teevad räbalate ostmise ülesandeks isesugust liiki inimestele, keda mõnedes maakondades nimetatakse kotkasteks. Säärane «kotkas» saab kokkuostjalt umbes kakssada rubla paberrahas ja läheb siis saaki jahtima. Ent vastuoksa suursugusele linnule, kelle nime ta kannab, ei ründa ta oma ohvrit avalikult ja julgelt, vaid vastupidi: «kotkas» võtab abiks kavaluse ja pettuse. Ta jätab oma vankri küla lähedal kuhugi põõsastesse ja läheb ise mööda majataguseid ja tagahoove otsekui mingi möödakäija või lihtsalt jõude hulkuja. Naised aimavad ta lähenemist juba õhust ja hiilivad talle vastu. Äritehing sooritatakse tõttamisi: naine annab «kotkale» mõningate vaskkrosside eest ära mitte ainult tarbetuid kaltse, vaid sageli ka mehe särgi ja omaenda seeliku. Viimasel ajal on naised leidnud kasuliku olevat iseendalt varastada ja turustavad sel kombel kanepit, eriti «takku», mis kujutab endast «kotkaste» kaubanduse tähtsat laienemist ja täienemist. Kuid selle tõttu on mehed omakorda valvsaks muutunud ja tõttavad iga vähimagi kahtluse ja iga kaugema kõmu puhul, mis laseb oletada «kotka» ilmumist, parandavaid ja ärahoidvaid abinõusid tarvitusele võtma. Ning tõepoolest, kas pole see haavav? Kanepimüümine on nende asi, ja nad müüvad tõesti seda – mitte linnas, sest sinna tuleb endal vedada, vaid möödasõitvaile kaubitsejatele, kes margapuu puudusel arvestavad puuda nelikümmend peotäit, aga küllap te teate, mihuke on vene inimese kämmal ja mihuke ta peotäis, eriti veel siis, kui ta «ihust ja hingest püüab». Sääraseid jutustusi kuulasin mina, vilumata ja külas vähe «elukogenud» (nagu meil Orjolis räägitakse) inimene, külluses. Kuid Hor ei piirdunud jutustamisega, ta küsitles mind ise väga palju. Kui ta teada sai, et olen välismaal viibinud, lõi ta uudishimu lõkkele… Kalinõtš ei jäänud tast maha, kuid Kalinõtšit liigutasid rohkem loodusekirjeldused, ta huvitus mägedest, koskedest, ebatavalistest ehitustest ja suurtest linnadest; Hori huvitasid administratiivsed ja riiklikud küsimused. Ta võttis korrast kõik läbi: «Noh, kas see nendel seal on samuti nagu meil, või on teisiti?.. Noh, räägi, isake, kuidas siis?..» – «Ah! ah, sa issand, sinu vägi!» hüüatas Kalinõtš minu jutustuse ajal. Hor vaikis, kortsutas tihedaid kulme ja tähendas üksnes harva, et «nõnda see meil ei läheks, aga vaat see on hästi, see on kord». Ma ei saa teile edasi anda kõiki tema pärimisi, kuid meie jutuajamiste põhjal ma jõudsin veendumusele, mida lugeja kindlasti sugugi ei oota – veendumusele, et Peeter Suur oli eeskätt vene inimene, venelane nimelt oma uuendustes. Vene inimene on niivõrd kindel oma jõus ja tugevuses, et ta on valmis kas või ennastki lõhkuma; ta tegeleb vähe oma minevikuga ja vaatab julgelt ettepoole. Mis on hea, see talle meeldibki, mis mõistlik, seda anna temalegi, aga kust see tuleb, see on talle ükskõik. Tema terve aru pilkab meeleldi saksa kuiva mõistust; kuid Hori sõnade järgi on sakslased huvitav rahvake ja ta on valmis neilt õppima. Tänu oma seisukorra erandlikkusele, oma faktilisele sõltumatusele jutustas Hor ,mulle paljugi, mida teiselt hoovaga välja ei kanguta, veskikividega välja ei jahvata, nagu väljenduvad talumehed. Ta mõistis tõepoolest oma seisukorda. Horiga vesteldes kuulsin ma esmakordselt vene talumehe lihtsat ja tarka juttu. Hori teadmised olid omamoodi kaunis laialdased, kuid lugeda ta ei osanud. Kalinõtš oskas. «Jah, see logard sai kirjatarkusest jagu,» tähendas Hor, «tal pole ka mesilased kunagi ära lõppenud.» – «Aga kas sa oma lapsed ikka õpetasid kirja tundma?» Hor vaikis hetke. «Fedja tunneb.» – «Kuid teised?» – «Teised ei tunne.» – «Miks siis?» Vanamees ei vastanud ja tegi teist juttu. Nii tark, kui ta muidu ka oli, polnud ta ometi paljudest eelarvamustest ja kinnisveendumustest vaba. Naisi ta näiteks põlgas hingepõhjast ja lõbusas meeleolus pilkas neid ning heitis nende üle nalja. Ta vana ja irisev naine ei tulnud päev otsa ahjult alla ja torises ning riidles vahetpidamata; pojad ei pööranud sellele tähelepanu, kuid miniaid ta hoidis jumala hirmus. Sestap laulabki vene rahvalaulukeses ämm: «Mis poeg sa mul oled, mis perekonnapea – naist sa ei peksa, ei peksa noorukest…» Ma katsusin kord miniate eest seista, püüdes Horis äratada kaastunnet, kuid ta vastas mulle rahulikult, et «on aga teil ka tahtmine… jännata tühiste asjadega – las naised kaklevad… Kui lähed neid lahutama, siis on veelgi halvem, ei maksa käsi määrida.» Vahel ronis tige vanamoor ahjult maha, kutsus ulualt hoovikoera, rääkides ise: «Siia, siia, kutsuke!», ja virutas talle ahjuhargiga mööda kõhna selga, või jäi seisma varikatuse alla ja hakkas «haukuma», nagu Hor ütles. kõikide kallal, kes temast mööda läksid. Oma meest ta siiski kartis ja tema käsu peale koristas end jälle ahjule. Kuid eriti huvitav oli kuulata Kalinõtši tülitsemist Horiga, kui asi puutus härra Polutõkinisse. «Sina, Hor, ära tule teda juba puutuma,» ütles Kalinõtš. «Aga miks ta siis sulle saapaid jalga ei tee,» vastas see. «Saapaid! Katsu asja… mis ma nende saabastega peale hakkan? Ma olen mats…» – «Eks minagi ole mats, kuid ennäe…» Seda öeldes tõstis Hor oma jala kõrgele ja näitas Kalinõtšile saabast, nii tugevat, nagu oleks see mammutinahast tehtud. «Ega sind siis meiesugusega võrrelda saa,» vastas Kalinõtš. «Noh, annaks ta sulle siis viiskudegi jaoks; käid ju temaga jahil; päev – ja paar viiskusid läbi.» – «Ta annab mulle viiskude jaoks.» – «Jah, mullu kinkis sulle kümnekopikalise.» Kalinõtš pöördus tusaselt ära, kuid Hor hakkas laginal naerma, kusjuures ta väikesed silmad täiesti nähtamatuks muutusid.
