Ausammas. Avo Kull

küsimus oli Jani ammu vaevanud. Peaaegu iga päev kõndis ta mööda inetust monstrumist, pooleliolevast ehitisest, mis tohutu tondilossina seisis keset linna. Tihti ta seisatas ja vaatas pikalt kümne korruse kõrgust katuseta lavatorni, mille külgedest kukkusid ükshaaval välja murenevad tellised, vaatas mustavate aknaavadega poolikuid, praeguseks juba varisemisohtlikke seinu, mis kõrgusid kõnniteest vaid mõne meetri kaugusel. Tema jaoks polnud see ainult selgeid lagunemise märke ilmutav pooleliolev ehitis, ei, see oli hoopis midagi muud – ühe ajastu sümbol. See oli kommunismiutoopiasse uppunud parteijuhtide arutu eneseupitamise, gigantomaania ja rumaluse mastaapne mälestusmärk. Monument imperialistlikule mõtteviisile, jõhkrale ja uhkeldavale eneseimetlusele, võhiklusele ja mõõdutundetule raiskamisele. Iga ruutmeeter sellest ehitisest kõneles hoolimatusest, minnalaskmisest ja ülbusest, nüüd juba ka mahajäetusest ja lootusetusest. Niimoodi oli see siin seisnud juba terve aasta, alates ajast, mil Moskva raha ohjeldamatu pealevool äkitsi lõppes ja mehed müürilt maha kolisid. Millegipärast oli Jan kindel, et kõrgele kõikuvatele tellingutele ronides võib sealt leida kellusid, labidaid ja segukaste täpselt niisugustena, nagu nad olid aasta tagasi maha jäänud. Kurb oli kõike seda vaadata, aga teha polnud midagi ja siin see nüüd seisis kui süüdistus mõtteviisile, mis hävitas hoolimatult loodusvarasid ja inimhingi ning väljendas nüüd oma eheduses täpselt seda, mida pidigi väljendama – lagunemist, laostumist ja mandumist.

      „Ei ütle ma sulle veel, Ringo, mis sest kultuurimajast saab. Küll peame plaani ja eks lähiajal midagi otsustame.”

      „Kuule, Leonhard, mis seal veel plaani pidada, kultuurimaja ei saa sellest kunagi. Kes selle mõttetu monstrumi valmisehitamise suudaks praegusel ajal kinni maksta, ja pealegi on ta juba varisemisohtlik.”

      „Ära sina selle pärast muretse, küll meie selle asja parimal moel lahendame.”

      Maavanem vaatas töömeeste poole ja tõstis pisut häält: „Aga sina, Ringo, tee see tervisekeskus täpselt tähtajaks valmis.” Siis astus ta toimeka sammuga eemale, kuid pöördus korraks veel ringi ja lisas: „Pea meeles, Ringo, et rahva jaoks ehitame, inimeste jaoks, mõistad?”

      „Küll ma mõistan,” pomises Jan ja pöördus jälle vundamendikaeviku poole.

      Tunni pärast oli temas tekkinud veendumus, et kõik edeneb plaanipäraselt. Aeglaselt, nagu vastu tahtmist, astus ta autokraanast eemale ja ronis soojakutrepist üles.

      Pisikesse ruumi surutud tillukese kirjutuslaua tagant vaatas talle vastu maailma kõige meeldivam naeratus. Evelin pani korraks pastaka kõrvale ja näis, et hea meelega tõuseks ta oma meest kallistama, kuid Jan eelistas töökohal emotsioone vaka all hoida ja istus kiiresti toolile.

      „Kuidas läheb?” uuris Evelin ja tema hääles kõlas elav huvi.

      „Hästi läheb. Algus on tehtud ja küll ka lõpp tuleb, aga kuidas sinul?”

      „Oeh, töölesoovijate laviin näib olevat lõputu ja enamik tuleb tagasi saata. Sama lugu on materjalide ja masinate pakkujatega. Kõik on äkki otsekui paisu tagant pääsenud.”

      „Nii ta näikse olema, aga eks see varsti muutub. Uusi ehitusi tuleb veel ja küllap varsti leiavad kõik tööd.”

      „Sina oled ikka lootusetu optimist. Kas sa siis ei näe, et elu seisab ja kusagil pole tõsisemaid ettevõtmisi ega ehitusi tulemas. Hoo on sisse saanud vaid üldrahvalik liikumine „igale eestlasele oma pood”.”

      „Eks ta nats naljakas ole muidugi, aga las proovivad, las õpivad, äkki saab mõnest veel asjagi.”

      „Tühjagi neist asja saab,” heitis Evelin käega, jälgides soojakuaknast kaeviku serval askeldavat autokraanat ja vundamendiplokke paigaldavaid töömehi.

      „Aga kas pole see tore?” küsis ta äkki.

      „Misasi?”

