Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Esimestel kuudel, kui Mamamze veel hinge vaakus, käis ta igal hommikul tema magamisruumis varitsemas, uuris, silmad pilukil, Mamamzet, nagu tahtnuks pärida: kas sa pole ikka veel hingusele läinud?

      Vangile, keda ootab surm häbipostis, jookseb ta armulauda viima ja jutustab talle, kuidas Kristus muutis Kaana pulmas vee veiniks.

      Mõttesse vajunud Mamamze võpatas. Muhnari kindlusest kihutas välja kaks ratsanikku, mõlemal käes tuldpilduv mõõk. Nad kappasid üle Samtavro väljaku ja suundusid lossist möödudes Tähetarkade silla poole.

      Mis see siis oli – kas viirastus?

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!» Mamamze kuulis selgesti kabjaplaginat. Miks vahisõdurid tornide otsas ometi rahulikult paigal seisavad? Kas siis silmad ja kõrvad teda petsid?

      Vahest oli see ikkagi viirastus? Ei, need olid ratsanikud, ratsanikud lihast ja verest, tuldpilduvad mõõgad käes.

      Lahingute arv, millest Mamamze oli osa võtnud, polnud kindlasti väiksem tema enda eluaastate arvust, kuid surmahirm oli tal tänini tundmata.

      Aga seekord ehmus ta tõepoolest, põlved lõid nõrgaks, abitult vajus ta kühmu ja haaras kivist käsipuust kinni.

      Siis võttis ta ennast kokku, ajas selja sirgu, vaatas uuesti Samtavro väljaku poole ja nägi, et mööda kihutavad kolm uut ratsanikku, neile järgnesid veel kolm ja siis tuli juba terve malev. Ratsanikud lendasid nagu tuul, nende mõõgad pildusid sädemeid.

      Mehed ei paotanud suud, kostis vaid ühtlast kabjatüminat. Kui nad lossi kohale jõudsid, valgustasid helendavad mõõgad meeste süngeid nägusid, läikivaid kiivreid ja turviseid. Malev kadus pimedusse.

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

      Kes teab, vahest olid kaks esimest ratsanikku Tšiaber ja ta piimavend Tohhaisdze, kes olid purustanud Mtshetast õhtul väljunud väe ja tungisid nüüd linna.

      Kui see nõnda on, miks siis vahisõdurid vaikivad? Ehk on nad ära ostetud?

      Aga tuldpilduvad mõõgad? Võib-olla tõi Tšiaber selliste mõõkade sepistamise saladuse kaasa Bütsantsist.

      Aga miks ei rääkinud ta sellest siis isale? Tahtis ehk kõigepealt oma isa proovile panna?

      Nüüd meenus Mamamzele Tšiaberilt kuuldud jutustus: Bütsantsi keiser oli vangi võtnud ühe Bagdadi türklase. kes oli osanud taguda mõõku, mis tungivad läbi luust ja rauast. Vaia otsaski polnud türklane oma saladust avaldanud.

      Jah, aga kuidas õnnestus Tšiaberil ilma võitluseta Muhnari ja Gartiskari kindlustest jagu saada?

      Nad võivad ju linnas olla, kuid Mtsheta lossi nad ometi nii hõlpsasti ei valluta. Aga kui nad lossi piirama hakkavad, siis raiutakse Mamamzel pea otsast, see on enam kui kindel.

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!» Mamamze läks kiiresti oma magamistuppa tagasi. Munk oli psalmiraamatu maha pillanud ja magas rahulikult, pea kätel.

      Mamamze pani turvised selga, kiivri pähe, kinnitas mõõga vööle ja läks mööda salatreppi alla aeda.

      Aias märkas ta kaht varju, kes hääletult viljapuude vahele kadusid.

      Kedagi kohtamata ületas ta Samtavro väljaku.

      Siis jõudsid talle järele kolm odameest. Mehed paistsid väsinud olevat. Nende kiivrid hiilgasid kuuvalgel, hobuste samm oli raske.

      Ratsanikud sõitsid mööda ja Mamamze vaatas tagasi: tema järel liikus suur kaamelikaravan. Ta pööras teelt kõrvale, märkas kabelit ja läks selle juurde.

      Kabelitrepil lamasid inimesed. Ta astus lähemale. Ei saanud aru, kas need olid kerjused või palverändajad. Kõik magasid raskesti, ainult üks rauk istus kivi otsas ja luges omaette pomisedes öist palvet. Nišis ikooni ees vilkusid vahaküünlad. Mamamzele paistis, et Lunastaja nägu on haledalt viltu kiskunud, ja ta ei tundnud end kuigi mugavalt. Ta astus kivil istuva vanamehe juurde ja tervitas teda.

