ainsast, kes teda armastas. Kus sa oled, mõtles ta, süda ööst öösse pakitsemas üksindusest, ja kui see uus asi oli hakanud tema sees sündima, tajus ta teravalt Wolgasti äraolekut. Miks sa mu üksi jätsid? Kuid Wolgasti ei olnud kusagil, teda polnud ei tuules, taevas ega maa aeglase pöörlemise helis.

      Kes ma olen kes ma olen kes ma olen kes ma olen kes ma olen kes ma olen?

      Ta ootas nii kaua, kui julges. Minutid tiksusid. Siis kostsid käiguteelt tunnimeeste lähenevad sammud.

      „Te olete mina,” ütles ta neile. „Te olete mina. Nüüd minge.”

      Nad hajusid pimedusse.

      2

New Mexico osariik, seitsekümmend kuus miili Roswellist lõuna pool

      Ühel soojal septembriõhtul ärkas leitnant Alicia Donadio – Nugade-Alicia, Uus Asi, suure Niles Coffee kasutütar ning Texase Vabariigi maaväe teise lähetusüksuse ristitud ja vannutatud täpsuskütt – paljude miilide ja nädalate kaugusel kodust, tundes tuules vere maitset.

      Ta oli kakskümmend seitse aastat vana, viis jalga ja seitse tolli pikk, toekate õlgade ja puusadega ning peanaha lähedalt pügatud punaste juustega. Tema kunagi sinised olnud silmad hõõgusid nüüd oranžilt nagu kaks söetükki. Ta rändas ringi lihtsalt ja ilma millegi ülearuseta. Vulkaniseeritud kummist taldadega presentsandaalidesse kängitsetud jalad, põlvede ja istmiku kohalt viledaks kulunud teksariidest püksid ning kiireid liigutusi võimaldav lühikeseks lõigatud varrukatega puuvillane pluus. Risti üle ülakeha kandis ta kaht nahast relvavööd, mille tuppedes oli varjul tema kaubamärk kuue terasnoa näol. Seljal rippus tüseda kanepinööri otsas amb. Puusakabuuris oli viimase hädaabinõuna käiku laskmiseks mõeldud üheksa padrunit mahutava salvega püstol Browning 45.

      „Kaheksa ja üks,” kõlas see ütlus. Kaheksa viiruskitele, üks iseendale. Kaheksa ja üks ja tehtud.

      Selle linna nimi oli Carlsbad. Aastad olid oma töö teinud ja temast otsekui hiidluuaga üle käinud. Mõned rajatised – majade tühjad kestad ja roostetanud laohooned – olid aja kulgemise liikumatute ja varemeis asitõenditena siiski alles. Selle päeva oli ta saatnud mööda puhates tankla varjus, mille metallist varikatus kuidagiviisi ikka veel paigal püsis, eha saabudes aga ärganud, et jahile minna. Ta võttis ammuga sihikule ühe jänese, surmas looma ainsa kõri läbinud noolega, nülgis talt naha ja küpsetas jänest prosoopisepuu okstest lõkkel, näppides praksuva tule kohal tema kintsudelt kiulist liha.

      Tal ei olnud kuhugi kiiret.

      Ta oli reegleid ja rituaale järgiv naine. Ta ei tapnud viiruskeid magamise pealt. Ta ei kasutanud püstolit, kui see polnud just paratamatu. Püstolid on selliseks tööks lärmakad, räpakad ja vääritud. Tema tappis nad kärmelt noaga või siis ammuga – puhtalt ja ilma kahetsustundeta ning alati armurikka õnnistusega oma südames. Ta ütles: „Minu vennad ja õed, ma saadan teid koju ja vabastan teid teie olemasolu vanglast.” Ning kui tapatöö oli tehtud ja ta oli oma surmatoovasse koju jõudnud relva välja tõmmanud, puudutas ta noapidemega esmalt omaenda laupa ja seejärel rinda – pead ja südant –, õnnistades niiviisi nende olevuste õigesse paika jõudmist lootuses, et kui too päev peaks kord saabuma, ei vea vaprus teda alt ja ka tema jõuab õigesse paika.

      Ta ootas, kuni öö langes maale, kustutas lõkketule leegid ja asus teele.

      Ta oli päevade viisi liikunud mööda lauskmaavõsa laia laama. Lõuna- ja läänekaares