Päikseta paradiis. Marek Kahro

mind lihtsalt teiste ees häbistada.”

      „See oli väga alatu.”

      Vastust ei tulnud.

      „Kas ma olen alatu?”

      Vastust ei tulnud ikkagi. Heidi põrnitses vaid põrandat või siis kaunist arabeski vaibal.

      „Okei, ma vastan ise. Ma ei taha sulle mingil juhul halba. Kui sa arvad, et ma ei leidnud teist viisi meie suhte katkestamiseks kui sinu avalik häbistamine, oled kõigest valesti aru saanud. Ma häbistasin ju eelkõige ennast. Ma kuulutasin tõtt. Mulle ei meeldi naised, mitte ükski, sina ka mitte!”

      „Aga…” Heidi pures huult. „Me võime ju… ikkagi sõpradeks jääda.”

      „Kas sa tahad seda?”

      „Loomulikult!”

      „Miks?”

      „Milline küsimus! Sa oled ju lahe kutt, sellepärast.”

      „Mis mõttes „lahe”?”

      Heidi naeris, kuigi see kõlas veidi sunnituna. „Sa oled ideaalne poiss iga tüdruku jaoks! Paljud kutid kadestavad sind.”

      „On see hea?”

      „Muidugi, see tähendab, et sul on kõik vajalik olemas, mida paljudel ei ole.”

      „Näiteks?”

      „Hea välimus, huumorisoon, avatus, sõbralikkus, usaldusväärsus…”

      „Sa oled need mingist naisteajakirjast pähe tuupinud!”

      „Ei ole! Ma hindan selliseid omadusi väga kõrgelt.”

      Pikkade, tušiga tumedamaks timmitud ripsmete vahel sillerdas nunnalik vaikelu. Ma poleks üllatunud, kui ka hoolikalt valitud pisarad sinna kogunenuks.

      Pidasin endamisi veidi aru, kerisin aasta jooksul kogetud sündmused mälust läbi, sorisin arhiivis, leidsin sealt Heidi fondi ja lugesin tema kohta kogunenud materjali. Kõik käis välgukiirusel.

      Kaust nr 1. Tavaline pidu möödunud hilissügisel. Mina ja Heidi kahe piisana suures tantsukeerises. Nõrk alajäse hoidis mind valsiparketist eemal, kuid seda tarmukamalt hööveldasin klubipõrandaid. Ohtra õllekummutamise tagajärjeks oli hüpe peldikusse. Tühja põiega naastes nägin, kuidas Heidi uue kavaleri seltsis puusi nõksutas. Ma ootasin stoilise rahuga, millal ta lõpetab. Kui ta sai jälle mahti minuga tegelda, manasin ette süütumast süütuma näo, millest ei saanud välja lugeda kübetki pahurust või solvumist. Olin vagurus ise, kui Heidi mu jälle nagu käpiknuku oma käe otsa torkas.

      Kaust nr 2. Kui Heidi küsis, kas ta võib mu moblat laenata, polnud ma kunagi selle vastu. Ükskõik, kas ettekäändeks oli tühi aku või kõnekaart – eesmärgiks oli pesuehtne spionaaž. Heidi lihtsalt nuhkis minu järel, otsis jälgi võimalikest sõbrannadest nagu jänesenäljas hurt. Äkki keegi, kes minuga tema asemel magab, saadab mulle ka reetliku sisuga SMS-e? Kindlasti olen teinud kahtlaselt sageli ülipikki kõnesid mõnele kindlale numbrile. Ja ilmselt kogu sodi kähku mobla mälust ära kustutanud. Piisas mul mõnda sotsiaalvõrgustikku sisse logida ja juba piilus ta mu seljataga, tegi tutvust mu netisõpradega ning tahtis iga naisenimega isiku kohta täpsemat lisateavet. Ta ei leidnud mu võimalikest haisvatest saladusekuhilatest tuhmimatki jälge ja see teda närvi ajaski, ehkki ta seda mõistagi välja ei näidanud.

      Kaust nr 3. Veebruari keskpaiku tõmbasin selga ülikonna, sidusin ette kirju lipsu ja viisin oma tüdruku sõbrapäeva puhul peenesse india restorani. Sitari kiunumine, mis söögikoha kõlaritest vahetpidamata kostis, nihutas mu ajulained paigast – mul tekkis veider soov Heidit oma supitaldrikust sööta. Tõstsin lusikatäie rohetavat rooga üle laua Heidi suukese juurde ega pidanud paljuks seejuures läägelt naeratada. Ka tema naeratas ja paotas huuli. Esimene amps jõudis kohale. Teise lusikatäie juures kiiksatas sitarilt kimedam noot, mistõttu mu käsi väratas ning üks hernes kukkus Heidi dekolteesse. Olgu-olgu, ilma paanikata! Heidi urgitses rohelise pahareti tisside vahelt välja, samal ajal kui mina naerma pruuskasin. Heidile sellised vigurid naerutuju ei tekitanud. Ta tõmbas ette nii mossis näo, et mul kadus igasugune isu idamaiste vaarituste järele.

