Ausammas. Avo Kull

Uus peremees oli hirmus ähmi täis ja käis juba pataka käsiraha meestele välja.”

      „Meestele? Kellele siis veel?”

      „Noh … Jaagule, Antsule … ja Reinule ja …”

      „Ühesõnaga tervele pundile?”

      „Tervele jah.”

      „Kurat teiega!” rehmas Jan käega ja pöördus minekule. Raske sammuga astus ta soojakutrepist üles ja maandus sügava ohke saatel toolile.

      „No mis sulle sisse läinud on?” kõlas kirjutuslaua tagant kaastundlik küsimus.

      „Mis seal ikka … müürimehed lähevad ära, saad aru, terve kambaga lähevad.”

      „Mis hullu juttu sa ajad, kuhu neil minna on?”

      „Uut kaubakeskust lähevad ehitama.”

      „Ah vaata, kust tuul puhub,” noogutas Evelin mõtlikult. Ta tõusis toolilt, astus mehe juurde ja pani käe talle õlale: „Ära muretse, Janka, las nad lähevad. Tööta mehi terve linn täis, küll me uued leiame.”

      „Sedand küll, aga need olid parimad. Teisi nii häid müürimehi siinkandis pole. Ja mina tahtsin … tahtsin, et meie uut tervisekeskust oleks ikka parimad mehed ehitanud.”

      „Ah ära põe. Oskavad teisedki ja pole see asi nii hull. Mul siin mitu müürimeest kirjas ja homme hommikul rivistan nad su ette üles.”

      Jan noogutas hajameelselt, kuid kergem tal sellest jutust ei hakanud. Oli ju senini kõik rahulikult laabunud. Kuid nüüd, mis siis nüüd? Kuidagi kiirelt ja ootamatult ilmusid esimesed raskused, sai vaevalt vundamendid valmis ja juba … juba on ta esimese lõhkise küna ees. Juba seab end ootamatust küljest ilmutanud turumajandus esimesi takistusi ta teele. Milliseid neid veel võiks tulla ja kuidas need kunagi ületatud saavad, ei osanud Jan esiotsa arvata, kuid südamel oli raske ja kuklas kummitas küsimus, millele ta vastust ei teadnud. Mida ikka täpselt tähendab see tundmatu turumajandus, mida kõik kiitsid ja ootasid? Kas toob selle tulek kaasa rõõmu ja rahulolu või on ta tee sama okkaline, nagu see ehitajal alati oli olnud?

      VI

      „SINA HAKKAD ASEDIREKTORIKS.”

      Ervini sõrm peatus pikalt Sander Ratase rinnakorvil. Muutumatult mustas ülikonnas noormehe selg nõksatas sirgemaks ja rahulolev naeratus valgus laiali ta lapikul näol.

      „Aga mina?” Kristjan Kaalepi nirginägu oli Ervinile algul küll naljakas tundunud, kuid pikapeale ta taipas, milline annus auahnust, edevust ja rikastumissoovi pesitseb selle poisi peas, ning oli sunnitud oma esialgset arvamust muutma. Neid isikuomadusi, millele lisandus veel püüdlikkus ja ohjeldamatu tegutsemistahe, pidas ta ärimehe juures väga vajalikuks.

      „Sinust saab ka asedirektor,” ütles Ervin. „Teine asedirektor.”

      Nad istusid endise ehitusfirma nõupidamiste ruumis, kus vähemalt aasta ei olnud enam ühtki koosolekut peetud. Polnud enam ehitusfirmat, kadunud olid inimesed, kes olid kunagi selle tohutu haldushoone asukateks, kuid valgeks võõbatud avarate koridoride seinad mäletasid veel rahvahulka, mis pidevalt siia-sinna saalis, mäletasid vahuveini korkide pauke, naiste kiljumist, jutuvada ja muretuid rõõmuhõiskeid. Neil oli, mida mäletada, kuid nüüd valitses siin tühjus. Mahajäetuse kurbus ja tühjuse kõledus vaatas vastu ämblike loominguga dekoreeritud nurkadest ja tolmustelt põrandatelt.

      „Mis ametid meile antakse?” kostis küsimus seinaäärsetel toolidel koha leidnud kaubapakkujate ridadest.

      „Teile? Teist teeme osakonnajuhatajad. Nii, sina, Rain, oled nüüdsest puiduosakonna juhataja.” Seejuures sihtis Ervini sõrm päikesest põlenud näoga metsameest. Põgus pilk pingireale ja järgmine mees sai uue ameti: „Alar hakkab meil logistikaosakonna juhatajaks.”

      „Loogika, mis pagana loogika? Mis osakond see veel on?”Autobaasi endine dispetšer Alar Pikkof vahtis kõnelejat imestusest ümarate silmadega ega saanud millestki aru.

