Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev
Читать онлайн.| Название | Küti kirjad |
|---|---|
| Автор произведения | Ivan Sergeevich Turgenev |
| Жанр | Классическая проза |
| Серия | |
| Издательство | Классическая проза |
| Год выпуска | 2012 |
| isbn | 9789949510771 |
Jõudsime Lgovi. Nii Vladimir kui ka Jermolai tulid otsusele, et ilma lootsikuta on küttimine võimatu.
«Oksakesel on lameda põhjaga paat,» tähendas Vladimir, «ent mina ei tea, kuhu ta selle on peitnud. Peab tema poole jooksma.»
«Kelle poole?» küsisin ma.
«Siin elab üks mees, hüüdnimega Oksake.»
Vladimir läks Jermolaiga Oksakese poole. Ma ütlesin, et ootan neid kiriku juures. Kalmistul haudasid vaadeldes sattusin neljanurgelisele mustakstõmbunud urnile, millel olid järgmised kirjad – ühel küljel prantsuse keeles: Ci-git Theophile Henri vicomte de Blangy, teisel küljel vene keeles: «Selle kivi alla on maetud prantsuse alama krahv Blangy keha; sündinud 1737, koolnud 1799. aastal, kogu tema elamist oli 62 aastat», kolmandal: «Rahu tema põrmule» ja neljandal:
«All selle kivi lamab pagulane-prantslane,
kes ülikute tõust, kel oli vaimuanne.
Naist, perekonda tapet itkes,
kui jättis kodumaa türanni ikkes.
Siis jõudes Venemaale, Vene randadele,
peavarju külalistelahke soetas enesele:
ta õppas lapsi, vanemate rahu karjatas…
Siin kõrgem kohtumõistja teda vaigistas.»
Jermolai, Vladimiri ja veidra hüüdnimega mehe – Oksakese – tulek katkestas mu mõtisklused.
Paljasjalgne, räbalais ning turrisjuukseline Oksake, aastat kuuskümmend viis vana, näis pealtnäha endise mõisateenijana.
«Kas sul on lootsik?» küsisin ma.
«Lootsik on,» vastas ta tumeda ja pläriseva häälega, «aga hirmus vilets.»
«Mis tal on?»
«Korrast ära, ja needid on ka aukudest väljas.»
«Mõni õnnetus!» hüüdis Jermolai, «võib takkudega kinni toppida.»
«Teadagi, et võib,» kinnitas Oksake.
«Kuid kes sa oled?»
«Härraste kalapüüdja.»
«Mis kalapüüdja sa oled, kui su lootsik on säärases korratuses?»
«Kuid meie jões ei olegi kala.»
«Kala ei armasta raba roostet,» tähendas minu kütt tähtsalt.
«Noh,» ütlesin ma Jermolaile, «mine hangi takku ja paranda lootsik ära, kuid tee kähku.»
Jermolai läks ära.
«Ah, nõnda me läheme veel põhjagi,» ütlesin ma Vladimirile.
«Jumal on halastaja,» vastas ta. «Igal juhul peab oletama, et tiik ei ole sügav.»
«Jah, ta ei ole sügav,» vastas Oksake, kes rääkis kuidagi imelikult, otsekui uniselt, «ja põhjas on tal muda ja rohi, ja ta on üleni rohtu kasvanud. Aga seal on muidugi ka hauakohti.»
«Kui aga rohi on nii tugev,» tähendas Vladimir, «siis ei saa sõudagi.»
«Ja kes siis neil lamedapõhjalistel sõuab? Peab tõukama. Ma sõidan teiega ühes; mul on latike, aga muidu võib ka labidaga.»
«Labidaga pole mugav, mõnes kohas ei ulata vahest põhjagi,» ütles Vladimir.
«Õige ta on, et pole mugav.»
Ma istusin Jermolaid oodates hauale. Vladimir läks viisakusest mõnevõrra kõrvale ja istus samuti. Oksake jäi kohale edasi seisma, raputades pead ja olles käed vana harjumust mööda selja taga kokku pannud.