      Kaust nr 4. Kui kaks inimest kavatsevad jagada nii magusat territooriumi nagu voodi, kipub üks neist võimu kuritarvitama ning kui teda just verise kodusõjaga ei peatata, saab temast diktaator. Heidi oli selle parimaks näiteks. Tema deviis kõlas selgelt: „Voodi – see olen mina!”. Ta kaalus veidi üle 50 kilogrammi, kuid ruumi võttis kolme karu eest. Ta ei kulutanud juuksekummi, et pikki kiharaid kinni siduda. Peaaegu igal ööl, kui ta minu juures viibis, olid mu suu ja silmad tema karvu täis.

      Kui ta peldikus käis, jättis ta endast maha täistilgutatud prilllaua. Kui talle ühel hommikul pannkooke küpsetasin, nimetas ta neid käkkideks (ehkki tema naer kõlas seejuures heatahtlikuna). Tal oli permanentne komme kogu käekoti sisu igasse ilmakaarde – lauanurgale, voodiservale ja teinekord ka põrandale – laiali puistata ning seda ainult huulepulga või ripsmetuši otsingute nimel. Jah, ma neelasin ta kiiksud nagu äädikapiisad alla. Ikka klonks ja klonks, kuni öökimiseni.

      Võisin ju voodis talle selja pöörata ning end kirbuks kokku tõmmata, võisin kõigist puudustest, mis ehk mõne teise kuti meelest olnuks voorused, rahulikul rinnal mööda vaadata, kuid… Ma ei saanud seda ennast alandamata teha. Heidi jäi mulle võõraks. Kui ta askeldas mu toas, polnud see enam minu tuba. Kui temaga lõbusaid jutuajamisi pidasin, ei olnud need minu sõnad, mida pildusin. Selle omal moel veetleva, kuid samavõrd labase tüdruku kõrval ei tundnud ma iseennast äragi.

      Heidiga mestides hakkasingi mõtlema, et tema ja ta sookaaslased jätavad mind kahtlaselt külmaks. See, mida olin arvanud tüdrukute vastu tundvat, polnud ikka päris see… Teisalt surusin käärivad emotsioonid maha ning tõmbasin sogasele ihale paksu sordiini peale. Olin endiselt veendunud, et tüdrukuga koos olles lähevad mõned kahtlased tujud ja tunded üle, need on ju ainult perverssed fantaasiad… Armastus ei tule iseenesest, teda peab tagant sundima, südant pidevalt piitsutama ja pigistama, et ta „vale” hülgaks ja „õige” viimaks ära tunneks. Kui pilk kogemata mõne kena kuti peale eksis, tähendas see lihtsalt… ajutist kõrvalekallet.

      Taoline määramatu olek kestis möödunud jaanilaupäevani. Läinuks siis teisiti, võinuks ma veel mõne tüdruku, ehk koguni Heidi uuesti käsile võtta, kuid pärast toda mannetul rannaribal sündinud suudlust, mis vaatamata põgususele oli ikkagi sertifitseeritud suudlus, ei saanud ma hoobasid enam tagasikäigule painutada.

      Nüüd seisis tüdruk füüsilisel kujul mu ees ning ootas kohtuotsust. Olin selle tema jaoks juba varem valmis kaalunud, jäi üle see vaid välja kuulutada.

      „Mul on õudselt kahju…” ütles Heidi, kuid ma teadsin, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. „… kui ma olen midagi valesti teinud. Annad mulle andeks, eks?”

      Oli mul valikut? Me täitsime ju mõlemad oma rolli. Samahästi oleks võinud mina temalt vabanduse välja pressida.

      „Kas tahad,” alustasin soojendusvooruga, „et teeksime minu autoga Eestile ringi peale ja arutaksime meie suhet lähemalt?”

      „See oleks super!” tõusis Heidi pilk viuhti maast.

      „Või lendaksime hoopis soojale maale? Taisse näiteks? Otsime mõne suure Buddha kuju ja lepime selle all ära?”

      „Veel parem! Oeh, ma pole Tais käinudki!”

      „Või saadaks kogu selle nõmeduse, mida me viisakalt suhteks nimetame, kogu täiega persse?”

      Heidi nägu tumestas taas vari. Ta oli juba võtnud hoogu, et tulla mind kallistustega lämmatama, kuid jäi sammu pealt paigale.

      „Meist ei saa asja, Heidi,” ütlesin talle. „Isegi sõpradena mitte. Sa arvad, et ma teen sulle häbi, kui olen selline nagu olen. Aga mind ei saa keegi muuta. Mine ja ela oma elu, leia mõni poiss, kes sulle häbi ei teeks.”

      „Aga… ma vajan sind!” tegi Heidi viimase meeleheitliku katse.

      „Mind või mu raha?”

      Ai! Ai-ai-ai! Endalegi ootamatult tabasin Heidi närvi. Ta huuled kõverdusid