Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev

korras hoida ei saa: mina kisun ta eemale. Iga päev käib ta minuga jahil. Arvake ise, mis majapidamist siin olla saab.» Ma nõustusin temaga ja me heitsime magama.

      Teisel päeval oli härra Polutõkin sunnitud linna sõitma tüli piirast naaber Pitšukoviga. Naaber Pitšukov oli lasknud temale kuuluva maalapi üles künda ja hiljem seal ühe tema külanaistest läbi peksta. Ma sõitsin jahile üksinda ja pöörasin õhtu eel Hori poole sisse. Tare künnisel võttis mind vastu madalat kasvu vanamees, tüse ja tüüakas paljaspea – Hor ise. Ma vaatasin seda Hori uudistades. Ta näo laad meenutas Sokratest: niisamasugune kõrge muhklik laup, niisamasugused väikesed silmad, niisamasugune tömp nina. Me läksime seltsis tarre. Kohe tõi Fedja mulle piima ja rukkileiba. Hor istus pingile ja asus minuga vestlema, silitades rahulikult oma käharat habet. Näis, et ta tundis oma väärtust, sest ta kõneles ja liikus aeglaselt, vahetevahel oma pikkade vurrude alt muheldes.

      Me rääkisime temaga külvist, lõikusest ja talupoja elu-olust… Ta nagu ikka nõustus minuga; kuid pärast hakkas mul piinlik ja ma tundsin, et ei räägi seda, mis tarvis… Kuidagi pentsikult tuli see kõik välja. Küllap ettevaatusest väljendas Hor end vahel targutlevalt. Siin teile väike näide meie jutuajamisest.

      «Kuule, Hor,» ütlesin ma talle, «miks sa end isandast vabaks ei osta?»

      «Mispärast ma peaksin enese vabaks ostma. Nüüd ma tunnen oma isandat ja tean ka oma renti… meil on hea isand.»

      «Vabaduses on siiski parem,» tähendasin ma. Hor heitis mulle kõõrdpilgu.

      «Teadagi,» lausus ta.

      «Noh, ja miks sa ennast siis vabaks ei osta?»

      «Millega, isake, käsid vabaks osta?»

      «Noh, aitab, vana…»

      «Kui Hor satub vaba rahva hulka,» jätkas ta tasahääli, otsekui endamisi, «siis on igaüks, kes habet ei kanna, Horile ülemuseks.»

      «Aja siis ise ka habe ära.»

      «Habe või? Habe on rohi: see laseb end maha niita.»

      «Noh, mis siis?»

      «Teadagi, Hor satub otse kaupmeeste kilda; kaupmeestel on hea elu küll, aga nemadki kannavad habet. »

      «Aga mis siis, sinagi ju vist tegeled kaubitsemisega?» küsisin ma.

      «Kaubitseme tasapisi või ja tökatiga… Noh, kas käsid, isake, vankri ette rakendada?»

      «Sul pole arust puudu ja suu peale pole sa ka kukkunud,» mõtlesin ma. «Ei,» ütlesin siis kuuldavalt, «ma ei vaja vankrit, sest mõtlesin homme sinu talu lähedal veidi hulkuda ja kui lubad, jään sinu heinaküüni ööbima.»

      «Olge nii lahke. Aga kas sul on ka küünis hea? Ma käsin naistel sulle heinte peale aseme teha. Hei, naised,» hüüdis ta üles tõustes. «Naised siia!.. Sina, Fedja, mine nendega kaasa. Naised on ju rumalad.»

      Veerand tundi hiljem saatis Fedja mind, laternaga teed näidates, küüni. Ma viskusin lõhnavaile heintele; koer tõmbas end mu jalgade juures kerasse; Fedja soovis mulle head ööd, uks kääksus ja paukus kinni. Ma ei saanud hulgal ajal uinuda. Lehm tuli ukse juurde ja tõmbas paar korda valjusti hinge; koer ragistas talle väärikalt vastu; siga möödus mõtlikult ruiates; kuskil läheduses hakkas hobune heina krõmpsutama ja norsatama .. viimaks ma uinusin.

      Fedja äratas mind koidu ajal. See tragi ja lõbus poiss meeldis mulle väga ja niipalju kui ma võisin tähele panna, oli ta vana Hori lemmikuks. Nad nokkisid ‘teineteist üpris armastusväärselt. Vanamees tuli mulle vastu. Kas seetõttu, et ma öö tema katuse all olin veetnud, või mõnel muul põhjusel, kuid Hor käitus minuga eilsest hoopiski lahkemini.

      «Samovar sinu jaoks on juba hakkamas,» ütles ta mulle naeratusega, «lähme teed jooma.»

      Istusime lauda. Priske naine, üks tema miniatest, tõi lauale poti piimaga. Kõik ta pojad tulid üksteise järel tarre.

      «On aga sul kasvukas pere!» tähendasin ma vanamehele.

      «Jah, » lausus ta killukest suhkrut hammustades, «minu ja minu eide üle pole neil vaja nuriseda.»

      «Kas nad kõik elavad sinu juures?»

