Päikseta paradiis. Marek Kahro

oled tõesti alatu!”

      Heidi kadus mu toast, mu mõtetest ja eluloost. Lasin kustuda ühel tülikal failil. Tühimikku poleks tohtinud järele jääda, kuid ometi tundsin, justkui oleks jõhkra koorma turjalt raputamine minult suure tüki nahka maha nülginud.

      Mul on kõik vajalik olemas, mida paljudel ei ole… Nii ta ütles. Nii arvasid kõrvaltvaatajad. Nad eksisid rängalt, oi kui rängalt! Mul polnud mitte miskit vajalikku, olin vaene, näljas ja purupaljas. Kellelgi polnud lihtsalt taolisi silmi, et seda lohutut pilti näha. Seisin alasti tundmatu tuleviku ees, mind polnud kaitsmas ükski mineviku riidelaost laenatud soomus ega siidilapp. Pidin põgenema. Nagu soojalembene lind talve tulekut aimates tiivad sirutab ja lõunasse lendab, teadmata, kas ta sel teekonnal ellu jääbki. Rida eilseid kummitas mind. Ropud vead ja häbi. Nende lõugade vahele ei tahtnud ma vabatahtlikult viskuda. Pidin „oleksid” hülgama, riskima ja põgenema. Iseenda eest.

      6

      Rohelise-valgeruuduline lina laotus värskel rohul, selle peal seisid ja külitasid mitmesugused kergemad hõrgutised: karbitäis aedviljasalatit, loetud käärud magusat rosina-seemneleiba, kalkunisingiviilud ja muhvakad (niimoodi nimetan ma muffineid). Ahah, ja üht tähtsat pudelit ei tohiks ka ära unustada – seal pudelis kulises punane vein. Väga punane, nagu ma oma piknikukaaslasele tõsimeeli kinnitasin.

      Ilm oli parajalt soe, väikse tuuleiilide seeriaga. Päikseketas käis aeg-ajalt mõne kohevama pilverünga taga, lubades nahal mõõdukalt pruunistuda. Nupsu võttis ultraviolettkiirtest viimast ega raatsinud särki selga jätta. Muidugi mõista oli sel mehel ka teist ja kolmandat, mida uhkusega näidata.

      Me lamasklesime voore nõlval, sulahõbedana kiiskav järvejupp all orupõhjas. Nupsu matsutas esimese hõrgu veinisõõmu järel suud. Ta vaatas igatsevalt kaugusesse – sinna, kuhu minagi. Kaks eri pilku kõlksatasid kokku siniste metsaviirgude kohal.

      „Kas tead, millest ma praegu mõtlen?” küsis Nupsu. Ta küsis seda tihti, nagu püüdnuks õpetada mind mõtteid lugema.

      „Ei tea,” vastasin tavapärasel viisil.

      „Paku midagi.”

      „Sa mõtled, et… on ilus päev.”

      „Veel?”

      „Sulle meeldivad mu suupisted.”

      „Veel?”

      „Vein on hea. Loodus on super.”

      „No mida! Sa ei tunne mind üldse! Ma mõtlen praegu, et mul pole kunagi olnud sellist lahedat kaaslast, kellega koos piknikut pidada, veini juua, absoluutselt kõigest lobiseda… ja nüüd korraga on! Kas see pole nagu väiksemat sorti ime?”

      „Naljakas, ma olen täpselt sedasama mõelnud!”

      „Järelikult me mõtleme ikka ühtemoodi. Assa kurat!” Nupsu oli endale veini pükste peale tilgutanud. „Viska mulle üks salvrätik.”

      „Lihtsam oleks püksid maha tõmmata,” muigasin.

      „Veel mitte,” ütles Nupsu märga plekki paremal reiel nühkides.

      „Ääh!”

      „Mis sa vehid?”

      „Meil on üks kutsumata külaline. Sumiseb ja ähvardab nõelaga!”

      Juhm herilane laskus otse veinipudeli avatud suule.

      „Ja pealegi joodik!”

      Nupsu nipsas ta eemale, aga kontvõõras putukaline ei jätnud jonni ja ronis leitud kullasoonele tagasi. Lajatasin talle salvrätiga, kuid see ajas ta nii vihale, et ta rünnakukursi mulle võttis. Tõmbasin karjatades kalli peanupu õlgade vahele ja hüppasin mitu sammu eemale, unustamata seejuures kõvasti rahmida. Kogu seda etüüdi saatsid Nupsu valjud lõkerdused.

      Veendunud, et herilane mu julgeolekut enam ei ohusta, istusin tagasi linaservale.

      „Sa oled paras naljatilk,” ütles Nupsu.

      „Mul on herilastega kurbi kogemusi. Lapsena sain sutsaka täpselt kahe silma vahele. Silmad paistetasid peaaegu kinni, vähemalt kaks päeva käisin ringi nagu hiinlane. Jubedad elukad!”

      „Putukarünnaku vastu aitab kõige paremini kuum kompress ja lavendliõli.”

      „Kõlab nagu mingi keskaegne retsept.”

      „Päris hästi töötab, kusjuures. Kui oled pinni kirja saanud ja nõela välja võtnud, tuleb kohe midagi kuuma peale panna – mitte külma! Kuum kompress laiendab veresooni, nii et mürk lahustub kähku organismis ära. Lavendliõli samas rahustab.”

      „Kust sa neid asju tead?”

      „Maa õpetab.”

      „Emake Maa, jah…”

      „Loodust tasub kuulata. Muhvid ongi juba otsas?”

      „Muhvakad, tobujuss! Sa pistsid just viimase pintslisse.”

      „Kuidas sa mind praegu nimetasid?”

      „Tobujuss!”

      „Ahah, mina olen tobujuss! Kõigepealt Nupsu ja nüüd juba tobujuss! Aga kes kõdi kardab, ah? Kõdi, kõdi, Kõdi-Kalle!”

      „Ära tee! Ei! Ei! Palun!”

      Olin Nupsu võimuses. Ta tungis mu peale, sõrmed kudistamas kõige sensoorsemaid tsoone, mille leidmisega tal vähimatki muret ei tekkinud. Naersin ohjeldamatult, kogu organismipõhjast, väänlesin ja värisesin ja see meeldis mulle! Järgmisel silmapilgul olin ise tema peal. Murdsin ta käsi, tegin talle diskreetselt tuupi ja olin siis jällegi tema all. Vahest jäi puudu vaid üksainus plahvatuslik pilk – ja me oleksime sealsamas niidul teineteisel riided seljast kiskunud, lõhki ja ribadeks, küünte ja hammastega, kogu maise ja ebamaise ihaga.

      Emake Maa lubas meil oma rohelises üsas hullata ja hulluda. Karikakardest pärg maandus mu juustes, kõrs kiikus Nupsu huulte vahel. Ja päikest… kui palju päikest, mis meid piinamata küpsetas!

      Ma kandsin endas kuuma kollet, kus leegid paisusid, kui Nupsu oma hingeõhku sinna puhus. Tema higi, mis lõhnas nõiduslikumalt mis tahes kallist odekolonnist, tilkus õlina neisse leekidesse. Ai pagan, kui raske oli taltsutada kihku, mis soovis tõmmata teda lähemale ja lähemale. Ma tahtsin olla ta küljes, tahtsin olla ta sees. Ja ma aimasin mõnusa erutusvärinaga, et tuleval õhtul see ka õnnestub…

      Milleks hirm, kui mu kõrval on julgus? Milleks valu, kui mind embab elu? Siin selle õhukese taeva all, mis vahetevahel hirmsaid kõuepilvi kogub, on siiski piisavalt rõõmu. Kui meie ei rõõmusta, teeb seda keegi teine. Keegi peab ju rõõmus olema.

      7

      Ülikool avas rebastele uksed septembri neljandal päeval, mina kavatsesin end Tartusse sisse seada juba nädal varem. Maist vara, mille kaasavõtmist plaanisin, oli mõistuspärasel hulgal. Tekk, padi ja lina olid kokku liiga kogukad ning valmistanuks asjatult tüli, neid võis ka kohapealt osta. Vajalikumaks hindasin paari lemmiksärki ja lisatosse. Käterätik. Kirjud bokserid. Poolik deodorandipott, higipulk, uus dušigeel. Žilett ja habemeajamisvaht. Kauss ja tass. Kaks lusikat, nuga, kahvel. Akulaadija moblale. Klapid. Sülearvuti. Oligi vist kõik. Pagulane ei vaja palju. Tähtsaimad asjad olid mul nagunii küljes ja ilmselt ka kusagil sügaval südamelihastest seifis. Arvasin, et kui millegi järele pakiline vajadus tekib, võin sellele Tallinna järele tulla.

      Lahkusin väga vaikselt, kellelegi teatamata. Jätsin vaid truu Mercedesega mõneks ajaks hüvasti, istusin bussi ja sõitsin ühte kesklinna parklasse, kus pidin kokkuleppe kohaselt liituma tulevase korterikamraadiga. Spordikott ja sumadan läppariga kammitsesid mind piisavalt, et hilineda vähemalt kümme minutit. Pealegi näitasid foorid punast tuld.

      Parklas seisis teiste plekkruunade vahel vandlikarva Honda, selle esikapotile toetus moekate päikseprillide ja kiiskavvalge T-särgiga kutt, kes uudistas parajasti eemal parkimisautomaadi juures siblinud miniseelikutes tibisid. Automark ning igavleja tundemärgid klappisid.

      „Tervist,” segasin teda. „Sina oled loodetavasti Mikk?”

      „Täpselt