Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

oleks võinud tal juba järgmisel päeval silmad peast välja torgata ja saata oma sõjaväed Tšiaberi ja Kolonkelidze vastu veel enne, kui mäed lumega kattuvad.

      Kuid Tšiaber oli hiljuti saabunud Bütsantsist, kus keiser talle abi eest saratseenidega peetud sõjas oli annetanud kullast kilbi ja arheegosetiitli.

      Pärast Bütsantsist naasmist oli Tšiaber mürgitanud osseedi kuninga ja alistanud osseetide maa; kogu Kaukasus kõmas ta kuulsusest, teda peeti võitmatuks sõjameheks ja džigitiks.

      Väeülem Zviad oli pikameelne nõuandja ja ka Giorgil endal polnud kombeks tähtsaid asju ülepeakaela otsustada, seepärast lepiti kokku, et nad kõnelevad järgmisel päeval Mamamze endaga. Seni aga otsustati saata Phovimaale mõned ümberriietatud mungad, et nad välja selgitaksid, kes siis õieti mässajaid toetab – kas saratseeni emiir või salakaval keiser Basileios.

      II

      Öösel oli tõelist paduvihma sadanud. Hommik oli külm, saabus sügis. Širimni lahingus saadud jalahaav hakkas Giorgile jälle haiget tegema. Kuid ta ei tahtnud esivanemate tava rikkuda ja hoolimata unetult veedetud ööst käskis endale hobuse tuua.

      Kannupoiss tõi välja ratsmed, valjastas ja saduldas kullakarva traavli.

      Kuningas istus hobuse selga ja kannupoiss ulatas talle piitsa. Esimestena ratsutasid välja sõnumikandja ja relvaülem. Giorgi sähvas hobust piitsaga, talle järgnesid kolm eristavi, tallmeister, jahiülem ja pistrikukütid.

      Kuninga jahialal hakkasid tuututama sarved. Tallipoisid ja ajajad tagusid litaure ja valgusid suure käraga mööda metsa laiali.

      Jälitatav loom oli hagijad kaugele metsa meelitanud, kostis ärritatud haukumist ja raginat.

      Giorgi ja ta saatjad tahtsid varitsuspaika vahetada, kuid mäekuru taga kerkisid järsud kaljud, nõgu aga oli soine ja mülkaid täis. Ees tõkestas nende teed okkaline põõsarägastik.

      Edasi oleks pääsenud vaid jalgsi, kuid ratsasõidust oli Giorgi jalg veel rohkem valutama hakanud ja ta ei julgenud hobuse seljast maha tulla. Mamamze andis nõu ootama jääda mäelõhe suu ette ligidal, kaljunuka taga. Lääne poolt piirasid seda mäelõhet kõrged kaljud, ja kui koerad ajavad looma neist mööda, siis valib ta kindlasti kergema tee ning jookseb nõkku.

      Kõik kiitsid Mamamze nõu heaks. Jahimehed sõitsid ettevaatlikult ümber laugaste ja läbisid vahtriku. Lõhesuu lähedale jõudnud, kuulsid nad uuesti koerte klähvimist ja ajajate kisa. Nad olid veel puude vahel, kui kostis okste raginat ja müdinat. Metsaservale jooksis hunt, varsti järgnes talle teine. Tihnikus välklesid põlevad silmad. Giorgi tõmbas vibu pingule ja läbistas kiskja südame esimese noolega. Viirpuupõõsaste taga oleks nagu koera haukumist kuuldunud, siis kostis oie ja tume mütsatus. Mamamze hüppas hobuse seljast maha ja kadus padrikusse, tükk aega ragistas ta tihnikus, lõpuks aga ilmus nähtavale, hiiglasuur hunt seljas. Karusnahkne ürp oli tal takjaid täis ja ta sarnanes metsavaimuga.

      Lumivalgete hammaste välkudes hüüdis ta:

      «Sellele ühele järgnegu veel tuhat, kuningate kuningas!»

      Ta viskas jahisaagi Giorgi hobuse jalgade ette maha. Ajajad hakkasid uuesti trumme taguma, jahiülema suur sarv tuututas kusagil päris lähedal. Oksi murdes tormas mööda põder, tema kannul vilkusid hagijate seljad. Haistnud inimest, pöördus loom paremale, laugaste poole, millest kuningas ja ta kaaslased äsja ringiga mööda olid sõitnud.

      Kõrgetel aukandjatel polnud tahtmist looma jälitada: selleks oleks tulnud hobuse seljast maha ronida. Giorgi tahtis juba ise maha hüpata, kuid Mamamze haaras ta hobuse ratsmetest kinni:

      «Hoia oma jalga. Ma palun sind Bagrat Kuropalati mälestuse nimel!»

      Kuningas istus oma hirvenahkses sadulas ja vaatas Mamamze rohekatesse silmadesse. Vanamehe pilgus oli nii palju siirust ja isalikku hoolt, et Giorgi hämmeldus. Talle meenus endine Mamamze, võitluskaaslane Širimni, Panaskerti ja Niali lahinguis, Bagrat Kuropalati ustavaim alam ja tema enda noorpõlvesõber.

