Päikseta paradiis. Marek Kahro

ajasin peagi silmad pärani ning üritasin end käte jõul maast lahti tõugata. Mind aidati istuli. Tulemöll minu sees oli momentaalselt asendunud jääkõrbega.

      „Ettevaatlikult, sul on pea verine,” teatas Märt, üks mu klassivendadest.

      „Mida sa temaga tegid!” jätkas Heidi kisamist. Viimane märkus oli suunatud Rainile.

      „See oli rohkem õnnetus…” vabandas Rain. „Ma ei tahtnud üldse…”

      „Õnnetus!” kriiskas Heidi. „Sa oleksid võinud ta ära tappa! Mida sa oma arust mõtlesid!”

      „Vabandust, ainult väike arusaamatus,” pobises Rain.

      Tegin kohmaka viipe, mis pidi tähendama, et pole vaja paanikat õhutada. „Ma olen täie elu ja tervise juures, näed ju,” ütlesin Heidile. Mulle toodi kähku pabertaskurätikuid, millega veritsevat kohta tupsutada.

      „Mis juhtus?” nõudis Heidi edasi.

      „Ei midagi…” vastasin.

      Rain astus vaikselt eemale. Ta ei tahtnud enam sõnagi kuulda. Ilmselt oleks ta kogu jama parema meelega unustanud. Seda ihkasin minagi.

      „Ta käperdas Raini!” kuulutas äkitselt kutt, keda ma hästi ei tundnud, kuid kelle nimi oli vist Peep. Terav nool sähvas must läbi.

      „Mida?” kiunatas Heidi ja vaatas mulle küsivalt otsa, samal ajal kui raske häbiga täitunud silmad tühjale liivale keerasin.

      „Nad istusid siin,” jätkas tunnistaja, „ja siis lõi Gert talle külge ja tahtis tatti panna! Püherdasid siin väheke, enne kui Gert kolaka sai!”

      „Pea suu!” käratasin kutile, kes paistis oma äsjase raporti üle lausa uhkust tundvat. „Sa ei näinud sittagi!”

      „Nägin ikka küll! Nendest asjadest ei ole nagu võimalik valesti aru saada.”

      „Aga sa ei saanud õigesti ka aru!”

      „Rahune maha, mina pole süüdi, et sa pede oled!”

      Kohatud itsitused saatsid hämmeldunud pilke, mis risti-põiki üle rannariba lendasid.

      „Kao minema!” asus Heidi mind kaitsma. „Sellise sitaga võid vanaema lollitada!” Ta haaras mul kõvasti käsivarrest kinni.

      „Ära usu, kui ei taha,” vastas Peep. „Ma räägin lihtsalt, mida nägin. Oli ju nii, Rain?”

      Küsitav vaikis. Tema tüdruk oli tal ümbert kinni võtnud ning näis samuti segaduses.

      „On tropp!” urises Heidi ning aitas mul kerget haava tohterdada.

      „Tal on õigus,” ütlesin vaikselt. Kui uks saladuslikku tuppa oli juba irvakil, mis siis muud, kui see jalaga lahti lüüa. Ilmselt olin obadusest liiga uimane, et päris kristalselt mõelda ja tegutseda. Ülestunnistus paistis miskipärast ainus pääsetee. Meeleheitlik noaviibe, mis umbsõlme lahti lõikas.

      „Mida?” küsis Heidi üle. Ta kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulda.

      „Tal on õigus, ma olen homo.”

      Tegu tuli enne teadvust – teadvusväliselt nagu mingi kosmiline sõnum, mis ei pärinenud mu enda seest, vaid lihtsalt langes ülalt taevapragudest alla ja põrkas minu pealt kogu maailma laiali.

      Heidi võpatas. Tema näolapikesel vaheldusid peened varjundid. „See seletab nii mõndagi,” lugesin ta ilmest.

      „Sa ei räägi ju tõsiselt?” püüdis ta siiski naeratust ette kiskuda.

      „On seda siis nii raske uskuda?”

      Heidi vaatas vaheldumisi kõrvale ja minu poole, tegi nagu turtsuks naerust mõne nõmeda nalja peale ning pudenes viimaks must eemale. Nüüd olin tõesti vastik, nüüd olin tõhk ja pidalitõbine. Heidi pidi pagema, sest võis muidu mõne õudse bakteri külge saada.

      Pealtvaatajad seisid graniitkujudena korrapäratus rivis, enne kui uuesti eluvaimuga täitusid ja ägeda sosinaga nihelema hakkasid. Nad olid tahes-tahtmata kuulnud ja saanud osaliseks minu pisikesest saladusest. Poleks iialgi arvanud, et sellise jubeda kriiksatusega, komistades ja koperdades kapist välja astun. Aga see oli tehtud! Keegi ei irvitanud, pigem tundsin paari-kolme haletsevat pilku.

