Ausammas. Avo Kull

Näis, et tasakaalukas, töine ja tõsine Jan on pereloomiseks parim kandidaat, kuid pikapeale hakkas ta märkama, et suurel vanusevahel, mida ta esialgu ei tahtnud tunnistada, on siiski teatav tähtsus. Liiati nägi kodulembene Jan kohati isegi vanem välja, kui ta eluaastad seda eeldanuks, aga oma tosin aastat noorem Evelin oli endiselt õitsev, täis pulbitsevat elujõudu ja energiat, mida tal näis jätkuvat lõputult. Kooselu Janiga kulges mööda ettearvatavat rada, kus iga järgnev päev sarnanes milleski eelnevaga, aga rahu noore naise hinges polnud. Juba ammu piinas teda imelik igatsus, millele esialgu ei osanud nimegi anda, kuid alateadvus mäletas ja kunagi kogetu juhtis teda ikka ja jälle iha erutavatele lätetele. Kõik see oli olnud ja ta pingutas palju, et tõrjuda ahvatlust endast eemale, ehkki oli selle ettevõtmise lootusetusest teadlik.

      Juba varasest noorusest oli Evelin luuletanud. See oli meeldiv ja mõnus tegevus. Mitte alati, aga mõnikord edenes luuletamine ilma pisemagi pingutuseta, eriti vabavärss, milles oli nii mõnus väljendada oma romantilisi elamusi. Pikapeale hakkas ta siiski teistsugust luulet eelistama. Näis, et riimi ja rütmi etteantud raamid panevad mõtte paremini liikuma. Mõnikord oma tormitsevaid tundeid kirjeldades läks mõte äkki lendama ja sai sisse uskumatu hoo, mis pani teda ennastki imestama. Mõte kappas peatumatult, ja eriti viimasel ajal, ükskõik millest ta ka ei alustanud, ilmusid mõne aja pärast ikka erootilised nägemused. Rida rea järel rullusid lahti rõõmud, mille meenutamine tegi mõnikord lausa haigeks ja seda kirglikumalt ta neid kirjeldas, seda raevukamalt valas välja igatsusest ajendatud ehedat emotsiooni. Niisuguses meeleseisundis kirjutatud read panid looja endagi mõnikord pärast punastama ja need lullad rändasid kähku tuhandeks tükiks kistuna paberikorvi; tema kõige rajumaid luuletusi polnud senini veel keegi näinud.

      Pilk kellale ütles, et aeg on minna. Pikemalt mõtlemata hakkas ta riietuma. Rutakate liigutustega haaras ta varnast valge suvemantli ja tõmbas selga. Närviliselt tõstis ta sahtlist kord ühed, kord teised jalatsid, kuni otsustas lõpuks punaste kinniste kingade kasuks. Viimane pilk peeglisse enne lahkumist jäi lühikeseks – tal oli kiire.

      Hommikuselt tühjade tänavate vaikus tervitas tulija rutakaid samme mitmekordse kajaga, mis kõrgete paneelmajade vahel peegeldus seinast seina. Sellest ei lasknud Evelin end häirida. Teinekord meeldis talle nimme kõige kõvemat kontsaklõbinat tekitada: vaadake, kuulake ja kadetsege! See olen mina, Evelin!

      Närviline rahutus hinges ja tabamatu naeratusevirve huulil, jätkas ta tempokat kõndi. Esimese põiktänava algul kõrguva korrusmaja ees ta peatus, pöördus ja astus trepikotta; teise korruse korteri ukse taga seisatas ja pressis kellanuppu. Uks avanes ja hetke pärast leidis ta end noore mehe jõulisest embusest. Ennastunustava hasardiga põimis ta käed ümber mehe kaela.

      „Jürgen … Jürgen …” sosistas ta suudluste vahele ja peatumatult libisesid ta käed mehe seljal. Alles nüüd ta taipas, et mehe ülakeha on riieteta, et on vaid siidjalt sile nahk, pingul lihased ja erutav lähedus. Ta tõmbus hetkeks eemale, vaatas allapoole ja turtsatas: „Jürgen, loll …” Ka mehe alakeha oli paljas, tal polnud ühtki hilpu seljas. „Jürgen, loll oled,” itsitas ta erutatult, kuid kaua tal naerda ei lastud. Mantel lükati õlult ja juba askeldasid toimekad käed seeliku kallal. Värisevate sõrmedega nööpis Evelin ise pluusi lahti. Mees tõstis naise esikukapile ja siis see tuli – ohjeldamatu elujanu ja ennastunustav rõõm pääsesid äkki valla metsikus tantsus, mis lõpuks tõi kauaoodatud kergenduse.

      Siis lamasid nad kahekesi voodi valgetel linadel. Mees suitsetas. Evelin külitas käsipõsakil tema kõrval ja vaikis. Ta ei tahtnud rääkida, sõnad oleksid vaid häirinud uimastavat rammestust, mida ta ikka veel nautis. Ometi oli nendevahelise vaikimise peapõhjus hakanud Evelinile pikapeale mõningast muret valmistama.

      „Pead sa varsti tööle minema?”

      „Ei, alles poole tunni pärast. Nii et võib veel … kui sa … soovid.”

      Naine kõverdas huuli: muidugi oli see pakkumine meeldivalt erutav, kuid niisugusel kujul poleks ta seda kuulda tahtnud ja selles tema mure seisneski. Mees oli temast üle seitsme aasta noorem, suurepärase kehaehitusega ja erakordselt võimekas, kuid see oli ka kõik, millega loodus oli seda isendit õnnistanud.

