Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Mõõtis kerjuseräbalates Mamamzet pealaest jalatallani.

      «Kes sa oled?» küsis ta lõpuks hooletult, nagu ei tunneks vangi ära.

      «Ma olen eristav Mamamze,» kostis vang ja langetas pea.

      Zviad tõusis püsti ja lükkas talle tooli, andis siis Mamamze selja taga seisvale odamehele käsu vangi käed vabastada.

      Vang pomises midagi tänuks, ja jällegi märkas väeülem, et eristavi lõug vajus ripakile ning lõi võdisema.

      «Ega sul külm ei ole, suur eristav?» küsis ta.

      «Ei, nüüd on mul tõepoolest palavik, väeülem.»

      Kibe naeratus kõverdas Mamamze täidlasi huuli.

      «Kuhu sul siis järsku nii kiire hakkas? Kuningas ütles ju, et ta su homme koju saadab.»

      Eristav vaikis mõne hetke, tõstis siis pea ja vaatas Zviadi kokkukasvanud ähvardavatele kulmudele.

      «Ma ei tea isegi, väeülem, mis minuga juhtus. Võib-olla nägin haigest peast viirastusi… Aga pärast seda, kui te olite lahkunud, läksin ma rõdule ja vaatlesin linna all. Mingisugused ratsanikud kihutasid mööda, algul ikka kahe-, siis kolme- ja veel kord kolmekaupa, ja siis tuli terve malev ja neil kõigil olid käes tuldpilduvad mõõgad. Kas ma vähe olen koos Bagrat Kuropalatiga saratseene nottinud, kuningas Giorgiga võitlesin õlg õla kõrval kreeklaste vastu, aga midagi niisugust ei ole mu silmad küll kunagi näinud.»

      «Ahaa, sa tahad vist teada, kes need ratsanikud olid ja mis mõõgad need on. Seda teame vaid mina, kuningas ja meie relvameistrid, aga kahekeelsetele me seda saladust ei avalda. Ma korraldasin selle rongkäigu just sinu jaoks, et näha, kas sa oled meie sõber või vaenlane. Nüüd on meile kõik selge. Homme sõidad sa kuninga käsul oma lossi tagasi. Ütled Tšiaberile ja Kolonkelidzele, et nad kuningale uuesti truudust vannuksid, muidu tuleme ise Korsatevelasse, ja siis saate teada, kes need ratsanikud olid ja mis mõõgad neil käes on,» lõpetas väeülem ja ütles külalisele head ööd.

      Mtavarta Sanatlo sepad töötasid öö otsa: tulised mõõgad võeti alasilt, ulatati samas seisvatele ratsanikele, ja need kihutasid kuupaistelisse öhe, välgutades õhus india terast, mis ikka veel lõõmas nagu tuli.

      Hommikuni seisis Mamamze akna all. Alles siis, kui taevas värvus sinakashalliks ja kustus Marss, jäi ta vähekeseks ajaks tukkuma.

      Varahommikul äratas sõnumikandjate ülem ta üles ja teatas, et hobused on hakkamas.

      Kaks odameest saatsid Mamamze üle õue ja aitasid ta hobuse selga. Talliülem ulatas talle piitsa.

      Mamamze palus tänada kuningat ja väeülem Zviadi.

      Katoolikosele palus ta edasi anda palve, et too külastaks Korsatevela lossi ning saadaks ta valdustesse ikoone ja preestreid.

      Alles siis, kui ratsanikud möödusid Muhnari kindlusest ja sõnumikandjate ülem pööras ära põhja poole, hakkas Mamamze uskuma, et see tee viib ta tõesti koju, aga mitte teise ilma, nagu ta kogu aja oli kartnud.

      Kevad nihkus piki mäenõlvu ülespoole. Aragvi kallastel õitsesid alõtšapuud ja lõokesed taeva all lõõritasid noorenenud maa rõõmuküllast laulu.

      IV

      Ühel aprillikuu viimasel päeval saatis Giorgi katoolikos Melkhisedeki juurde kojaülema ja käskis ütelda, et Melkhisedek tuleks laupäeval pärast jumalateenistust kuningalossi. Katoolikos imestas, kui nägi oma vastuvõturuumis longuspäi seisvat saadikut, sest senini oli noor kuningas teda alati ise külastanud.

      Katoolikos ei olnud kuningaga rahul, kuid jättis oma meelepaha targu avaldamata. Giorgi tegeles usu- ja kõlbluseküsimustega palju vähem kui ta isa Bagrat Kuropalat.

      See on juba niisugune inimlik nõrkus: vahetevahel kiidame surnuid, et elavatele varju heita.

      Hoolega ülistas Melkhisedek Bagratit: Bagrat oli väga jumalakartlik ja Issand saatis talle oma õnnistuse, seepärast õnnestuski tal allutada kogu Kaukaasia Džiketist kuni Kaspia mereni välja.

