Ausammas. Avo Kull

ei teadnud, kui halvasti ta end seejuures tundis. Mitte keegi ei teadnud, kuidas ta igatses tagasi kodumaale, kust ta poisikeseliku mõttetu protesti ajel oli kord lahkunud. Alles töötuna suurlinnas mõistis ta kahe maa kõige olulisemat vahet. Eestis ta oli kodus, oli omade keskel, olgu pealegi, et see oli vaene maa, aga seal olid kõik ühtemoodi vaesed ja kellelgi polnud põhjust talle ülevalt alla vaadata. Aga siin, selles peadpööritavalt rikkas linnas, kehtis karm edukultus ja igaüks võis aste allpool olevat liigikaaslast põlata. Piisas vaid tühisest paremusest, omandatud või päritud eelisest, ja juba olidki sa uhkem ja väärikam. Üsna pea sai nooruke Ervin selgeks, et enam-vähem kõik selles linnas olid temast paremad, et tema on selle eduühiskonna alumisel pulgal ja temast allpool on vaid kodutute kaltsakate vennaskond äärelinna agulites.

      Blond lapseohtu sekretärineiu astus sisse ja asetas lauale kandiku kohvikannu ja tassidega. Ta ladus nõud ettevaatlikult lauale ja asetas nende kõrvale taldriku saiadega.

      „Mis … mis asjad need on?” küsis Ervin.

      „Võiroosid.”

      „Roosid? Kas midagi mõistlikumat poes polnudki, croissant’e näiteks.”

      Tüdruk raputas pead ja valmistus lahkuma, kuid Ervin peatas ta: „Oota.”

      Neiu seisatas ja vaatas tagasi. „Võta sealt kapist konjakipudel ja vala üks klaas välja,” kamandas Ervin. Tüdruk tegi, mis kästud, ja asetas peagi poolenisti täidetud konjakiklaasi lauale, kuid ülemus põrnitses teda ikka veel etteheitva altkulmupilguga: „Ja see on kõik?”

      „Mis … aga mis siis veel?”

      „Aga kuhu „palun, härra direktor” jäi?”

      „Palun, härra direktor,” kogeles sekretär ja punastas.

      Aromaatse joogi särtsakas kangus valgus aeglaselt üle keha laiali ja ülim õndsustunne valgustas peadirektori kahvatut nägu. See oli ju peaaegu sama kui Saksas, kus hallipäine sekretäritädi tõi igal pärastlõunal Herr Badstuberile klaasi konjakit ja taldrikutäie ehtsaid croissant’e, lehttaignast ja ohtra võiga küpsetatud, mitte mingeid nätskeid roose. Ja millise elegantsiga Frau Agatha neid serveeris! See oli tõeline vaatamisväärsus, mida Ervin alati imetles ja kadestas, see oli tase, see oli klass! Herr Badstuberil oli komme Agathat tubli teenindamise eest aeg-ajalt tagumikule patsutada. See pani küll hallipäise Agatha nooruslikult kilkama, kuid midagi muud see sõbralik žest ei tähendanud. Muu jaoks oli Herr Badstuberil hoopis Fräulein Liebrecht, aga sellest polnud toimetuses kombeks valju häälega rääkida.

      FräuleinLiebrecht … jaa … oli see vast särtsu täis tüdruk … ja ega ta kade olnud. Oli ta noorukesele ekspeditsioonimehelegi kord naeratanud natuke laiemalt kui tohtinuks, kuid Ervin teda ei puutunud, ülemuste mänguasi ikka, kus sa sellega, võid niiviisi veel leivast lahti saada. Aga siin, kurat võtaks, siin on ta ju ise ülemus, võib endale mänguasju valida, nagu ise tahab, ja mitte kedagi pole vaja karta! Hooga kummutas peadirektor klaasi tilgatumaks ja meeldivad mõtted, üks kaunim kui teine, külastasid ta kallist konjakist õilistatud aju. Fräulein Liebrecht … ja kellele me selle ameti siis anname? Ullale?Vanavõitu vist. Malle? Ah pole tal nägu ega tegu ja matsakas veel pealekauba. Sigrid? Jah Sigrid on selleks igati sobiv: kenake, sale, uhke ja iseteadev, räägib veel inglise keeltki. Jah, tema peaks ülemuse armukeseks sobima küll.

      Isukalt sõi Ervin saiad, mis sest, et mingid roosid, süüa kõlbasid nad küll, tühjendas kohvitassi ja ringutas. Ilusad ajad on tulemas: temast saab rikas mees ja temale hakkavad kuuluma kõik maised hüved, mis käivad kaasas suure rahaga.