      Jürgen oli suitsu kustutanud ja vaatas äraootavalt naisele otsa. Ta ei öelnud sõnagi, ei küsinud, ei kutsunud, kuid Evelin mõistis selletagi ja pööras end aeglaselt selili. Seekordne ühe enam pöörast vaimustust ei tekitanud. Evelin lamas peaaegu liikumatult ja lasi mehel vabalt tegutseda. See oli tema meelishetk, nüüd tahtis ta mällu jäädvustada kõik, mis toimub, mida ta tunneb ja kuivõrd see talle meeldib, et seda kõike hiljem meenutada, nautida ja mitmeid kordi uuesti läbi elada. Kuid päriselt see ei õnnestunud, miski häiris ega lasknud toimuvast täit rõõmu tunda. Ta teadis, mis see on, ja püüdis seda mõtet tõrjuda, kuid edutult.

      Nagu alati kujunes tagasitee teistsuguseks: vilava pilguga seiras ta ümbrust ja uuris kerge kõhedusega igat vastutulijat. Ainult mõtegi võimalikust vahelejäämisest hirmutas ja tõi värinad ihule. Mitte keegi ei tohi teada tema salasuhtest selle … niisuguse mehega!

      Jürgen oli kui üleskeeratava vedruga robot, alati tasemel ja alati valmis tegudeks, vastupidav ja võimekas, kuid tema vaesevõitu tundeelu ei pakkunud midagi Evelini erksale vaimule. Liiati polnud sellest kidakeelsest poisist talle vestluspartnerit, naise ergas vaimsus käis kõrges kaares üle pooliku haridusega autojuhi piiratud mõistuse ning jututeemasid neil kahel suurt polnud. Oli vaid ehe, hasartne ja loomalik seks.

      Kohtumiselt koju kõmpides mõtles Evelin alati ühest ja samast: see lollus tuleb lõpetada. Milleks tal seda vaja peaks olema? Tal on ju korralik suhe, on sümpaatne, soe ja siiras elukaaslane, kes aina veenvamalt räägib abielust ja varem või hiljem nad kindlasti abielluvadki. Kuid ta tundis ennast ja just see talle hirmu tegigi. Muidugi oli Jan igati mõistlik mees, koduhoidja, tähelepanelik ja viisakas, hoolitses naise eest, kuis suutis, ja voodielugi oli neil enam-vähem normaalne. Kuid oli midagi, mis muutis olukorra ohtlikuks. Loodus, mis enesesäilitamisinstinkti Evelini kehas oli eriti tundlikuks ja teravaks lihvinud, sundis teda mõnikord meeletustele, mida ta parema meelega oleks vältinud. Nädalaid ja kuid võis ta muretult nautida koduse Jani seltskonda ja polnud ühtki pilve nende harmoonilise kooselu kohal, kuid see ei pruukinud kesta kaua. Meeleolu muutumise märke hakkas ta kõigepealt oma luuletustes nägema: aina tundelisemaks ja erootilisemaks need läksid, aina tabavamaks ja täpsemaks muutusid riimid, aina labiilsemaks mõtted ja aina vabamaks sõnakasutus. Ja siis ta juba teadis, mis lähiajal ees seisab. Veel päeva või paar suutis ta vastu pidada, aga lõpuks tuli ikkagi värisevate kätega pähekulunud number valida ja siis ta läks, tagasi vaatamata.

      Õhtuks oli ta painajast vaba, erutava salasuhte lummus kadus koos vanniveega ning nüüd oli ta jälle kaunis ja kodune Evelin, kes kirjus kittelkleidis rõõmsalt köögis askeldas. Maailm oli helgemaks läinud, päike hajutanud tusailma hallid pilved ja rõõm taas noore naise üles leidnud. Nüüd tahtis ta oma üleastumist mingilgi moel korvata, püüdes oma hoole ja tähelepanu jäägitult mehele pöörata. Muidugi oli see enesepettus, seda oli ta sunnitud möönma, kuid midagi pidi ta ometi tegema, et enese vastu pisutki lugupidamist alal hoida.

      „Kuidas sul läks?” küsis ta töölt naasnud mehelt, tema silmis säras siiras huvi ja poolehoid. Kööki täitsid isuäratavad lõhnad ja kodune idüll tundus olevat täiuslik.

      „Hästi läks, pagana hästi läks, ja pane tähele, nüüd ainult niimoodi minema hakkabki.”

      Mees haaras oma kaasa kuuma embusse ja keerutas teda mööda tuba.

      „Hull oled,” pugistas naine naerda. „Niisugust karukaisutust ei mäletagi enam. Sul on vist tõesti hakanud hästi minema.”

      „Ja kuidas veel! Paremini ei saa minnagi.”

      Ta laskus toolile ja istutas kaasa endale sülle. Rõõmsa elevusega põimis Evelin käed ümber mehe kaela ja suudles teda põsele. Teesklematu õrnus säras tema silmis, varjamatu huviga vaatas ta meest ja aina kehutas teda kõnelema:

      „No räägi, räägi nüüd!”

      „Ei teagi kohe, millest pihta hakata, nii palju on rääkida.”

      Mees vaatas abiotsivalt ringi, kuid süles istuv naine ei jätnud:

      „No