Päikseta paradiis. Marek Kahro

kakelnud, ta lihtsalt virutas.”

      „Mille eest?”

      „Tühised asjad.”

      „See kraav su peas pole igal juhul tühine asi,” arvas Lolo pärast üürikest ekspertiisi. „Pead kindlasti arstile näitama. Võib-olla on vaja õmmelda.”

      „Küll ta paraneb. Verd ju ei tule.”

      „Lolo teab, mida räägib,” lausus Fiss vahele. „Ta on arstide keskelt võrsunud!”

      „Exactamente! Mu isa on südamekirurg, ema sisehaiguste arst ja õde… medõde,” naeratas Lolo.

      „Ja ise oled hoopis tulevane majandusteadlane?”

      „Politoloog – võib-olla.”

      „Kurat, mul on aju päris laiali. Varsti ei mäleta oma nimegi.”

      „Tule rooli tagant ära, Fissil on load, tema võib sinu eest sõita.”

      „Kui sa vastu ei ole?” kompas Fiss.

      Ei, muidugi polnud ma vastu. Istusin Fissi asemel tagumisele istmele ning sõit jätkus uue kutsariga. Mul hakkas kilomeetrite edenedes kohe kõvasti parem, kuigi sant koht andis endast siiski pidevalt märku.

      „Lolo?” tekkis mul mõne aja pärast küsimus. „Mis kreemi sa kasutad, et su käed nii pehmed on?” Õigupoolest oli see mõeldud naljana. Lolo kämblad olid ennist mu peakest tõesti hellalt mudinud, just nii käitub ema haiget saanud lapsega.

      „Täitsa tavaline Nivea kätekreem,” vastas Lolo.

      „Tõsiselt?” üllatusin.

      „Jah, mingit maagiat siin ei ole.”

      Vurasime viimaks üle Pääsküla jõe. Nõmme männid ja nukumajakesed võinuks tekitada koduse tundepahvaku. Aga ei tekitanud.

      Pärnu maantee polnud minu jaoks kunagi varem nii lõputult pikaks veninud, kesklinna pilvelõhkujad moodustasid korraga veidra buketi, kõik auto- ja inimmassist pungil tänavad olid ainsa päevaga muutunud. Õigemini oli minus midagi muutunud. Nagu olnuks ma võõras. Vahest oli ses kummalises emotsioonis süüdi ka linn, mis puhkepäevale vastavalt tavapärasest rahulikumas keskpäevarütmis tuksus. Ja taas tundsin, et peale minu ja kahe uue seltsilise viibib autos veel keegi, ta istub mu kõrval, ta on väga elav, viipleb ja kõneleb pidevalt, ometi ma ei näe teda, ma ei kuule ta häält, üksnes tema lõhn heljub vaevutuntavalt ümber mu nina.

      Pea aga valutas.

      Fiss keeras Mersu ühte parklasse kesklinnas. „Ma arvan, et läheme siin maha,” ütles ta.

      Tulime kolmekesi autost välja, hääletajad võtsid oma seljakotid ning surusid mul ohtrate tänude saatel kätt. Fiss avaldas lisaks heameelt, et oli saanud „sellise vinge Mersu” rooli keerata ja kui ta sellest sõpradele räägib, saavad nood hullumoodi kadedaks.

      „Kui Tartusse tuled, siis otsi meid kindlasti üles,” ütles Lolo.

      „Või siis otsime meie sind üles,” naksas Fiss.

      Lolo andis mulle oma numbri, mille ma puiselt moblasse toksisin.

      „Ja mine kohemaid arsti juurde, kui sa oma pead veel kunagi kasutada tahad!” kõmatasid Lolo käsusõnad enne sõbralikke hüvastijätusõnu.

      5

      Hüva nõuannet ei saanud eirata – õhtupoolikul, kui olin korraks Pirital kodunt läbi käinud, suundusin traumapunkti. Seal oldi väga üllatunud, et ma üldse omal jalal kohale jõudsin, haavale tehti paar õmblust ja lükati teetanuse rünnaku ennetamiseks süstal kerre. Mulle soovitati veel tõhusaid peavalutablette ning pidin end igaks juhuks ka perearstile näitama.

      Haav paranes hästi, nädalad õrnukest suveaega jooksid nagu liiv liivakellas ning ma leiutasin endale kõikvõimalikke ettekäändeid, et kodust võimalikult vähe koonu välja pista. Kaevusin kähriku kombel oma urgu ja teesklesin marutõbist. Ka klubid, mis öö hakul uksed pauguga lahti paiskasid, ei meelitanud mind enam välja. Ma ei suhelnud ühegi endise tuttavaga, vahtisin telekat, ekslesin üleilmses virtuaalses ämblikuvõrgus, puhastasin kuulmekanaleid meeldiva muusikaga ning käisin hilistel õhtutundidel mere ääres jalutamas. Anonüümsuse hall mantel sai osaks mu uuest stiilist. Mõnel nädalavahetusel kütsin Mersule auru taha ning põgenesin Harjumaa metsadesse, ära tsivilisatsioonist, ära kõigest, mis mind kuidagi häiris või mu närve näris. Sedasorti „kõike” kogunes järjest enam.