      VENELASTE DELEGATSIOON SAABUS HILISEL PÄRASTLÕUNAL. ESIMESENA astus autost välja keskmist kasvu tõmmu näonahaga mees. Tema pea kippus kaduma tohutute mõõtmetega karusnahksesse mütsi, mille iga karv näis end päikese poole sirutavat. Mehe toretsev peakate püüdis pilku ja Ervin jäi seda pikalt jõllitama.

      „Sobol,”ütles tulija tarmukalt ja naeratas.

      „Ahah,” kohmas Ervin. „Tervist, härra Sobol.”

      „Mitte mina pole sobol, peas on mul sobol. Minu nimi on Andrei.”

      „Sobol on eesti keeli soobel, nahk noh,” parandas Artjom ja nüüd muigas ka Ervin.

      Kohe astusid ligi teisedki delegatsiooni liikmed, kõik uhketes läkiläkides, mis näisid kohustusliku elemendina kuuluvat sealse rahva riietustavade juurde.

      „Danil,” tutvustas end lüheldane mustade mandlisilmadega mees. Tema käepigistus oli küll tugev, kuid nurgelised liigutused ja püsimatu pilk viitasid mõningasele närvilisusele või vähemalt kindlusetusele.

      Järgmisena tutvustas end Ilja, kelles Ervin tundis kohe ära hingesugulase. Vaba käitumine, otsekohene ja kohati isegi frivoolne suhtlusmaneer muutsid ta sümpaatseks ja omaseks.

      Nõupidamisruumi ovaalse laua taga istet võtnud seltskond vakatas hetkeks, kui kõik külalised pistsid nagu käsu peale käe põuetasku ja igaüks tõmbas sealt välja viinapudeli.

      „Eh … nojah … ehk varavõitu veel,” kogeles Ervin, avastades üllatusega, et need vähesedki vene keele varud, mis tal kunagi olid, on nüüdseks lootusetult kadunud. Artjom nihkus laua otsa poole ja asus tõlgi ametisse.

      „Mis, kas ei sobi või?” küsis Ilja sõbraliku naeratuse saatel. „Meile seletati, et Saksamaal peab külla minnes alati pudel taskus olema.”

      „Nojah, Saksamaal küll, aga … tegelikult võiks sissejuhatuseks ühe korraliku klahvi tõesti teha. Kristjan, korralda klaasid!”

      Kristjan tõusis ja tõttas pooljoostes välja.

      „Nii, lugupeetud külalised, ehk kõigepealt räägiksite, kust tulete ja mille poolest on teie kant tähelepanuväärne,” alustas Ervin ametliku osaga. Artjom tõlkis nobedalt.

      „Meie tuleme Permi linnast,” alustas Ilja, kes näis olevat selle seltskonna eestkõneleja. „Perm, nagu ehk teate, asub Uuralite eelmäestikus Kaama jõe suudmes ja see, muide, oli veel eelmise aastani täitsa kinnine linn.”

      „Miks ta kinnine oli?” küsis Sander.

      „Ohoo! Te ei teadnudki? Sõjatehased on meil ja neid, teate, on päris palju ja siis veel metallurgia- ja keemiatehased …”

      „Ja soolakaevandused,” lisas Andrei.

      „Just nimelt soolakaevandused ja maagikaevandused ja … oh, meil on rikas kant.”

      „On see Perm ka suur linn? Palju seal elanikke on?”

      „Oi-oi, väga suur linn ja elanikke on seal palju. Ega täpselt ei teagi, aga oma kaks miljonit tuleb kokku. Üks miljon elab linnas ja teine ee … teine linnast väljas.”

      Selle jutu peale teised delegatsiooni liikmed millegipärast muigasid.

      „Aga miks … miks see teine miljon väljas on?”

      „Ei noh … tegelikult nad ikka on sees … see tähendab aia sees.”

      „Okastraadist aia sees,” torkas Danil vahele.

      Sekretärineiu Mariann astus sisse ja asetas vaikides iga istuja ette joogiklaasid. Ervinini jõudnud, lausus ta vaikse katkendliku häälega: „Palun, härra direktor.”

      Enne kui Ervin midagi öelda jõudis, oli Ilja püsti ja tõstis pilgeni täidetud joogiklaasi. Pühalik-paatosliku tooniga tervitas ta uusi äripartnereid, kiitis siirast ja sõbralikku vastuvõttu ning ulatuslikule ja kauakestvale koostööle lootma jäädes keeras klaasi põhja hoogsa liigutusega taeva poole. Kõik teised tegid sama.

      „Ja mida head siis teie kandis liigub?” jätkas Ervin jutujuhi ametiga.

      „Meil?” imestas Ilja. „Meil on kõike. Ainult küsi, mida soovid.”

      „Aga … aga hakkaks siis kusagilt otsast peale.”

      „Hea küll,” võttis Danil jutujärje oma kätte. „Alustame kõigepealt loodusandidega. Meie metsad on täis marju – jõhvikaid, pohli, mustikaid – ja mett, jumal taevas,