Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev

sa oma esimese proua isa juures olid?»

      «Pidasin mitmesuguseid ameteid: esmalt olin kasatšokiks, faletoriks olin, aednikuks, aga vahel ka vanemaks koertepoisiks.»

      «Vanemaks koertepoisiks?.. Ja käisid koertega jahilgi?»

      «Käisin koertega jahilgi, kuid pidin hinge andma: kukkusin koos hobusega ja hobune kärvas ära. Meie vana härra oli ju kole vali; käskis mind läbi peksta ja Moskvasse õppima anda, kingsepa juurde.»

      «Kuidas õppima? Ega sa ometi lapsena vanemaks koertepoisiks ei pääsenud?»

      «Jah, aastat nõnna üle kahekümne mul oli.»

      «Mis õppimist siis veel kahekümne-aastaselt?»

      «Ega siis midagi, võib, kui härra käsib. Kuid õnneks ta suri varsti – mind toodi siis külasse tagasi.»

      «Millal sa siis seda kokakunsti õppisid?»

      Oksake kergitas oma üsna kõhna ja kollast nägu ning muhatas.

      «Kas seda siis tõesti õpitakse?.. Talueidedki teevad sööki!»

      «Noh,» laususin ma seepeale, «sa, Kuzma, oled oma elus palju näinud! Kuid mis sa nüüd kalamehena teed, kui teil kala ei ole?»

      «Aga mina, isake, ei nurise. Ja jumal tänatud, et mind kalameheks tehti. Näe teise niisamasuguse vanamehe nagu mina, Andrei Pupõri käskis proua paberivabrikusse ammendamisruumi tööle panna. Patt on, ütleb, muidu leiba süüa… Aga Pupõr lootis isegi armu: tal sugulane istub kunturistina härraste kunturis; lubas tema kohta prouale ette kanda, meelde tuletada. Säh sulle, tuletaski meelde!.. Aga Pupõr kaapas minu nähes sugulase kintsu.»

      «Kas sul perekond on? Olid abielus?»

      «Ei, isake, ei olnud. Tatjana Vassiljevna kadunuke – rahu tema põrmule! – ei lubanud kellelgi paari minna. Hoidku jumal! Juhtus vahel, et räägib: mina elan ju niisama, tüdrukupõlves, mis vallatlemine see on! Mis neil tarvis on?»

      «Millest sa praegu elad? Palka saad?»

      «Mis palka, isake!.. Lobi antakse ja sellegi eest jumalale tänu! Väga rahul olen. Annaks jumal meie prouale elupäevi.»

      Jermolai tuli tagasi.

      «Lootsik on parandatud,» ütles ta rämedalt «Käi lati järele – sina!..»

      Oksake jooksis latti tooma. Kogu mu jutuajamise kestel vaese vanakesega vaatles kütt Vladimir teda põlgliku naeratusega.

      «Rumal inimene,» ütles ta, kui too oli ära läinud, «täiesti harimata inimene, mats, muud mitte midagi… Mõisainimeseks teda nimetada ei saa… ja aina kiitles… Temasugune ka mõni artist, suvatsege ise otsustada! Asjata küll suvatsesite ennast tülitada, suvatsesite temaga juttu ajada!»

      Veerand tunni pärast istusime juba Oksakese lootsikus. (Koerad jätsime tarre kutsar Jegudijili valve alla.) Meil ei olnud kuigi mõnus, kuid kütid ei ole nõudlikud inimesed. Lootsiku päras seisis Oksake ja lükkas; meie Vladimiriga istusime põikpuul; Jermolai oli aset võtnud ees, päris lootsiku ninas. Takkudest hoolimata ilmus peatselt jalgade alla vett. Õnneks oli ilm vaikne ja tiik otsekui uinus.

      Me liikusime edasi üsna aeglaselt. Vanamees kiskus oma pikka, üleni veealuste kasvude rohelistesse niitidesse mähkuvat latti sitkest mudast vaevu välja; soovesirooside ümmargused laamas lehed häirisid samuti lootsiku liikumist. Viimaks jõudsime kõrkjateni ja kohe läks lõbuks lahti. Pardid, ehmatatud meie ootamatust ilmumisest nende valdusaladele, tõusid käratsevalt lendu, «rebisid» end tiigist lahti, paugud lajatasid neile samal ajal järele ja lõbus oli näha, kuidas need tölbid linnud kukerpallitasid õhus, platsatasid raskelt vastu veepinda. Kõiki lastud parte me muidugi kätte ei saanud: kergelt haavatud sukeldusid; mõned surmavalt tabatud langesid säärasesse tihedasse maierisse, et neid isegi Jermolai terased ilvesesilmad ei avastanud, kuid lõunaks täitus lootsik siiski ulukitest ääreni.