      «Kõik. Oma tahtmist mööda elavad siin.»

      «Ja kas kõik on abielus’?»

      «Näe, üks, võrukael, ei võta naist,» ütles ta, osutades Fedjale, kes endist viisi vastu ust nõjatus: «Vaska, see on alles noor, võib oodata.»

      «Mis ma sest naisest võtan,» väitis Fedja. «Mul on niigi hea. Milleks mulle naine? Temaga nääklema või?»

      «Noh, mine ikka… küll ma sind juba tunnen! Kannad hõbesõrmuseid… Sa aina laseksid mõisatüdrukutega ringi…«Jätke järele, häbematud!»» jätkas vanamees, osatades pilkavalt toatüdrukuid. «Küllap ma sind juba tunnen, nahavedaja sihuke.»

      «Aga mis head naises üldse ongi?»

      «Naine teeb tööd,» tähendas Hor tähtsalt. «Naine on mehe ori.»

      «Milleks mulle tarvis töötegijat?»

      «No-noh, teiste turjal armastad liugu lasta. Küll me sinusugust juba tunneme.»

      «Noh, kui nõndamoodi, eks sa siis võta mulle naine. Mis?! Mis sa’s nüüd vaikid?»

      «Noh, aitab, aitab, lobamokk. Näe, tüütame isanda ära. Ära karda, küll ma sulle naise võtan… Aga sina, isake, ära pahanda: näe, titake teine, varsa aru alles, peas.»

      Fedja vangutas pead…

      «Kas Hor on kodus?» kostis ukse tagant tuttav hääl, ja Kalinõtš astus sisse, käes kimbuke mestmaasikaid, mis ta sõber Hori jaoks oli korjanud. Vanamees tervitas teda rõõmsalt. Ma vaatasin Kalinõtšit üllatunult, sest pean tunnistama, et ma talumehelt selliseid «õrnusi» ei oodanud.

      Sel päeval läksin jahile tavalisest neli tundi hiljem ja veetsin järgnevad kolm päeva Hori juures. Mind ‘huvitasid mu uued tuttavad. Ma ei tea, millega ma pälvisin nende usalduse, kuid nad jutlesid minuga sundimatult. Ma kuulasin ja vaatlesin neid mõnuga. Kaks sõpra ei sarnanenud teineteisega põrmugi. Hor oli praktiline ja kindel inimene, administratiivne pea, ratsionalist; Kalinõtš seevastu kuulus idealistide ja romantikute kilda, kergesti vaimustuvate ning unistavate inimeste hulka. Hor mõistis tegelikkust, oli järjele jõudnud, korjas raha, sai mõisniku ja teiste võimudega hästi läbi; Kalinõtš käis viiskudes ja elas kuidagi peost-suhu. Hor sigitas suure üksmeelse ja sõnakuuleliku perekonna; Kalinõtšil oli kunagi olnud naine, kes oli talle hirmu sisendanud, lapsi aga polnud tal olnudki. Hor nägi härra Polutõkini läbi; Kalinõtš suhtus oma isandasse harda aukartusega. Hor armastas Kalinõtšit ja osutas talle kaitset; Kalinõtš armastas ja austas Hori. Hor rääkis vähe, muheles ja mõlgutles omaette; Kalinõtš oli kirglik jutumees, kuigi polnud selline kuldsuu nagu mõni terane vabrikutööline… Kuid Kalinõtš oli õnnistatud selliste eelistega, mida ka Hor tunnistas; ta ravis näiteks lausumisega verejooksu, ehmatust, marutaudi ja ajas välja usse; mesilastepidamine läks tal imehästi, tal oli õnnelik käsi. Minu juuresolekul palus kord Hor teda äsjaostetud hobune talli viia, ja Kalinõtš täitis vana skeptiku soovi heatahtliku tähtsusega. Kalinõtš seisis lähemal loodusele, Hor aga inimestele ja ühiskonnale; Kalinõtš ei armastanud targutada ja uskus kõigesse pimesi; Hor küündis elu vaatlema isegi irooniliselt vaatepunktilt. Ta oli palju näinud, teadis palju ja mina õppisin talt mõndagi; näiteks sain ma tema jutustuste kaudu teada, et igal suvel enne heinaaega ilmub küladesse väike isesugune vanker. Selles vankris istub kaftanis mees ja müütab vikateid. Sularahas võtab ta vikati eest rubla kakskümmend viis kopikat metallis ja poolteist rubla paberraha, võlgu müües kolm rubla paberraha ja rubla hõbedas. Endastmõistetavalt võtavad kõik talumehed talt võlgu. Kahe-kolme nädala pärast ilmub ta uuesti ja nõuab raha. Nüüd on talumehel kaer just lõigatud, ta saab millegagi maksta ning läheb kaupmehega kõrtsi ja õiendab seal oma arved. Mõned mõisnikud tegid katset ise sularaha eest vikateid osta, et neid siis talumeestele sama hinna eest võlgu jagada, kuid see ei rahuldanud mehi ja nad langesid isegi nördimusse: