Ausammas. Avo Kull

võtan teid punti, mis? Loomulikult läheb mul vaja partnereid, kes kohalikku turgu tunnevad. Teie ülesandeks jääbki kogu see tavaar, mis läänest tulema hakkab, siinsetele kundedele maha müüa. Saate aru, maha müüa ja rahaks teha! Ja teisest küljest jääb teie hooleks kogu kohalik kaup kokku ajada. Väliskaubanduse võtan enda peale. Oleme kokku leppinud?”

      Poisid noogutasid innukalt, ehkki nende hajevil pilkudest erilist kindlust ei paistnud. Ervin kustutas sigareti ja pani käelabad kõrvuti lauale. Nii tavatses ta teha alati, kui tal oli midagi tähtsat teatada.

      „Nüüd aga, noored mehed. Aeg pole raiskamiseks ja tööle on vaja kohe hakata. Kohe praegu! Kohtume siinsamas homme kell kümme, aga selleks ajaks püüdke välja uurida, kust ja kellelt on võimalik osta suures koguses viina, villa, vilja, metsa, kudumeid, muud käsitööd, toornahku, kala, kartuleid ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga kõike, millel on väärtust ja mida siitmailt võib saada.”

      Sander võttis taskust märkmiku ja pastaka ning jäädvustas kuuldu püüdliku koolilapse käekirjaga ruudulistele lehtedele. Ervin ootas, kuni noormees oli oma töö lõpetanud ja jätkas:

      „Peale selle otsige välja kõik oma Vene kontaktid, või kui teil neid pole, siis inimesed, kellel on, ja tooge nad homseks siia kohale.”

      „Kuule, kas nii kiirelt ikka kõike nüüd …” Murekortsud Kristjani otsaesisel kasvasid.

      „Kiirus on mängu ilu.” Ervin tõusis laua tagant, sirutas end, patsutas poisse õlale ning astus pooltühjast sööklast välja. Päike oli juba jõudnud oma päevase teekonnaga poole peale ja kuldas sügisese linnapildi vähese roheluse kahvatukollaseks, millest paistsid läbi juba esimesed punakad lehed. Tolmused ja konarlikud kõnniteed häirisid pilku. Ervin oli tulnud sealt, kus puhtus ja kord oli normiks, kuid siinne minnalaskmine tekitas kummalise mahajäetuse tunde. Ta lonkis aegamisi bussijaama ja jäi pealinna suunduvat sõidukit ootama.

      FERDINAND KARM, RAADIOMEES JA MELOMAAN, LEHVITAS JUBA eemalt ja tõttas tulijat tervitama. Ervin vaatas huviga vana sõpra ja täheldas tema välimuses muutusi, mida vaid kümneaastase lahusoleku järel poleks osanud oodatagi. Märkimisväärselt hõrenenud lopsakasse soengusse oli aeg juba esimesed hallid niidid sisse kudunud ja meeldivalt pehmete joontega näoovaali hoopis reljeefsemaks joonistanud. Põgus naeratus küll ilmus hetkeks tema karmistunud näole, kuid kadus kohe. Aga hääl oli tal endine, mahe bass, mille meloodiline kõla paitas kõrva.

      „Olen nüüd poliitikamees,” seletas Ferdinand, kui kohvikulaua taga oli istet võetud. „Meil on nüüd kõik, kel vähegi aru peas, poliitikud.”

      „Soo-soo,” imestas Ervin. „Sina oled ju alati muusikamees olnud. Mis sinul poliitikaga pistmist?”

      „Muusikamees jah, aga üks ei sega teist, poliitikat peab ikka ka tegema. Ohtlik aeg on praegu, oi kui ohtlik, sa ei kujuta ettegi, mis siin toimub.”

      Valge põllega ettekandja astus laua juurde, pööras märkmikus järgmise lehe ja jäi küsivalt külastajaid vaatama.

      „Vana Tallinna, pane meile üks plärts Vana Tallinna, Eevi.”

      Ettekandja noogutas lühidalt, lõi märkmiku kinni ja marssis minema.

      „Mis siin siis toimub, et nii ohtlik on?” uuris Ervin.

      „Jube ohtlik on, kas tead. Eks nüüd kõik teevad aina parteisid, rindeid ja liikumisi. Kujutad sa ette, igaüks on nüüd poliitik ja tirib tekki enda poole, aina enda poole. Aga mis sa arvad, kas salasilm seda ei näe, kas nemad ei näe?”

      Ferdinand tõstis nimetissõrme püsti ja madaldas häält: „Nemad on kõikjal ja nende käes on teadmine, millest siinsetel toladel pole aimugi.”

      „Kes nemad? Kellest sa räägid?”

      Küsitav ei vastanud. Stoilise rahuga jälgis ta valge põllega ettekandjat, kes pani kaks kohvitassi ja pitsid lauale ning sättis karahvini tumepruuni joogiga keset lauda.

