Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

a>

      Hekordzula vetest jõin.

      Ehitasin ehteks Mtsheta,

      tegin linna toreda.

      Siis mind meesta vangi viidi,

      raiuti mul käsi otsast.

Rahvalaul

      I

      Sel aastal, kui pärslane Pharsman lõpetas Giorgi käsul kolmanda kiriku ehitamise Samtshes, ründasid Gruusiat künnivaresed.

      Nagu äikesepilv katsid nad idataeva, tulid Sirvani poolt, lendasid üle Alam-Kartli, liikusid üles mööda Kurat ja laastasid põllud kuni Bassianini.

      Kuningas laskis kutsuda Pharsmani ja käskis tal linnud hävitada. Tbilisi oli tollal saratseenide valduses. Pharsman oli kuulunud sealse emiiri õukonda, kust Giorgi isa Bagrat Kuropalat ta vangi oli võtnud.

      Ehitusülem Pharsman tundis hästi araabia alkeemia saladusi, ta oli tähetark, kellele võrdset oli raske leida, oskas tõbesid parandada ja teda peeti lausujaks ning nõiaks.

      Ebausklikud sidusid tema nimega üpris tumedaid lugusid. Kõneldi, tal olevat valjastatud madu, kelle seljas ta kihutavat Aragvi salude kohal.

      Kolm nädalat segasid Pharsman ja ta abilised rohtusid, lõpuks lisasid nad saadud segule mingit nõiavedelikku ja jagasid rohu külavanematele välja, Pharsmani rohuga mürgitatud loomaraiped vinnati puude otsa. Aplad linnud tormasid raibetele kallale ja said viimseni otsa.

      Pärast seda valitses maal rahu kuni aasta lõpuni. Bütsantsi keisriga oli sõlmitud rahuleping, Bagrat Kuropalati käest lüüasaanud Gandža emiir Fadlon maksis kuningale andamit ning sellest kohutatud Tbilisi emiir ei julgenud oma ninagi linnast välja pista. Üksnes saratseenid pidasid veel Suri kindluses vastu.

      Julgeks muutunud Giorgi sõitis ringi mööda Abhaasiat, Samtshet ja Kartlit, ehitas linnuseid ja kindlusi – lühikese rahupõlve ajal valmistus ta uuteks sõdadeks.

      Uue aasta esimesel päeval, esimesel septembril, viibis Giorgi oma õukonnaga Mtshetas. Katoolikos Melkhisedek tuli talle juba koidu ajal head uut aastat soovima. Ta sisenes kuninga magamiskambrisse, käes kandik kulla, hõbeda ja granaatkividega, ning andis Giorgile üle Klardžetist toodud imettegeva risti, mis lebas kalliskividega kaunistatud kastikeses.

      Ka teised külalised ei lasknud end kaua oodata, tulid eristavid ja väeülem Zviad, tseremooniameister ja siseasjade ülem, kohtuülem ja lossivaimulik, varahoidja ja ülemveinivalaja. Jahiülem kinkis kuningale kolm jahikulli, seitse Lasikast toodud pistrikku ja kullatud metsseapea.

      Tallmeister ja kolm eristavi tõid igaüks seitse hobust.

      Eristavid kinkisid kuningale veel nooli, jämedaid suurte jahiloomade, pikki kiskjate, peenikesi ja kaheharulisi lindude laskmiseks ja mitu suurt tuppe sõjanoolte tarvis.

      Sagrispäine eristav Mamamze, keda ta suursuguse rühi ja vapruse pärast Lõviks kutsuti, tõstis noolekimbu pea kohale ja oma torkivate kirjude silmadega troonil istuva kuninga nägu puurides lausus:

      «Andku Looja sulle pikka valitsemisaega ja tungigu need nooled äraandjatele südamesse. Olgu neetud igaüks, kes kurja kavatseb ja su trooni õõnestab!»

      Giorgi ei armastanud palju rääkida, kuid ta oli läbinägelik ja talle polnud kerge puru silma ajada. Mõõgahoobina tabas ta pilk Mamamzet. Eristavi rohekad silmad paksude valgete kulmude all hakkasid vilama nagu oravad. Siis pööras Giorgi pilgu väeülem Zviadile.

      Longuspäi ja tuima näoga kuulas väeülem Mamamze sõnu. Mõttesse vajunult silmitses ta telliskivipõrandat. Ta käsi pigistas suure mõõga käepidet.

      Kõik ülejäänud kohalviibijad olid relvitud, Zviad oli ainus, kes tohtis vastuvõtu ajal oma damaskuse terasest mõõka kanda.

      Kui pidulauda istuti, viisid jahiülem, pistrikukütid ja ajajad eristavide kingitud hobused kuninga jahialale, raiusid neil uusaasta kombe järgi pea otsast ja vedasid korjused laiali.

      Pidu kestis südaööni. Teenrid tõid peosaali anumad rasva ja siidtahtidega ning süütasid tuled. Kuningas oli tahtnud sel õhtul meelt lahutada, kuid väeülema sünge vaikimine rikkus ta tuju.