      Vanamees vastas tervitusele, osutas silmadega enda kõrvale kivile ja nihutas end ruumi tehes ääre poole.

      «Aulik teekäija,» kõnetas Mamamze palvetajat. «Kas sa ei tahaks oma kehakatteid minu omade vastu vahetada?»

      Vanamees tõusis püsti, tõmbas võõra valgusele lähemale ja mõõtis teda pealaest jalatallani. Saanud aru, et tegemist on kõrgest soost mehega, küsis ta imestunult:

      «Mis nuhtlusega Issand sind küll on karistanud, vaene vend, et sa endale kehva rändaja räbalaid himustad?»

      «Ma olin paganausku ja lasksin ennast Mtshetas ristida,» alustas Mamamze. «Nüüd tahan ma Kristuse eeskuju järgida. Loobun maistest hüvedest ja hakkan maad mööda rändama nagu vaene teekäija, kellel pole kodu ega peavarju. Eks teinud ju nõnda ka meie Lunastaja, kes on päästnud meie hinged?»

      Rauk vaatas tähelepanelikult võõra avalat nägu ja talle hakkas silma teise suursugune rüht. Mehe sõnad tundusid tõepärastena.

      Hea meelega kooris ta seljast oma nadised vammused ja ulatas need Mamamzele, istunud kivi otsa, võttis jalast katkised viisud ja andis ka need võõrale.

      Mamamze paljastas pea ja pani oma kiivri maha, seejärel võttis ta seljast raudrüü ja kallihinnalise sametkuue ning andis need raugale. Istus siis ja tõmbas jalast safiansaapad, kreeka galeeride moodi ülespoole koolutatud ninadega, ja asetas ka need rauga ette.

      «Kust kandist te olete ja kuhu tee teid viib?» küsis ta.

      «Me oleme puusepad ja müürsepad, tuleme Kvelistsihhest. Korsatevela kiriku olevat paganad kuuldavasti maha lõhkunud. Homme hommikul asume katoolikose käsul teele seda üles ehitama.»

      Korsatevela meenutamisel hakkas Mamamze süda peksma, ta tahtis pärida, mida Korsatevela kohta veel kuulda, kuid loobus sellest mõttest kohe.

      Ta riietus ümber ja otsustas lahkuda. Vanamees oleks omakorda võõrast tahtnud küsitleda, kuid ta ei jõudnud veel suudki avada, kui too juba jumalaga jättis ja pimedusse kadus.

      Pimedal Mtavarta Sanatlo tänaval jõudis Mamamzele järele karavan – need olid Džavahheti kaupmehed, kes olid teel Herki kindlusesse.

      «Kas lubate vaesel rändajal teiega koos teed jätkata?» küsis Mamamze karavanijuhilt alandlikult. «Öösiti on mul hirm kiskjate ees.»

      «Kes sa oled?»

      «Ma olen palverändaja Taost, lähen jalgsi Artanudži kindlusest Gudamakarisse, et seal kirikule annetusi korjata.»

      Nõnda vesteldes läbisid nad Mtavarta Sanatlo. Oli vaikne. Mamamze vaatas vahetevahel tagasi. Ei paistnud kedagi. Nähtavasti polnud tema põgenemist lossist märgatud ja ta rahunes. Veidi aja pärast mööduvad nad Muhnarist ja siis on ta päästetud. Pime öö kaitseb teda nagu kindlus.

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

      Muhnari väravad olid lukustatud.

      Karavanijuht rääkis Mamamzele, et eristavid Tšiaber ja Thalagva Kolonkelidze olevat osseedid ja dsurdsukid mässule õhutanud ja et kuningas kartvat nüüd kallaletungi põhjast.

      Karavanijuht tervitas kindluseülemat ja palus, et nad läbi lastaks. «Me tulime koidu ajal välja Uplistsihhest, aga tee peal kärvas üks kaamel ära, ja seni kui me koormaid ümber ladusime, jõudis öö kätte,» seletas ta.

      «Mitu ajajat teil on?» päris kindluseülem.

      «Ajajaid on kaksteist ja tee peal ühines meiega üks palverändaja, kes kogub annetusi kirikule.»

      Nende läbirääkimiste ajal märkas Mamamze, et karavani juurde libises kaks varju.

      Kui väravad kindluseülema käsul avati, astus üks tundmatu Mamamze juurde ja ütles karavanijuhi poole pöördudes valjusti:

      «See palverändaja on kuninga külaline ja jääb siia.»

      Väeülem Zviadi lossis oli Mamamze põgenemine suure segaduse tekitanud. Teenrid jooksid välja, süüdati lambid. Väeülem ei maganud