      Giorgit valdas kahtlus: võib-olla salakuulajad valetasid, Mamamzel ei olnud ehk Kolonkelidze ja Tšiaberi vandenõuga üldse tegemist.

      Ta ei tulnudki hobuse seljast maha, vaid otsustas rääkida Mamamzega nelja silma all, kõnelda temaga nagu poeg isaga, pärida talt seletust Tšiaberi reeturliku käitumise kohta. Siis võib ta juba näoilme ja hääletooni järgi otsustada, mis osa on Mamamzel selles loos. Kes teab, võib-olla tuli Mamamze Mtshetasse hoopis selleks, et poega üles anda?

      Kuningas saatis eristavid eemale ja käskis jahiülemat metsa kadunud põdrale järgneda.

      «Meie Mamamzega jääme mäelõhe juurde.»

      Nad pöörasid oma hobused ringi. Kuningas sõitis sammu, ta ei osanud kuidagi vestlust alustada. Peas keerlesid tal sõnad – kord magusad nagu kärjemesi, kord mürgised nagu mao hammustus. Vargsi vaatas ta enda kõrval ratsutavat Mamamzet ja sõnad surid ta huultel.

      «Eks ole Mamamze ju mu külaline,» mõtles ta. «Tema kätel heitis hinge Bagrat Kuropalat, tema ja Zviad viisid Bagrati surnukeha Bediasse matmispaika. Kas tõesti tõstavad needsamad käed nüüd mõõga minu vastu, needsamad käed, mis ehtisid Bagrati põrmu Panaskerti linnuses?»

      Kostis jahisarve häält ja ajajate kisa hakkas lähenema. Giorgi hobune ehmus ja hüppas kõrvale. Mõttesse vajunud ratsanik jõudis ratsmed pingule tõmmata ja hobune ajas end tagujalgadele sügava jääraku serval. Mäelõhe suu ees peatusid mõlemad ratsanikud ja teritasid kõrvu. Mingi loom liikus läbi uttu mähkunud metsatuka, tema käppade all ragises oksarisu.

      Giorgi kannustas hobust, sõitis mööda nõgu edasi ja tõmbas vibu pingule. Ta nool tabas kollase karu rinda.

      Raevunud kiskja hakkas möirgama, kuid ei rünnanud ratsanikku, vaid pistis jooksu jääraku suunas, selle äärel ta peatus, möiratas veel kord ja siis sööstis haavatud loom alla kuristikku.

      Giorgi oli tal kannul, ta hüppas jääraku ees hobuse seljast maha ja saatis välja teise noole, kuid karu oli juba padrikusse kadunud.

      Pahaselt vaatas ta alla kuristikku, mõistes, et oma haige jalaga ta kiskjale järele ei jõua.

      Väledalt nagu Širimni lahingus kargas Mamamze hobuse seljast maha. Ta keeras oma nahkkuue hõlmad taha kokku, istus maha ja libistas end noorusliku osavusega jäärakust alla.

      Giorgi seisis kuristiku äärel ja jälgis mööda rada alla libisevat Mamamzet, kuni tolle karvane kuub põõsaste taha kadus.

      Siis puhus ta sarve, kutsudes kokku ajajaid ja kannupoisse.

      Kannupoisid, ajajad ja pistrikukütid laskusid jäärakusse. Lõpuks leiti tihnikust karu verised jäljed ja verelaigud, kuid peagi kadusid need rododendronipõõsastesse. Asjatult otsiti läbi kõik mäelõhed, põõsarägastikud ja puhmad, karu ja Mamamze olid kadunud nagu maa alla.

      «Kõige tähtsam uluk pistis plehku,» sosistas Giorgi väeülemale.

      «Ma ei söandanud sulle vastu vaielda,» kostis Zviad. «Aga ma arvasin kohe, et Mamamzet ei maksaks kindlusest välja lasta. Tema plaanid olid mulle selged juba eile. Ta tuli nuhkima, kas meil on palju väge välja panna. Küllap ta juba teadis, et kuningalossis ei pane keegi külalisele kätt külge ja et uue aasta teisel päeval korraldatakse jaht – mis viga metsas minema lipsata.»

      Zviadi sõnade peale jäi Giorgi murelikuks, kuid ta vaikis, kahetsedes kibedalt oma noorust ja kogenematust.

      Päike kaldus õhtusse. Giorgi oli tapnud kolm põtra, seitse hunti, viis šaakalit ja kolm kitse, kuid edukast jahist hoolimata oli ta ilme endiselt morn.

      Ei jäänud üle muud kui panna jälgi ajama Kuršai, kuninga lemmikhagijas. Kuršai pidi varsti poegima, kuid jahile viidavate koerte haukumist kuuldes oli ta tallis nii haledasti vingunud, et Giorgi oli käskinud ta rihma otsas kaasa võtta.

      Jahiülem ise viis Kuršai karu jälgedele, mis lõppesid välgust lõhestatud saare all. Kuršai pöördus vasakule, nuuskis tükk aega maad, tegi paar tiiru kohapeal ja pistis siis jooksu. Talle saadeti järele kolm pistrikukütti ja