      „Logistika, mitte loogika!” naeris Ervin. „Võtke vaevaks tänapäevane äriterminoloogia endale selgeks teha.” Alar vakatas, kuid segadusilme jäi ta näole pikalt püsima. „Ja lõpeta see väikekodanlik nokitsemine palgiveoga,” lisas Ervin. „Mitte autode, vaid laevadega peab see sõit käima.”

      „Mismoodi?”

      „Lihtsalt. Palgid autoga sadamasse, sealt laevale ja Rootsi. Selge?”

      „Selge, selge,” tuli kiire vastus.

      „Nonii, aga nüüd daamid.” Ervin pööras end kahe noorevõitu naise poole, kes istusid robustsetes nahkkattega tugitoolides.

      „Malle, sina pidasid vanasti vist riidepoe müüja austusväärset ametit?”

      „Jajah, oli küll nii,” noogutas täidlane brünett, kes kandis paksude plastraamidega prille ja hoidis käes ruudulist koolivihikut, kuhu kirjutas aeg-ajalt midagi.

      „Gut, sehr gut. Sina hakkad meil tekstiiliosakonna juhatajaks ja pead kohe kõvasti rabelema hakkama. Esimene kaltsupallikoorem juba kohal. Välgukiirul tuleb see lahti harutada ja riided poodidesse laiali vedada.”

      „Oot-oot,” peatas Ervin brüneti protesti. „Muidugi on sul küsimusi, kõigil on, aga jagame kõigepealt ametid ära ja pärast uurime, millise sisuga need tuleb täita. Nii, kes meil siin siis veel? Sigrid, sina olid koolis inglise keele õpetaja?”

      „Olen praegugi,” vastas pikakasvuline blond.

      „Ja palju sulle palka makstakse?”

      „Mitte palju.”

      „Aga kas sa ei tahaks teenida näiteks … kolm korda rohkem?” Ervin astus paar sammu lähemale ja vaatas naist tähelepaneliku pilguga. „Kui amet selge ja asi edeneb, siis võibolla isegi viis korda rohkem. Mis arvad?”

      Sigrid naeratas ja noogutas vaikides.

      „Vaat nii! Sinust saab meie väliskaubanduse spetsialist. Sobib?”

      Naine noogutas veel korra.

      „Suurepärane. Jäta oma kooliga hüvasti ja hakka juba homme mu väliskontakte ja faksivahetust välispartneritega üle võtma. Nädala pärast peaksid nendega juba iseseisvalt hakkama saama.”

      Ervin peatus hetkeks ja libistas pilgu üle saali kogunenud rahva. Milliseid ametimehi peaks ühes korralikus firmas veel vaja minema? Ta ei teadnud seda, kuid enamik ta Hamburgi väliseestlastest tuttavatest olid kas direktorid, nende asetäitjad või osakonnajuhatajad. Ju siis need olid firmas kõige vajalikumad inimesed. Vähemasti nii nad ise rääkisid. Aga firma pidi saama vägev, selles polnud enam mingit kahtlust. Raha oli äkki Ervini juurde tee leidnud ning esimeste õnnestumiste vaimustus ei tahtnud ikka veel vaibuda. Esimene välistehingust laekunud raha oli pannud pea pööritama, kuid tunne, mis valdas teda valuutaoksjonil vahetatud rublapakke üksteise järel portfelli loopides, ei unune vist iialgi. Portfellitäit raha polnud ta kunagi varem näinud; ta oli saavutanud midagi niisugust, mis sellel vaesuses vireleval maal vaid vähestel õnnestus. See mõte talle meeldis.

      „Nonii, kes siis veel on jäänud? Ah jah, Artjom. Noh sinuga pole mingit küsimust, sina hakkad meil Vene suuna kommertsdirektoriks. Ja muide, millal venelased tulevad?”

      „Ülehomme pidid kohale jõudma.”

      „Harašoo, aga nüüd teen ma teile teatavaks meie finantsdirektori nime. Palun, Ulla, näita end rahvale.”

      Kõrvallaua tagant tõusis keskealine paažisoenguga blond naine ja noogutas lühidalt.

      „Jätke nüüd meelde, et Ullast saab minu kõige lähem kaastöötaja ja temale on mu uks alati valla.”

      Kõik kohalviibijad uudistasid tähtsaimat kaastöötajat ja kellelgi polnud vastuväiteid.

      „Aga sa ise? Mis amet siis sulle endale jääb?” küsis nirginäoga Kristjan arglikult.

      „Mina? Kas te siis ise aru ei saa? Mina olen peadirektor.” Ervin tõusis ja jäi oma töölaua ette seisma.

      „Lugupeetud