Päikseta paradiis. Marek Kahro

tutvuda.”

      Ma polnud enne kokkukolimist oma korterikaaslasega näost näkku kohtunudki. Olime vahetanud vaid mõned e-kirjad, kokku leppinud üüri tasumise korra, selgitanud välja soodsa pesapuu asukoha ja pillanud teineteise kohta napid teabekillud.

      Mida ma teadsin mehest nimega Mikk Suik? Et temagi on Tallinna püsiasukas. Et ta asub tudeerima füüsikat. Et ta mängib jalg-, võrk- ja korvpalli. Et meie korteri omanik on tema onu tuttav. Et talle maitseb A. Le Coq ja see on sigalahe, sest meie korter asub õlletehasest vaid kiviviske kaugusel. Ja ta kuulab head muusikat, eriti hipiajastu rokki, mis on kah tore, sest Tartu laululava jääb samuti meie korteri lähiraadiusse.

      Miku käepigistus oli soe, pehme ja tugev. Ilmselt võinuks samu omadussõnu kasutada kogu tema keha iseloomustamiseks. Ta oli silmanähtavalt vormis, nägus, peenelt välja joonistatud lõua ja põskedega. Tume juuksepahmakas istus tema peas nagu kauss ning ükski teine soengustiil – ei lühemat ega pikemat sorti – poleks talle paremini sobinud. Kõige enam lummas mind aga tema hääl. Mahedas baritonis kumises lõpmatu reipus, kõik sõnad vupsasid ta huulte vahelt välja otsekui palavad pagarisaiad – südames küpsenud ja kõris tuhksuhkruga üle raputatud. Hiljem õppisin tundma ka tema naeru – mulksuvat naeru, mis hingetorust kõõksatades õhku juurde pumpas.

      Kui olin oma kompsud pakiruumi paigutanud, istusime Hondasse ja sõit võis raadiost kostnud uusimate hittide saatel alata. Pärast Mäo risti Tartu poole vurades vahetasime mõtteid juba nagu vanad head tuttavad.

      „Füssa polnud mul päris esimene valik,” rääkis Mikk, „aga noh, mõtlesin, et võiks proovida, olen ikka reaali ajuga, numbrid sobivad mulle. Sina tahad selle… Platoni jälgedes käia?”

      „Tekkis huvi. Maailmas on tohutult keerulisi küsimusi, millele ei oska vastata keegi peale filosoofide.”

      „Näiteks: mis on elu mõte?”

      „Jah, see on tõesti pagana hea küsimus.”

      „Ja loodad ülikoolis vastuse saada?”

      „Loomulikult!”

      „No see saab olema päris kõrge kõrgharidus!”

      Miku viiped – mainimata näoilmeid, mille pearõhuks kulmukaare tõsted ja kortsutused – olid täpsed ning kõnekad. Honda rooli keerates vasardasid ta sõrmed vahetevahel muusikataktis nagu trummipulgad. Minutid ja kilomeetrid tormasid tema kõrval orkaanina, kuigi spidomeeter ei andnud märkigi kiiruseületusest. Iga meeter, mis seljataha lisandus ning mind Tallinnast eraldas, raputas kergemaks koormat mu kopsudel. Ma ei kaugenenud üksnes oma sünnipaigast, vaid kogu senisest elust.

      Pärastlõunal jõudsime sihtkohta. Tartu, see legendidesse uuristunud Tartu, kuulduste järgi häid mõtteid täis. Mikule oli linn küllalt tuttav, osa ta lapsepõlvest möödus siin, mina olin varem vaid ühel klassiekskursioonil ja Vanemuises ammu ununenud etendust vaatamas käinud.

      Pärast Kreutzwaldi tänaval rallimist krobises rataste all Supilinna teekamar. Olime sama hästi kui päral. Kontrast moodsa metropoli välimuse järele küünitava kesklinnaga võttis tummaks. Aeg oli Supilinnas vähemalt seitsekümmend aastat paigal seisnud, ainult üksikud tänapäevanäolised autod ja majakülgedel rippunud satelliiditaldrikud rikkusid selle ilus-kõheda mulje.

      Ootusärevus võbeles särgi all. Honda sõudis aeglaselt mööda kitsast tolmuohtlikku tänavat. Just siin pidi peituma tudengi unelmatekorter, üür vanas rahas seitse sotti näo pealt pluss kommunaalmaksud.

      Mikk jättis Honda tee äärde, et ümbrust uudistada. Olin korralikult kõhevil. Kruus krudises tossutaldade all, kui edasi kõmpsisime.

      „See peaks olema õige maja,” viipas Mikk vasakut kätt jäänud hiiglasele.

      „Väga… armas,” ei osanud ma muud kosta.

      Nähtavasti alles hiljuti punakaspruuniks võõbatud seintega, kuid sest hoolimata ilmetuvõitu kahekorruselise puumaja aknad vahtisid meid nagu uudishimulikud silmad. Viivuks vihvatas mõttes, et äkki taganeks tuldud teed ja jätaks selle kolimise värgi parem üldse ära… Samas imbus verre tsipake adrenaliinigi, mingit hasarti. Kõndisime maja suunas väärikal ja kartmatul käigul otsekui kaks peategelast põnevusfilmi alguskaadrites.

