Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

käega pigistas vanamees kinžallipära, ta hall habe oli verepritsmeid täis. Ka tallatud rohul ja sõnajalalehtedel oli verd.

      Juhtunu valmistas Giorgile tõsist meelehärmi, Zviadile ütles ta: «Mamamze oleks võinud parem ära pageda, nüüd ei usu Tšiaber nagunii, et see oli vaid õnnetusjuhtum.»

      Tükk aega hõõruti Mamamzel meelekohti, lõpuks tuli ta teadvusele. Kaksteist jahimeest kandsid koguka eristavi suure vaevaga lossi.

      Giorgi käskis kutsuda Pharsman Pärslase ja saatis kohe käskjala Panaskerti lossi ravitseja Thurmanidze järele. Avanud silmad, küsis Mamamze:

      «Kus ma olen?»

      Kui ta kuulis, et viibib lossis, ohkas ta sügavalt, tõmbas käega üle silmade ja ütles:

      «Ma tahtsin selle metsaoti naha kuningale kinkida, tegin küll kõik, mis minu võimuses…»

      Haavatud karu oli ta kaugele metsatihnikusse meelitanud. Kui Mamamze oli välja lasknud oma viimase noole, mis tabas karu kõhtu, tungis määratu loom talle kallale. Mamamze oli vibu käest visanud ja karuga rinnutsi kokku läinud.

      III

      Thurmanidze ravitses Mamamzet kuus kuud. Igal laupäeval külastas põdejat kas kuningas ise või katoolikos. hoolitsevalt pärisid nad tema tervise järele. Haige juures valvav munk istus ööd läbi ärkvel ta peatsis ja lossivaimulik käis talle psalme ette lugemas.

      Mamamze kuulas preestrit hoolega ja õppis tõrkumata psalme pähe, ent südames irvitas ta «juutide jumala loba» üle.

      Paastulaupäeva õhtul, kui kirikutes kella löödi, tulid kuningas ja Zviad kahekesi haigele külla.

      Seekord jäid külalised kauemaks. Giorgi kõneles möödunud sõdadest, arvas, et nüüd oleks paras aeg Aragvi metsadesse kurejahile minna.

      Giorgi oli tol õhtul sõbralikum kui tavaliselt. Kuid Mamamze ei suutnud siiski ärevusest võitu saada. Ta ootas kogu aja, et kuningas lahke vestluse katkestab ja kõne alla võtab Kolonkelidze mässu.

      Mis saab siis, kui Giorgi vaatab talle äkki oma suurte pruunide silmadega otsa ja küsib:

      «Mu truu alam ja mu isa võitluskaaslane, kuidas võisid sa küll nõnda talitada?»

      Mida peab Mamamze talle siis vastama? Vastus oli valmis. Ta eitab kangekaelselt kõike Ta on vait kui haud. Ütleb, et oli teel ega tea midagi. Meelekindlust tal jätkub, visatagu ta siis vangitorni, aetagu vaia otsa või põletatagu tal silmad peast.

      Kuningas katkestas vaikuse ja ütles talle ainiti otsa vaadates:

      «Eks Kuršai ole väärt koer!»

      Mamamze hingas kergendatult ja pead noogutades kinnitas ta innukalt:

      «Jah, tõepoolest.»

      Giorgi langetas pea, jäi üksisilmi kivipõrandale vahtima, nagu oleks midagi maha pillanud.

      «Jah, koer on väga truu loom…»

      Sõna «truu» torkas Mamamzele südamesse nagu ora. Oli selge, et koera truuduselt on vaid üks samm tema, Mamamze, ja Tšiaberi reeturlikkuseni.

      Tal tuli äkki õhust puudu, ta kergitas ennast, tahtis midagi ütelda, kuid Giorgi jätkas aeglaselt sõnu venitades:

      «Aga meie, inimesed, oleme õnnetud olevused, oma elunatukese päästmiseks reedame tihti kõige ustavama inimese.» Ta jäi vait ja vaatas uuesti maha.

      Polnud enam mingit kahtlust, nüüd kohe nimetab ta Mamamzet, Tšiaberi ja Kolonkelidzet, kuid selle asemel kuulis hämmastunud eristav:

      «Kas mäletad, kuidas Kreeka keiser Basileios meid Panaskerti kindluses sisse piiras? Kolmandal piiramiskuul suleti allikas, nälg võttis võimust, ja me tapsime ja sõime ära mu kalli hagija Kudai.»

      Mamamze tundis end jälle kindlamini.

      «Jah, muidugi, miks ma siis ei mäleta. Kudai oli haruldane koer, isegi Kuršai ei saa tema vastu.»

      Äkki tõusis kuningas püsti, ütles head ööd ja tahtis minema hakata.

      Mamamze upitas end ülespoole ja palus, et kuningas lubaks tal koju sõita. Giorgi märkas, et kõneluse ajal vajus tal lõug ripakile ja hakkas värisema.