      „See, et meie oleme esimesed, kes siinmail tõsist tööd teevad. Kõik vaatavad meid vaikse imestusega ja küllap ka kadetsevad. Leheneegrid juba helistasid, et tahavad tulla pilti tegema. Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul on!”

      Evelin kiikas korraks peeglisse, astus hoogsalt mehe poole, kuid Jan peatas ta tunnetetulva, võttes naise käed oma pihku: „Ära nüüd nii tormakas ka ole.”

      Ometi oli ta rõõmus ning jälgis huviga naise hasartset õhinat. Jani silmist paistis rahulolu. Lõpuks ometi on kõik nii, nagu ta tahtis, nagu ta oli kogu aeg tahtnud. Ta ei väsinud imestamast, kuidas kõik vaid mõne päevaga paremuse poole pöördus. Muidugi, nüüd oli tal töö ja tegevus, rutt ja hool, nüüd oli neil ometi millestki rääkida. Uue ehitise alustamine oli pidevalt jutuks nende ahtakeses kontoris, sellest kõneldi õhtul kodus ja öösiti tuli see mõnikord voodissegi kaasa. Sel näis olevat kummaline omadus elavdada nende senist suhet. Äkki olid nad jälle armunud noored nagu siis, kui nad alles esimesi kuid koos elasid. Äkki oli neis ärganud uus huvi teineteise vastu, nüüd oskasid nad jälle teineteise lähedusest rõõmu tunda. Äkki oli elu ilus ja tõuke selleks oli andnud töö, lihtne ja loomulik asi, mille puudumine võis ometi kogu elu rikkuda.

      LÄKS NÄDAL, SIIS TEINE JA PIKAPEALE HAKKAS TEKKIMA MÕNUS rutiin. Tundus, et kõik kordub vääramatu järjekindlusega, nagu see oli alati olnud, nagu see pikkade tööaastate vältel juba ammu harjumuseks oli saanud. Igal hommikul mindi kiiruga kodust, iga päev möödus pingsas töös ja iga õhtu tõi väsimusrammestuse, mille sõbralikud koduseinad pikkamisi endasse võtsid.

      Janile tundus, et mitte kunagi pole ta nii õnnelik olnud, vähemalt ei mäletanud ta midagi sellesarnast oma eelnevast elust. Ta tegi jälle tööd, Evelin armastas teda, selles polnud kahtlust, ja mida enamat võikski ta oma elust tahta.

      Töö edenes. Iga päev tõi midagi uut, iga nädal lisas uusi elemente algusjärgus hoone välisilmele, mille nüüdseks juba selgelt väljajoonistunud kontuurid osutasid uusehitise muljet avaldavatele mõõtudele. Juba tõstis kraana valminud vundamentidele laepaneele, juba tegi buldooser pinnase tagasitäidet ja rõõmsa elevusega astus Jan esimesi samme valminud vahelael.

      Võiduka naeratusega vaatas ta ringi ja märkas alles nüüd punakaskollakaid sügisvärve pargipuudel, mis ümbritsesid uusehitist kolmest küljest. Täiesti ootamatult oli kollaste lehtede aeg tulnud ja oma imestuseks nägi ta neid nüüd nii murul kui tänavaservades, isegi siinsamas, ehitusplatsi ümbruses. Aga millal see juhtus?

      „Vaatad ilma, peremees?”

      Kuidagi märkamatult oli müürseppade brigadir Endel tema kõrvale astunud.

      „Vaatan jah,” vastas Jan muiates. „Ja mõtlen, et nüüd võib tali tulla. Ei meid see enam heiduta.”

      „Eks ta ole vist sedamoodi jah,” kohmas Endel ja jäi samuti pargipuid vahtima.

      „Kas seinad märkisid juba maha?” küsis Jan.

      „Ei märkind veel ja … seda et … ehk keegi teine märgib.”

      „Mis keegi teine? Märkimine ikka brigadiri asi, nii et lase aga käia.”

      „Nojah, aga ma ikka vist … ma tahtsin öelda, et lähen ära.”

      „Mis? Kust sa ära lähed?”

      „Siit ehituselt, noh.”

      „Mis jama sa mees ajad? Miks sa ära lähed? Kust sa parema ameti saad? Kust sa üldse tööd leiad?”

      „Nojah, seda et … eks tööd ikka leia.”

      „Kust kohast?”

      „Noh vaata, see kaubakeskuse ülemus … see Ratas kutsub ja pakub topeltpalka.”

      „Topeltpalka? Hulluks läinud?”

      „Ei ole. Ega neil seal kaubakeskuses rahanumbrit tunta, seda va puru pidavat neil küll olema.”

      Nüüd Jan mõistis. Eks paaril korral varemgi oli ta uuest kaubakeskusest kuulnud ja imestanud, kuidas mõnel pool raha äkitsi liikuma on läinud. Imelikke jutte räägiti sellest uuest ettevõtmisest – et kõik pidada seal väljamaine värk olema ja igasugu importkaupa vedelevat seal lausa lademes ja puha niisugust, mida siinmail