      Hotell meid igatahes vastu ei võtnud ning olnuks rumalus seda oodata. Meie varjupaik pidi olema ju ajutine ning ega pealinna poisid nüüd nii pepsid ka ole, et mõnda aega vanas küünis süüa ja magada ei kõlbaks. Visuaalse mulje järgi hinnates oli hoone ühe ilmasõja üle elanud, võib-olla isegi kaks. Sammaldunud eterniitkatusel turritasid mitmesugused antennid. Vastu maja fassaadi surutud kitsast peenrast upitasid välja kõrged tokkroosid, mis näisid roosade, valkjate ja tumepunaste lehtritega ehitud piikidena. Veidi irvakil seisnud välisukse ees mõhnlikul trepil pikutas kerratõmbunult tüse kass, kes võõralt lõhnavate tulijate eest majja pages.

      „Kas meie korter on teisel korrusel?” küsisin Mikult mälu värskendamiseks.

      „Pidi olema jah,” noogutas Mikk. „Küsimus on ainult, kust me võtme saame. Ja kas selles sitamajas praegu üldse kedagi elabki?”

      See mure kadus kiiremalt, kui oli tekkinud, sest vaevalt jõudsime välisuksest sisse tungida, kui kohe paigale tardusime. Hämaras trepikojas võttis meid vastu neljaliikmeline tervituskomitee, mille koosseisu kuulusid Mati Kolk – meie senjöör ja maksukoguja, üks juba maja ees nähtud hallikarva pelglik ja üks musta-valgekirju julgemat sorti kassiroju ning arvatavalt nonde perenaine, lühike, jämedusele kalduv vereva lokikuhjaga mamsel, kes – nagu kohe selgus – oli meie naaber. Kolk puuris tulijaid evangelisti ilmega, lai irve punetavas näos, mille avarast praost mõned roostekarva hambad paistsid.

      „Aa, üürnikud on kohal!? Tere, Mati teie teenistuses!”

      Ta lõi meile mõlemale kohe kämbla pihku ning tutvustas Katjat ehk Katjuušat ehk Jekaterinat, kel võis vanust olla kergelt üle poole sajandi ning morda sarnane tema seeliku alt piiluvatele loomadele. Majaperemees Kolk ise oli vist noorem, kuigi paistis elurajust üsna räsitud olevat. Toosama raju oli ka juuksed tema laubalt minema pühkinud ja vaid mõned hõredad karvad kuklapoolele ning armetud vuntsikontsud tumelilla nina alla alles jätnud.

      Meile ulatati kohe võtmed ning seejuures selgus (esimese negatiivse ootamatusena), et korterivõtmeid oli kahe uustulnuka peale vaid üks. Teine võti olevat eelmiste lohakate omanike süül musta auku haihtunud. Okei, leppisime esialgu ühega – seda oli ju võimalik vennalikult jagada.

      Hiivasime autost väljakougitud kraami õlule ja käe otsa ning ronisime tülikate kottide-kompsude kiuste üles teisele korrusele, mis andis mulle aimu, mis tunne on olla varustusega ülekuhjatud alpinist. Piki kitsast koridori edasi kulgedes ning Katja korterist möödudes jõudsime järgmise läve ette.

      Lukk tuli kenasti lahti ja pärast võimsat tervituskääksu ukse poolt seisime trobikonnaga esikus. Kolk paistis koridorist langeva valguse taustal uhkusest puhevil selle omandi üle, mille ta nüüd kahele vastsele tudengile usaldas. Mina ei soostunud oma sumadane pimedusse uppunud põrandale loovutama. Meie ees haigutas mingi sünge, peaaegu surnukambri haisu eritav krüpt. Hetkeks tekkis küsimus, kas me oleme ikka õiges kohas või teeb Kolk meiega nõmedat nalja.

      „No mis siis muud, kui kolige aga sisse, laotage oma pakid laiali ja tundke end nigu kodus,” mürises peremees. „See ongi tänasest teie kodu!”

      Ah soo, nii et ei mingit nalja.

      „Ma jätan teid siis toimetama. Kui mõni jama tekib, siis Katja kindlasti aitab teid lahkesti, eks ole?”

      „Loomulikult aitan!” kinnitas naerusuine baaba. „Tehke aga häält, kui miskit vaja, mina korraldan kõik!”

      „Oot-oot, üks asi veel… Äkki on noormehed paremal järjel kui mina…”

      Kolk ei küsinud avanssi, vaid ainult suitsu. Ta pöördus valede meeste poole, ei mina ega Mikk lutsinud sigarette. Kolk jättis meid siis südamerahus omapead ning vantsis tossutamismaterjali muretsema. Naabrimutt ennustas, et enne homset hommikut me toda tüüpi ei näe – ta hangib endale veel vähemalt kaks pudelit õlut ja liitri puskarit ning