      Jermolai suureks lohutuseks ei lasknud Vladimir sugugi mitte hästi ja pärast iga äpardunud lasku ta imestas, vaatas püssi üle, puhus selle puhtaks, oli nõutu ja lõpuks seletas meile põhjuse, miks ta mööda oli lasknud. Jermolai laskis võidukalt nagu alati, mina tavalisel kombel – üpris halvasti. Oksake vaatles meid maast madalast härraste teenistuses seisnud inimese silmadega, hüüdis vahetevahel: «Näe, ennäe veel part!» – ning sügas alatasa selga mitte kätega. vaid liikvele pandud õlgadega. Ilm püsis ilus: kõrgel meie kohal sõudis vaikselt kõrgeid ümmargusi pilvi. mis selgesti peegeldusid vees; ümberringi sosiskles roog; tiik säras päikesepaistel kohati nagu teras. Me valmistusime külla tagasi pöörduma, kui meiega järsku juhtus üsna ebameeldiv lugu.

      Märkasime juba ammu, et meie lootsikusse korjus vähehaaval üha rohkem vett. Vladimirile oli tehtud kohustuseks seda välja loopida kopsikuga, mille mu ettenägelik kütt igaks juhuks oli kellegi «tukkuma jäänud» eide tagant ära näpanud. Niikaua kui Vladimir oma ülesannet ei unustanud, läks asi nagu kord ja kohus. Kuid jahi lõpuks, otsekui jumalagajätuks, hakkas parte sääraste parvedena lendu tõusma, et vaevu jõudsime püsse laadida. Laskmisetuhinas ei pööranud me oma lootsiku seisukorrale tähelepanu, ja äkki kaldus meie vana laev Jermolai tugevast liigutusest (ta katsus tapetud lindu kätte saada ja rõhus kogu kehaga servale) küljeli, läks vett täis ja vajus – õnneks mitte sügaval kohal – pidulikult põhja. Me karjatasime, kuid oli juba hilja: hetke pärast seisime kaelani vees, ümbritsetud surnud partide ujuvate kehadega. Praegu ma ei või oma seltsimeeste ehmunud ning kahvatuid nägusid ilma naerulaginata meenutada (arvatavasti ei paistnud minugi nägu tookord punaga silma); kuid sel hetkel, tunnistan, ei tulnud mulle naeru meeldegi. Igaüks meist hoidis oma püssi pea kohal, ja Oksake, küllap vist harjumusest jäljendada oma härraseid, tõstis omagi lati üles. Jermolai häiris esimesena vaikust.

      «Ptüi, kuramuste kuramus!» pomises ta vette sülitades. «Vaat kus alles lugu! Kõik sinu tegu, vana kurat!» lisas ta südametäiega Oksakese poole pöördudes, «mis lootsik see sul on?»

      «Vabandust,» lällitas vanamees.

      «Ka sina pole mul parem,» jätkas mu kütt, pöörates pea Vladimiri poole, «mis sa vahtisid? miks sa vett välja ei loopinud? sina, sina, sina…»

      Ent Vladimir oli vasturääkimisest kaugel: ta värises nagu haavaleht, lõgistas hambaid ja naeratas täiesti mõttetult. Kuhu oli jäänud ta ilukõne, ta peen viisakus ja eneseväärikuse tunne!

      Neetud lootsik kiikus kergelt meie jalgade all… Laeva huku hetkel oli vesi meile haruldaselt külmana tundunud, kuid me harjusime peatselt. Kui esimene hirm möödus, vaatasin ringi; meist sammu kümme eemal kasvasid ümberringi kõrkjad; taamal, nende latvade kohal, paistis kallas. «Halvasti!» mõtlesin ma.

      «Mis me ette võtame?» küsisin ma Jermolailt.

      «Eks näe, ega’s ööd siin veetma hakka,» vastas ta. «Säh, sina, hoia mu püssi,» ütles ta Vladimirile.

      Vladimir kuuletus sõna lausumata.

      «Lähen otsin koolme üles,» jätkas Jermolai veendumusega, nagu peaks igas tiigis tingimata koole olema, võttis Oksakeselt lati ja hakkas liikuma kalda suunas, ettevaatlikult põhja kombates.

      «Kuid kas sa ujuda oskad?» küsisin ma talt. «Ei, ei oska,» kostis hääl kõrkjate tagant.

      «Noh, siis upub,» tähendas ükskõikselt Oksake, kes ennistki ei olnud kartnud hädaohtu, vaid meie viha, ja kes nüüd, olles täielikult rahunenud, vaid lõõtsutas vahetevahel; näis, et ta ei tundnud mingit vajadust oma seisukorda muuta.

      «Ja hukkub ilma igasuguse kasuta,» lisas Vladimir haledalt.

      Jermolai oli ära rohkem kui tund aega. See tund näis meile igavikuna. Esmalt me hõikasime hoolega vastastikku, siis hakkas ta üha harvemini meie hõigetele vastama, viimaks vaikis täielikult. Külas helistati õhtupalvusele. Meie ei rääkinud isekeskis, püüdsime isegi üksteisele mitte otsa vaadata. Pardid lendlesid meie peade kohal, mõned valmistusid laskuma meie kõrvale, kuid järsku paiskusid üles otsekui «püssist», nagu öeldakse, ning lendasid kisades minema. Meil hakkas külm. Oksake laskis silmad kinni vajuda, just nagu mõtleks ta magama jääda.

      Viimaks