Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

päeval.

      Enne kui Marss taevavõlvil kustus, olid kõik tõrvikukandjad tapetud. Polnud enam ühtki tõrvikut, pimedasse jäänud sõjamehed kössitasid seinte ääres, võitlus oli lõppenud.

      Koidu ajal löödi Kvetari kindluses trummi. Kindlust piiravates vägedes hakati pasunaid puhuma.

      Kindlusesse tunginud kolmsada tao sõjameest vallutasid lõunaks esimese linnusetorni.

      Linnuseülem võeti kinni ja heideti müürilt alla. Varsti tungisid Zviadi malev ja kuninga tuhandepealine vägi sisse ka ülejäänud kolme torni.

      Õhtu poole löödi lossiõues üles neli teivast ja nende ette süüdati lõke. Kolm sõjameest tõid vangikongist välja läbipekstud eristavi ja sidusid ta käsi- ning jalgupidi teivaste külge kinni. Lõkke äärde ilmus ühesilmaline Tbilisi timukas Sagira, habe sassis, nägu täis mõõgaarme. Sagira võttis taskust kaks ümmargust, inimese silmast veidi suuremat raudplaadikest, kinnitas need varraste otsa, pistis tulle ja ootas liikumatult, kuni need punaseks läksid. Seejärel tõmbas ta kettad tulest välja ja kattis nendega niisama asjalikult kinniseotud Kolonkelidze silmad.

      Kvetari eristav näitas üles suurt mehisust, ta vaid köhatas korra.

      Oli kuulda särinat, veresogane vedelik nõrgus mööda Kolonkelidze nägu alla habemesse.

      Kui mõlemad silmad olid välja jooksnud, tõmbas timukas eristavi näolt plaadikesed, jahutas ära, pühkis puhtaks, mässis lapikese sisse ja pistis taskusse tagasi.

      Ainsa hetkega oli Kolonkelidze nägu muutunud tundmatuseni: paistes ja kohutav, ei sarnanenud see enam üldse meekarva silmadega Kvetari eristavi palgega.

      Zviadi käsul lõhuti kõik neli linnusetorni maha. Kuningas täitis vaid ühe Guranduhti palve: peakindlus jäeti terveks, et pime Kolonkelidze ja tema naine võiksid seal mööda saata oma ülejäänud elupäevad.

      Šorena aga otsustati vangi viia, et Kolonkelidze ei saaks teda mehele panna ega väimehe kaudu oma kättemaksuplaane teostada.

      Ema andis Šorenale kaasa kümme näitsikut ja Vardissahhari, Šorena toaneitsi.

      Käed seoti kinni ka Šorena piimavennal, Konstantine Arsakidzel, kes oli toonud linnusesse teate kuninga sõjaväe saabumisest. Vangi võeti ligikaudu kolmsada orja. Koos Šorenaga viidi ära kõik Kvetari eristavi varad ja ta põdrakari. Gurunduhtile jäeti vaid üks lüpsev põder.

      Šavleg Tohhaisdze lootused ei täitunud. Ta oli arvanud, et Kolonkelidze on targem, et ta meelitab kuninga ja Zviadi linnusesse ja torkab neil mõlemal silmad peast, – pärast seda oleksid eristavid kuninga sõjaväe ühiste jõududega purustanud.

      Ta heitis endale ette, et polnud mürgitanud kuningat hommikueine ajal Korsatevelas. Mürgitatud vein oli valmis olnud, kuid viimasel hetkel oli ta siiski kõhklema löönud.

      Järsul mägirajal läks Mamamzel sadulavöö katki ning tema ja Tohhaisdze jäid teistest maha.

      Kui tallipoiss sadulavööd vahetas, sosistas Šavleg: «Kutsu kuningas ja Zviad Korsatevelasse.»

      Nad traavisid teistele järele. Mamamze hakkas uuesti Giorgit ja Zviadi külla paluma.

      Väeülem oli väsinud ja nõustus algul, kuid Otšani kindluse juures muutsid külalised järsku meelt, tänasid ja sõitsid kõige lühemat teed pidi Uplištšihhesse.

      Mtshetas aeti põdrakari kuninga koplisse. Šorena ja ta teenijad pandi Gartiskari kindlusesse luku taha. Konstantine Arsakidzele aga anti elamiseks üks kong Sanatloi tänavas vana basiilika varemete taga, Pharsman Pärslase elukoha läheduses.

      XIX

      Giorgi päris kuningatrooni, kui ta oli kaheteistkümne aastane, mänguasjade asemel pidi noor kuningas kätte võtma valitsuskepi.

      Bütsantsi keisri Basileiosega põrkas ta kokku juba varases nooruses. Naasnud Bassiani sõjast tervelt ja veatult, saatis ta katootikose rahuettepanekuga keisri juurde – «pani jala tema vaibale», nagu Bütsantsis tol ajal kõneldi.