Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev

sidus tapetud pardid jalgupidi selle külge, võttis mõlemad otsad hambusse ja kahlas ette; Vladimir tema järel, Vladimiri järel mina. Oksake lõpetas viimse lülina rongkäigu. Kaldani oli ligi kakssada sammu, Jermolai läks julgesti ja peatumata (nii hästi oli tal tee meelde jäänud), üksnes vahetevahel hüüatades: «Vasakule – siin paremal on hauakoht,» või: «Paremale – siin vasakul vajud tümasse.» Mõnikord ulatus vesi meile kõrini ja vaene Oksake, olles meist kõige lühem, tõmbas juba korda kaks vett hingekurku, läkastas ja ajas mulle välja. «No, no, noh!» kisendas Jermolai talle ähvardavalt, ja Oksake ronis üles, viibutas jalgu, hüppas ja rabeleski välja madalamale kohale, kuid ei söandanud isegi äärmises hädas mu kuuehõlmast kinni haarata. Viimaks saime kurnatute, poriste ja märgadena kaldale.

      1

      Ööbikuküttidele need nimetused on tuntud; nendega tähistatakse paremaid «lülisid» ööbiku laulus. (Autor.)