      Oma südames mõistis katoolikos Giorgit küllakutsutud Tshratba väike-eristavide tapmise pärast hukka. Külaline on Jumalast saadetud, selles oli Melkhisedek veendunud nagu gruusia rahvaski. Kuidas võis kristlik kuningas külalisse puutuda? Bagrat Kuropalat poleks eales nõnda toiminud.

      Ei osanud Melkhisedek arvata, et kroonik kirjutab kord:

      «Kutsus Bagrat Kuropalat oma Panaskerti lossi Klardžeti valitsejad Sumbati ja Gurgeni, kes olid Artanudži Bagrati pojad ja kuninga enda tädipojad. Aga võõrustamise asemel heitis ta nad vangitorni, laastas ära nende maad ja purustas nende linnused, nad ise aga vaevlesid Tmogvi kindluses vangitornis, kuni nad seal hinge heitsid.»

      Ka katoolikos mäletas neid sündmusi, kuid seda, mida ta andestas surnule, ei suutnud ta andestada elavale.

      Seda lugu meenutades võttis Melkhisedek, kui küllatulnud Mamamze järsku auvangi ossa sattus, tarvitusele kõik abinõud.

      Kuus kuud kestis varjatud vägikaikavedu noore kuninga ja vana katoolikose vahel eristav Mamamze pärast.

      Kui kuningas alustas mõõkade tagumist ja ettevalmistusi sõjaks, palvetas Melkhisedek ööd läbi.

      Väeülem Zviad nõudis visalt, et Mamamzel raiutaks pea otsast või et ta põletataks pimedaks. Vähe sellest, Zviad ise tahtis sõjamalevaga mässajaid karistama minna, Tšiaberil, Tohhaisdzel ja Kolonkelidzel pea teibasse lüüa, Korsatevela ja Kvetari linnuse maatasa teha.

      Katoolikos püüdis Giorgit veenda:

      «Issand ei käsi mõõka tõsta neile, kes tõest on taganenud, peame evangeeliumi ja püha ristiga teed näitama, sest püha, imettegev rist annab neile igavese elu ja tema jõud hajutab pimeduse nende südametes.»

      Giorgi ei lootnud imettegeva risti peale just eriti, kuid võttis siiski katoolikose nõuannet kuulda, sest sõda Tšiaberiga oleks ajanud keeruliseks suhted Bütsantsiga. Ei saanud unustada ka Mamamze suuri teeneid kuningatrooni ees: oma elu kaalule pannes oli ta võidelnud karuga, suursugusemat eristavi ei olnud kogu kuningriigis ja Giorgi otsustas ta veatult koju saata.

      Väeülem Zviad oli küll usklik, kuid risti abil võidetud vaenlast polnud ta veel kordagi näinud, seepärast kinnitas ta kuningale kangekaelselt, et niikaua kui Mamamzel, Tšiaberil ja Kolonkelidzel pea õlgadel püsib, ei ole riigis rahu loota.

      Laupäeval venitas katoolikos meelega õhtust palvust. Vabandus kuninga jaoks oli tal valmis: ütleb, et oli palju eestpalvusi, teenistus venis pikale ja et hilisel tunnil ei söandanud ta enam valitsejat tülitada.

      V

      Pikk jumalateenistus väsitas katoolikose ära. Ta süda polnud terve ja jalad paistetasid tal üles. Kui palvus lõppes, läks tal silme ees mustaks ja ta oleks peaaegu kukkunud, kui Mtsheta piiskop teda poleks toetanud.

      Oma noorpõlvesõprade munk Gaiozi ja mungakloostri ülema Stephanozi saatel lahkus ta kirikust ning suundus kloostrisse.

      Melkhisedek arvas, et koguduse usalduse võitmiseks tuleb süüa sedasama toitu, mida söövad koguduse liikmed, ja riietuda niisamuti nagu nemad, kuid sagedast rahva silma all viibimist ei pidanud ta soovitavaks.

      Seepärast ei väljunud ta kirikupühade ajal oma majast ega käinud kuningalossis toimuvatel suurtel vastuvõttudel, kus viibisid võõraste riikide saadikud ja eristavid. Ei austanud ta oma osavõtuga ka suurte ülikute sööminguid ega pulmapidusid. Enamikku neist pidas ta ketseriteks ja pühaduseteotajateks.

      Kirikust väljudes riietus katoolikos lihtsasse, karedasse mungarüüsse.

      Oma igapäevast leiba sõi ta Stephanozi kloostri söögi saalis munkade ja teenrite silma all, kasutades vaid paasturoogasid ja aedviljatoite.

      Ka tol õhtul istus Melkhisedek lauas munk Gaiozi ja kloostriülem Stephanozi vahel ja helpis puulusikaga läätseleent.

      Pärast päevast paastumist maitses leem talle hästi ja ta palus lisa. Heledalokiline kloostrivend ulatas talle uue kausitäie, ja kui ta parajasti lusikat suu juurde tõstis,