      „Aitäh, Eevi,” poetas Ferdinand poolihääli ja vaatas ettevaatlikult ümberringi. Siis kummardus ta vanale sõbrale pisut lähemale ja sosistas: „Illuminaadid, vabamüürlased ja illuminaadid! Just nemad ongi kõige taga.” Kõneleja vaatas hetke pilkumatute silmadega kaugusse ja pani rusikasse pigistatud käed lauale: „Mis sa arvad, et see Savisaar … ja see Laar on muidumehed, ah? Kas sa tõesti arvad, et nad niisama heast peast rabelevad ja rahvast üles kutsuvad? Ehee! Iga mõistusega inimene saab aru, et midagi peab selle taga olema. Savisaared ja Laarid on ainult fassaad, kattevari sellele, mis tegelikult toimub. Hoopis nemad on need, kes siin maid jagavad ja uut maailmakorda kehtestavad. See on ju selgem kui selge.”

      „Oot-oot, nojah, aga …” Ervin ei teadnud, mida öelda või kuidas reageerida. Nii kummaline tundus see jutt.

      „Noh, muidugi,” sekkus sõber. „Sina olid välismaal ega tea siinseist asjust midagi.”

      Ferdinand võttis joogiklaasi oma pikkade sõrmede vahele, kuid peatus äkki. Pingsa pilguga vaatas ta üle laua ja asetas klaasi ettevaatlikult valgele linale tagasi.

      „Kuule, ega ometi sina … ega sa seal välismaal … nendega kokku puutunud?”

      Aina kasvava murega vaatas Ervin vana sõpra. Eks oli too ju alati natuke eriline olnud ja paisanud ennegi pidevalt pööraseid ideid välja. Varem olid need bändimeestele nalja teinud ja tihti üleüldise lõbususe allikaks olnud, kuid nüüd näis, et ta on hakanud oma absurdsetesse ideedesse uskuma ja suhtub neisse ülearu tõsiselt.

      „Oled sa ise mõnega neist kokku ka saanud?” uuris Ervin ega teadnud, kas seejuures muiata või mitte.

      „Nendega? Muidugi olen, pidevalt on mul nendega pistmist olnud. Noh võtame või selle noortesaadete toimetuse juhi Germani. Puhas illuminaat, ei mingit kahtlust.”

      Närvilise liigutusega haaras Ferdinand laualt klaasi ja kummutas sisu kurku. „No mis sa arvad, mis hea pärast pidi ta mulle kangi alla sättima ja kohalt lahti kangutama. Ah? Ma tegin ju parimaid saateid, neil oli meeletu menu ja kõik kuulasid, kõrvad kikkis, aga tema, saad aru, tahab mind minema ajada. Mispärast? Põhjust nagu polegi, aga mina tean. Mina juba tean neid asju, ehee.”

      Jälle suunas kõneleja oma hüpleva pilgu kuhugi kaugusse ja kogus mõtteid. Kaua see ei kestnud ja hetke pärast rääkis ta jälle: „Võtame või selle sinu muusika. Vaata, sellega sa läksid liiga kaugele ja see hakkas neid tõsiselt häirima.”

      „Misasi neid häirima hakkas?”

      „See oli uudne ja eripärane muusika, saad aru. Sinu muusika oli liialt uudne ja liialt eripärane. Mina mõistsin seda, nemad mitte. Mina tundsin selle kosmilisi võnkeid, tajusin universumi vibratsioone ja mustade aukude salapärast sosinat. Mina kuulsin selles kadunud galaktikate helinat ja kaugete tähtede saadetud sõnumit, nemad mitte.”

      Ervin noogutas sõnatult. Kaaslase kummaline jutt meenutas paljutki, mida küll rohkem unustada oleks tahtnud. Varaküpse nooruki konflikt kooli, iseenda ja kogu inimkonnaga oli jätnud ta ilma võimalusest keskkool korralikult lõpetada ja elu alustamiseks oli tal varuks vaid poolik haridus, kuid päratu hulk trotsi, kibestumist ja põhjendamatuid ambitsioone. Ometi ei jätnud teda hetkekski mõte iseenda isiku erakordsusest ja väljavalitusest ning eneseotsingute käänulisel teel leidis ta lohutust põhiliselt muusikast.

      Endasugustest noortest kokkuklopsitud bänd oli rabe ja paistis silma pigem isekuse kui korraliku muusikaga. Meeleheitlik pingutus tunnustuse nimel andis küll aegamisi tulemusi, kuid oodatud ovatsioone ei tulnud, polnud neil esialgu publikutki, vähemalt mitte nii palju, kui nemad oleks soovinud näha. Vaid ühine muusikahuvi hoidis neid koos ja alles pärast seda, kui mingi vähese leviga leht nad alternatiivmuusikute ritta oli liigitanud, võeti asi tõsisemalt käsile. Proov järgnes proovile, pingutus pingutusele ja pikkamööda hakkas isepäiste pillimeeste bänd kuidagimoodi kokku kõlama. Ehkki enesekindlus ja säramissoov ületasid kõrgelt muusikuoskusi, hakkasid mõnedki neid tähelepanelikumalt kuulama ja kaasa aitas sellele suletud ühiskonna püüd maha vaikida lääneliku muusika olemasolu või seda vähemalt halvustada. Kellegi geniaalne idee hakata oma bändiga biitleid jäljendama tõi lõpuks oodatud edu, aga see polnud peamine. Tähtsamaks kui