Kalinõtš laulis üsna meeldivalt ja mängis balalaikat. Hor kuulas ja kuulas, kallutas korraga pea viltu ja hakkas kaeblikult kaasa laulma. Eriti armastas ta laulu «Saatus, sa minu saatus!» Fedja kasutas juhust, et isa pilgata. «Vana, mis sa kaebled?» Kuid Hor toetas põse käele, sulges silmad ja jätkas oma saatuse haletsemist. See-eest aga muul ajal ei olnud inimest, kes oleks olnud temast toimekam: ta askeldas igavesti millegi kallal – parandas vankrit, kohendas plankaeda ja vaatas üle hobuseriistu. Erilisest puhtusest ta siiski ei hoolinud ja minu märkustele vastas kord, et «tarel peab ikka elamise lõhna olema».
«Vaata ometi, kui puhas Kalinõtši mesilas on,» ütlesin ma talle.
«Mesilased ei elaks muidu, isake,» vastas ta ohkega.
«Kas sul oma mõis on?» küsis ta mult teinekord. – «On küll.» – «Kas kaugel siit?» – «Oma sada versta.» – «Aga kas sa, isake, oma mõisas ka elad?» – «Elan.» – «Aga teed vahest siiski rohkem püssiga tegemist?» – «Jah, peab tunnistama.» – «Ja teed hästi, isake; lase siis pealegi oma meeleheaks tetri, kuid külavanemaid vaheta hästi tihti.»
Neljanda päeva õhtul saatis härra Polutõkin mulle järele. Mul oli kahju vanamehest lahkuda. Ma istusin Kalinõtšiga vankrisse.
«Noh, jumalaga, Hor, jää terveks,» ütlesin ma… «Jumalaga Fedja.» – «Jumalaga, isake, jumalaga, ära unusta meid.» Me sõitsime. Eha oli parajasti just leegitsema löönud. «Homme tuleb tore ilm,» tähendasin ma selget taevast vaadeldes. «Ei, vihma tuleb,» väitis Kalinõtš, «näe, kuidas pardid pladistavad ja rohi lõhnab ka üpris tugevasti.» Tee viis meid puhmaste vahele. Kalinõtš hakkas pukis hüpeldes tasahääli laulma ja muudkui vaatas ning aina vaatas õhtueha…
Teisel päeval ma lahkusin härra Polutõkini külalislahke katuse alt.
JERMOLAI JA MÖLDRINAINE
Õhtul läksin ma koos kütt Jermolaiga «paikjahile»… Kuid vahest kõik mu lugejad ei tea, mis see «paikjaht» on. Kuulake siis, härrased.
Kevadel, veerand tundi enne päikeseloojangut te lähete metsasallu püssiga, ilma koerata. Te otsite kuhugi väluservale endale koha, heidate pilgu ümberringi, vaatate pistongi üle ja pilgutate seltsimehega vastastikku silma. Möödub veerand tundi. Päike on loojunud, kuid metsas on veel valge; õhk on puhas ja läbipaistev; linnud vidistavad, vadistavad; noor rohi helgib smaragdi rõõmsa helgiga… teie ootate. Aegamisi pimeneb metsa sisemus; eha helepunane valgus liugub aeglaselt puude juurikail ja tüvedel, tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale, läheb alumistelt, peaaegu veel paljastelt okstelt liikumatute ning uinuvate latvade juurde… Nüüd on ka kõige ülemised ladvatipud tumenenud; punane taevas hakkab sinendama. Metsa lõhn tugevneb, on tunda kerget sooja niiskust; sallu tunginud tuul raugeb teie ligidal. Linnud suiguvad unne, mitte kõik korraga, vaid liikide järgi: juba on metsvindid vaikinud, mõne hetke pärast vaikivad käosulased, nende järel talvikesed. Mets muutub järjest pimedamaks. Puud liituvad suureks mustavaks massiks; sinisele taevale ilmuvad areldi esimesed tähekesed. Kõik linnud magavad. Üksnes lepalinnud ja väikesed rähnid vilistavad veel vahetevahel uniselt… Nüüd on ka nemad vait jäänud.