      Tunnetasin, et tee, mida mööda peaaegu kakskümmend aastat olin aadlihärra käigul marssinud, juhtis täpselt tupikusse. Õpetussõnad, mida koolist ja kodunt moonaks olin saanud, ei toitnud mind. Olin iseenda silmis roojane, kuigi nühkisin end igal hommikul veevalangu all maailma nimekaimate geelide ja šampoonidega, uhasin ja loputasin igat naharakku külma, kuuma ja leige veega. Ma ei suutnud endalt maha pesta seda, mis mind vaevas ja mu üle kuratliku järjekindlusega aina rohkem võimu omandas. Puberteet oli justkui tagasi tulnud, seekord tõsisemas vormis.

      Ühel vesisel juulihommikul, kui kinnitasin keha ehtbritiliku hommikusöögiga – praemuna ja peekonilõiguga –, tuli mampsil tahtmine minu tuleviku kallal kihvu teritada. Ma ei valgustanud teda oma plaanides ega lasknud mitte mingi hinna eest uitama oma unistustemaale. Ütlesin vaid, et otsin aktiivselt tööd ja tegevust ja kõik on kontrolli all. Siis hakkas mamps heietama enda neiupõlvest, malevasuvedest ning keskkooli lõpetamisest. Tasaste hillitsetud sammudega tippis ta teemani, mille katsumist olin juba mõnda aega oodanud.

      „Miks Heidi siin viimasel ajal enam käinud ei ole?” küsis mamps nagu muuseas.

      „Ta ei tule. Me läksime lahku.”

      „Mis juhtus…?”

      „Ma ütlesin talle, mis ma tast arvan.”

      Mamps ohkas teatraalselt. „Kuidas sa võid nii loll olla?”

      „Öeldakse, et mõistus antakse geenidega kaasa,” nähvasin.

      „Mis sulle sisse läinud on? Sa räägid ikkagi oma emaga!”

      „Olgu-olgu, vabandust! Heidi pole see roosas kleidis printsess, kellega ma oleks nõus elu lõpuni oma maist vara jagama. Siin pole ju midagi keerulist.”

      „Te peate ära leppima. Laskud tema ees kas või põlvili, aga ta peab sulle andeks andma!”

      „Ei iial! Mul on hea meel, et tast lahti sain! Ma oskan veel ise otsustada, kellega käin.”

      „Taktitundelisus pole su tugevaim külg. Vaene tüdruk nutab endal silmad peast.”

      „See ei ole minu mure!”

      „Aga Heidi…”

      „Ja ma ei taha seda nime enam kunagi kuulda! Sobib?”

      Paraku on huntidega juba iidsetest aegadest peale olnud see häda, et neid otsekoheselt nimetades ilmuvad nad varsti koduvärava taha. Ilmselt poleks Heidi-nimeline emasloom minu jälgi üles võtnud, kui papsik poleks teda tennisesaalist endaga kaasa tirinud. Ta ronis mu tuppa, tabas mu internetis igavlemas ega lasknud kuhugi põgeneda. Ebameeldivustega tuli rinda pista, tuua majja selgust või veel rohkem segadust.

      „On sul veidi aega?” küsis Heidi pärast kuivetut teretust.

      „Leiab ikka,” ühmasin. „Istu, kui tahad.”

      „Ma teen kähku,” lubas Heidi viisakat pakkumist eirates. „Ma proovisin sind meeleheitlikult kätte saada, aga sa oled vist numbrit vahetanud ja meilidele ei vasta. Aga mõni asi ei anna mulle rahu. See meie suhe… see vajaks kohendamist.”

      Noogutasin tuimalt kaasa. Tüdruk minu toas oli nagu pooltuttav, ähmane kujutis kusagilt minevikuhämust, teisest elust, millest üpris vähe mäletasin. Järgnev vestlus toimus teineteisest miljonite valgusaastate kaugusel tiirelnud planeetide vahelise kommunikatsioonina, mida häiris kehv satelliitside.

      „Kõik lõppes kuidagi nii kähku. Ma tunnen ennast süüdlasena, nagu oleksin lollaka vea teinud. Aga kui sul ei ole minu vastu tundeid, siis ma saan sust aru, sa ei pea kedagi teist mängima, et minust