      Vahtisin enda ette maha, selg toetus endiselt vastu jahedavõitu rehvi, käsi hoidis pead.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis üsna ebaleval moel heasüdamliku loomuga Siret, kes Raini kallima ja Heidi kõrval oli kolmas rannas viibinud tüdruk. „Oled korras või peaks abi kutsuma?”

      „Korras… täiesti,” vastasin tusaselt. Haav oli tõesti tühiasi.

      Seltskond ei tahtnud maha jahtuda. Minust sai haruldane eksponaat, midagi bengali tiigri või valge ninasarviku taolist, mis tõmbas küll pilke, kuigi otsest vahtimist ei kannatanud, sest sihuke elukas võis ju päris metsik olla ja ettearvamatult käituda. Tahtsin vaid kaduda, ära haihtuda.

      Jalad alla aetud, tuigerdasin nii kindlal sammul kui suutsin oma auto juurde. Olin Heidi seltsis sellega randa sõitnud, nüüd arvestasin, et tagasi pöördun üksi. Istusin autosse, kuid jätsin ukse praokile. Surusin sõrmed kõvasti istmesse. Tahavaatepeeglis vilksas mu kaamevõitu nägu, mida ma näha ei soovinud. Tuuleklaas pakkus petlikult moraalset kaitset kurja silma eest.

      Kui rannal luusijad aegamisi telki või metsa alla pugesid (Heidit otsima?), panin end kibekähku riidesse. Telki jäänud magamiskott läks meelest ja ma polekski seda üles korjama läinud.

      Keerasin süüdet. Kuulatasin tasast mootoriurinat nagu hetkelist tröösti ning alles siis tõmbasin ukse kinni, lükkasin käigu sisse ja lasin siduri lahti.

      Mercedes näitas rannale ja merele punaseid tagatulesid. Jõudsin suuremale maanteele, mida ääristasid endiselt vibalikud vaguralt nookuvad männid, nagu see kant teisi puid kasvatada ei suutnukski. Sõitsin ja sõitsin – ainult edasi. Olin põgenik. Rahutus ronis mööda selgroogu. Ma ei tea, kas mul oli ainult häbi või neelasin ka kaotusemaitselisi pille. Sõitsin ja sõitsin. Tagasivaatamiseks polnud enam põhjust ega julgust.

      4

      Hele taevakangas, mida öö polnudki kogu oma valitsusaja jooksul määrinud, kogus kirkamaid toone. See oli märk hommiku saabumisest.

      Tukkusin Mersu rooli taga. Auto seisis juhuslikul teepervel, vasakul ja paremal kõrgus vaid mets ning maantee oli otsekui tunnel läbi lõputuna näiva põlispadriku. Olin eksinud. Ma ei mäletanud, milline teeots viis pealinna poole. Ilmselt olin õigest suunast kõvasti kõrvale põrutanud ning mitmel kilomeetril ei kohanud ma ka ühtki abistavat viita.

      Põgusa uinaku järel käänasin kergelt tulitava peaköksi kaela otsas normaalasendisse ning kuulatasin vaikust. Roomasin autost välja, tabasin lindude laulu ja laante kohinat. Juba mitmendat puhku võtsin läbi öösel toimunut. Mõtted olid viimaks sirgeks mõeldud ning see tootis hingele rahu; esialgu veel kaheldava väärtusega, kuid vajalikku. Kõigele, kõigile, kogu eelnenud elule käega lüüa, minevikutaak kolinal põrguauku saata – selline oli mu esialgne plaan. Metsa vahelt pääsemine olnuks sellisel juhul sümboolne uuestisünd.

      Mersu sai taas hääled sisse ning rännak jätkus. Ekslesin umbes pool tundi, närv pingul, ning imestasin, kuidas ometi ühtki asustatud paika, kas või viletsat talukestki vaatevälja ei satu ja miks rataste all püsib ikka kitsavõitu, aastakümneid remontimata asfalttee. Hakkasin kahtlustama, et tuleval jaaniööl liiklemist alustavad kurjad vaimud olid mu ära neednud ja hüljatud metsalabürinti igaveseks ringi sõitma mõistnud. Või olin ise nii loll ja purjus olnud, et polnud taibanud kohe õigele maanteele keerata?

      Nõnda juba teab mitmendat korda arutanud, tundsin viimaks kergendavat rõõmuväristust. Paarsada meetrit eespool terendasid kaks inimesemoodi kuju. Nende käed olid tee poole sirutatud, pöidlad püsti. Hääletajad! Peatusin teepervel, ise tänulikum kui nood kahe peale kokku.

      „Kuhu soovite?” küsisin, kui olin kõrvalukse lahti teinud.

      „Tallinna poole,” vastas üks hääletajatest. „Eriti lahe oleks