      Hilisel öötunnil hakkasid auväärt külalised laiali minema. Katoolikos lahkus kahe tõrvikukandja saatel, igale kolmele eristavile anti kaasa üks tulenäitaja. Kuningas soovis külalistele head ööd; andis Zviadile märku paigalejäämiseks ja saatis teenrid minema.

      Saalis valitses hauavaikus. Seinaorvades vilkusid vahaküünlad. Kuninga põsed õhetasid joodud veinist, kuid ta tuju polnud paranenud.

      Mõnda aega vaikisid mõlemad. Katoolikose aiast kostis öökulli huikamist, tähitus öös hüüdsid vastastikku öövahid.

      Giorgi tõstis pea, nägi jälle väeülema musti, kokkutõmmatud kulmupuhmaid ja küsis teise tusatuju põhjust.

      «Ma ei tahtnud kuningale uue aasta esimesel päeval halbu uudiseid teatada,» alustas Zviad. «Aga nüüd on kesköö möödas ja ma ei tohi enam vaikida. Eile kandsid salakuulajad mulle ette, et Kvetari eristav Thalagva Kolonkelidze on üles kihutanud phovilased ja didolased, dsurdsukid ja mõned teisedki suguharud, kes elavad nonde täisööjate naabruses. Nende ühine vägi tungis Aragvi orgu ja piiras ootamatult sealsed kindlused sisse. Kindluseülemad andsid alla ilma vastupanuta – neil paganatel oli igal pool käsilasi. Eristav Mamamze ainus poeg Tšiaber astus näiliselt mässajate vastu küll välja, aga varsti taganes oma väikese väesalgaga Korsatevela linnusesse. Selles kokkupõrkes said ainult kolmteist phovilast ja seitse aragvilast kergelt haavata.

      Pärast seda tungis Kolonkelidze mööda orgu edasi, rüüstas kirikuid ja peksis puruks ikoonid; mungad ja preestrid poodi üles kellatornidesse. Paganate vanad palvetuspaigad mäeküngaste otsas tehti jälle korda. Ka aragvilased lõid phovilastega ühte. Ööd läbi valvasid nad oma puuslikkude juures ja ohverdasid neile ennemuistse kombe järgi oma poegi ja tütreid. Kolm ööd ja kolm, päeva tantsisid õllest purjus mässajad puuslikkude ümber ja pühitsesid oma võitu. Kõik see juhtus enne, kui eristav Mamamze end teele asutas kuningakotta.»

      Kuningas langetas pea. Talle meenus Mamamze rohekate silmade petlik helk. On see võimalik? Kas tõesti on Mamamze sisse pugenud saatan? Kas ta tõesti on reetur?

      Seesama Mamamze, kes oli olnud Bagrat Kuropalati lahutamatu kaaslane, kes oli koos Giorgiga nii palju kordi hädaohule silma vaadanud, küll sõdades emiir Fadloni vastu, küll Širimni all?!

      Kas polnud see Mamamze, kes oli toetanud Giorgit siis, kui temast lõi lahku Hereti-Kahheti ja kui eristavid ühinesid ülikute vandenõuga!

      Giorgile meenus Niali lahingu esimene öö. Noor kuningas oli maha löönud kreeka ülemjuhataja, aga vaevalt oli ta saanud ringi pöörata, kui kreeka ratsanik oli tapnud soomustatud hobuse ta all ning haavanud odaga kuningat ennast paremast põlvest.

      Kohalerutanud Mamamze oli Giorgi nagu lapse oma hobuse selga tõstnud, mõõka haarates vaenlased laiali kihutanud nagu kull varblaseparve.

      Ja seesama Mamamze tõstis uue aasta esimesel päeval üles noolekimbu, valetas ja teeskles ta ees nagu viimane silmakirjateener.

      Giorgi teadis juba ammu, et ei Mamamze ega ta poeg polnud südames kristlased. Puru silmaajamiseks olid nad Korsatevela lossi ja kirikusse lasknud üles panna ikoonid ja ristid. Ligipääsmatuis mägedes ja tammikutes aga olid neil oma paganlikud pühapaigad, kus nad ise salaja palvetamas käisid.

      Salakuulajad olid veel teatanud, et Kvetari eristav Kolonkelidze, Mamamze ja Tšiaber on sõlminud vandenõu Giorgi vastu. Ilmselt seisis nende seljataga kas saratseeni emiir Tbilisist või Bütsantsi keiser Basileios, kelle käest Giorgi oli vallutanud Bassiani.

      Giorgi kuulis ka, et Kolonkelidze ainus tütar kaunis Šorena on juba hällist saadik kihlatud Tšiaberiga.

      Kirikute rüüstamine oli vaid esimene samm. Kevadel saavad Mamamze ja Thalagva sugulasteks ja piiravad ühiste jõududega sisse Uplistsihhe.

      Giorgi oli küllaltki kaugelenägev taipamaks, et selles olukorras on ristiusk toeks. Tema enda usk aga oli kõikuv. Öiste vestluste ajal kuulas ta suure huviga pärslast Pharsmanit, kes tutvustas talle Platoni õpetust hingede rändamise kohta. Ta uuris ka ise öösiti tähti: kes teab, võib-olla on need hoopis inimeste hinged, kelle silmis on kustunud päevavalgus. Sellest hoolimata peeti Giorgit ristiusu