      «Ega sul palavikku ei ole?» küsis ta.

      «Ma ei tunne ennast küll veel kuigi hästi, aga kui kuningas lubab, siis läheksin siiski parem koju, võib-olla turgutab mind ratsasõit…»

      «Kuidas soovid,» ütles Giorgi. «Sa oled mu külaline, ja oleks imelik, kui ma oleksin sind ajama hakanud.» Väeülemale aga lausus ta: «Las talliülem paneb hommikul hobused valmis, saatku kaasa ka üks arbaa. Võib-olla lähevad haavad lahti ja ta ei saa ratsutada.»

      Üksi jäänud, tõusis Mamamze voodist ja hakkas mööda tuba kõndima, et luud-liikmed painduvamaks muutuksid. Ta läks rõdule ja vaatas alla magavale linnale. Mustad hambulised kindlusemüürid ääristasid kahvatusinist taevast. Kirikutes löödi lokulauda. Lossikirikust kostis koorilaulu. Kloostrite õued kihasid munkade ja nunnade mustadest malevatest. Aragvi väravate vahitorni otsast hõikasid vahisõdurid. Pikkamisi laskus öö Sarkineti mäe küürus seljale; katoolikose aias valendasid õitsvad õuna- ja alõtšapuud, oksad nagu lumeräitsakatega kaetud. Põõsastes laksutasid ööbikud.

      Eristav Mamamze seisis rõdu käsipuule toetudes. Mõte homsele ärasõidule täitis ta südame rõõmuga.

      Ta vaatas hommiku poole – Džvari kloostri kohale tõusis kuu.

      Äkki nägi ta mingeid välgatusi Tähetarkade sillal. Üle silla ratsutas turvistes sõjamalev. Talle meenus, et kolm päeva tagasi oli ta näinud sõjamalevat Herki kindluse poole kihutamas. Mamamze jälgis helkivaid kiivreid, need kadusid mäe varju ja tulid siis mäeveerul uuesti nähtavale. Ratsanikud vaikisid, oli kuulda vaid hobuste kabjaplaginat, nende puristamist ja hirnatusi.

      Kuidas oleks ka Mamamze praegu hobuse selga hüpanud ja lahingusse sööstnud! Ratsanikud sõitsid üle Samtavro väljaku ja vahisõdurid avasid põhjaväravad.

      Linnale langes vaikus. Mustendasid teravatipulised kirikukuplid, taevas süttisid tähed. Saabunud vaikuses valdas Mamamzet rahutus, oli kuulda ainult öökulli huikamist katoolikose aiast.

      Kuus kuud oli ta viibinud Mtshetas ja selle aja jooksul polnud ei kuningas, katoolikos ega väeülem phovilaste ja aragvilaste mässu kohta ainsatki sõna poetanud. Polnud nad juttu teinud ka kirikute rüüstamisest. Selle välise lahkuse taga oli tunda varjatud raevu ja ähvardust.

      Möödunud kuu oli kuningas koos oma saatjaskonnaga veetnud Uplistsihhes. Öösiti kihutasid Herki ja Uplistsihhe vahet sõjamalevad. Ööd läbi oli Mamamze kuulnud kabjaplaginat. Ka lossis oli ärevust märgata. Nüüd hakkasid malevad uuesti liikuma. Võib-olla valmistub kuningas sõjaks keisriga või on oodata Tbilisi emiiri kallaletungi? Ehk on see tõesti nii, aga mida tehti siis Tšiaberiga ja milline saatus on tabanud Kolonkelidzet?

      Võib-olla on juba neil mõlemal silmad peast välja torgatud? Kes teab, vahest on nii Korsatevela kui Kvetari linnus juba maatasa tehtud?

      Aga mis saab siis Mamamzest?

      Nad annavad talle vist aega paranemiseks. Ka munk, kes tema juures valvab, vaikib nii kahtlaselt, võib-olla on ta nuhk.

      Kindlasti ootavad nad vaid ta paranemist ja kes teab, võib-olla on tänane öö eristav Mamamze viimne öö?

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

      Huvitav, kuhu läks see ratsasalk, mis äsja üle Tähetarkade silla kihutas? Järsku on nad Tšiaberi ja Thalagva juba Mtshetasse toonud ja ahelatesse pannud ning ühel ööl raiutakse kõigil kolmel korraga pea otsast.

      Kas ei talitanud kuningas nõnda Tshratba väike-eristavidega? Algul kutsus ta külla isa ja painutas ta kaela, seejärel meelitati ka poeg Tshvilo kindlusest välja. Kolm kuud hoiti mõlemaid Sanatloi vangitornis. Vaiksel nädalal saatis kuningas nende juurde lossivaimuliku, käskis neile armulauda anda ja laskis vangidel pea otsast raiuda, nende surnukehad aga Aragvisse