«Palun ütle,» algasin ma, «kas sa siin ammu kalameheks oled?»
«Seitse aastat on täis,» vastas ta võpatades. «Kuid millega sa varem tegelesid?»
«Varem sõitsin kutsarina.»
«Kes sind kutsariametist vallandas?»
«Aga uus proua.»
«Missugune proua?»
«Eks ikka see, kes meid ostis. Teie ei suvatse tunda: Aljona Timofevna, sihuke paks… mitte noor.»
«Millest tal tekkis küll mõte sind kalameheks teha?»
«Aga jumal teda teab. Sõitis meile oma mõisast, Tambovist, käskis kogu mõisapere kokku ajada ja tuligi meie juurde välja. Meie kõigepealt kohe kätt suudlema, ja tema – pole viga: ei vihasta… Aga pärast hakkas meilt korrast pärima: millega tegemist tegid, mis ametis olid? Jõudis kord minu kätte, näe, küsibki: mis amet sinul oli? Ütlen: «Kutsariks.» – «Kutsariks? Noh, mis kutsar, vaata, missugune sa mul oled: mis kutsar sa mul niisugune oled? Ei kõlba sul kutsariks olla, aga hakka mul kalameheks ja habe aia maha. Minu siiasõidu korral muretse härraste lauale kala. kuuled?..» Sellest ajast peale mind kalameheks arvataksegi. «Ja vaata, et sa mul tiigi korras hoiad…» Aga kuidas teda korras hoida?»
«Kelle omad te varem olite?»
«Aga Sergei Sergeitš Pehterevi omad. Temale läksime päranduse teel. Kuid ega me temagi kaua olnud, kõigest aastat kuus. Näe, tema juures ma kutsarina sõitsingi… kuid ega linnas – seal tal olid teised, vaid maal.»
«Ja sa oled maast-madalast ikka kutsar olnud?»
«Mitte sugugi ikka kutsar! Kutsariks ma sattusin ju Sergei Sergeitši juures, aga varem olin kokaks, kuid ega ka linnakokaks, vaid nii, maal.»
«Kelle juures sa kokaks olid?»
«Aga endise härra juures, Afanassi Nefjadõtši juures, Sergei Sergeiši onu juures. Tema ostis ju Lgovi, Afanassi Nefjodõtš, aga Sergei Sergeitšile läks mõis päranduse teel.»
«Kellelt ta ostis?»
«Eks Tatjana Vassiljevnalt.»
«Missuguselt Tatjana Vassiljevnalt?»
«Noh sellelt, mis tunamullu suri, Bolhovi… või oli see Karatsovi lähedal, vanapiigana… Ja mehel ei olnudki. Ei suvatse teada? Temale me läksime ta isakeselt, Vassili Semjonõtsilt. Tatjana Vassiljevna ometigi pidas meid üsna kaua… aastakest kakskümmend.»
«Kas sa tema juures olid siis kokaks, mis?»
«Esmalt tõesti olin kokaks, aga siis pääsesin kohvisengiks.»
«Milleks?»
«Kohvisengiks.»
«Mis amet see säärane on?»
«Ei mina tea, isake. Seisin puhveti juures ja mind nimetati Antoniks, mitte Kuzmaks. Nii suvatses proua käskida.»
«Su tõeline nimi on Kuzma?»
«Kuzma.»
«Ja sa olid kogu aeg kohvisenk?»
«Ei, mitte kogu aeg: olin ka hartist.»
«Kas tõesti?»
«Kuidas siis, olin… mängisin tehaatert. Meie proua seadis omale tehaatri sisse.»
«Missugustes rollides sa siis esinesid?»
«Mida suvatsete?»
«Mis sa teatris tegid?»
«Teie ei tea või? Vaat, võetakse mind ja ehitakse; ma käingi nõnda ehitult, ehk seisan, ehk istun, kuidas seal parajasti juhtub. Öeldakse, et räägi seda; ma siis räägingi. Kord mängisin pimedat… Kummagi lau alla pandi mulle hernetera… Täpselt!»
«Milleks