Ausammas. Avo Kull

saanud.

      „Ehitama … mida?” oli kõik, mida ta suutis kogeldes kuuldavale tuua. Raske oli tal oma üllatust väljendada, raske ka varjata. Peaaegu aasta oli ta meeleheitlikult tööd otsinud, kuid asjatult, sest seda polnud enam kusagilt leida. Naiivses lootuses, et ehk ettevõtetele ikka midagi pakutakse, oli ta linnavalitsuses ehitusfirma registreerinud, kuid abi ei olnud sellestki. Polnud enam tellijat ega olnud kedagi, kes veel midagi ehitada oleks tahtnud. Ikka veel kestsid kõnekoosolekud, ehkki mitte enam endise entusiasmiga, ja maised majandusmured polnud veel rahva rahututes meeltes esmatähtsaks saanud.

      „Tervisekeskust hakkame ehitama,” ütles maavanem võidukal ilmel. „Meie teada oled sina esimene, kes endale uue aja ehitus-firma teinud, ja jumal ise käskis selle töö sulle anda.”

      „Ah soo … või jumal ise kohe,” imestas Jan, kuid muutus hetke pärast asjalikumaks: „Aga kas tal raha ka kaasas oli? Kes selle ehituse teil kinni maksab?”

      „Raha pärast ära muretse, Ringo, jäta see meie mureks. Raha pole maailmast otsa saanud ja eks meiesugused mehed oskavad ikka veel asju ajada.”

      Jan Ringo noogutas ega pärinud rohkem. Ega see tema mure olnudki, lihtsalt uudis oli niivõrd põrutav, et esimese ehmatusega ei osanud kõiki pähe tükkivaid küsimusi õigesti reastada, kuid linnapea võttis siiski vaevaks selgitada:

      „Meil on vägevad sponsorid, Soomest ja Rootsist ja … ehk paneb ka riik natuke õla alla.”

      „Nüüd on meie aeg ja nüüd hakkame asju õiget moodi korraldama,” lisas Lang. „Las nüüd vaatavad, kuidas uue aja elu raginal käima läheb.”

      Maavanem võttis laualt õhukese kausta ja lükkas selle üle laua: „Projekt on siin ja tööjoonised peaks ka lähipäevil valmis saama, nii et hakka aga pihta, Ringo.”

      Tõtaka sammuga astus Jan kodu poole. Linna tuttavlikud tänavad olid äkki rõõmsamaks läinud. Töö! Lõpuks ometi on tal töö! Aastapikkune virelemine on möödas, mõttetu oleskelu saab läbi, kaob töötu mehe mure ja lõpuks ometi võib ta kodus oma kaasale julgelt silma vaadata.

      Kuid esmane rõõmurõkatus ei kestnud kaua. Ratsionaalselt mõtleva inimesena andis Jan endale aru, et nii mahukas, pealegi tervishoiuga seotud objekt, mille projekti ta kaenla all kandis, on jõukohane vaid korralikule ehitusettevõttele. Aga tema oli üksi, polnud tal ei insenere, töömehi ega tehnikat. Toimiv ehitusfirma tuli alles luua, sest esialgu oli see vaid paberil.

      Vanal ajal, mida nüüd nõukaajaks nimetati, oli Jan kohalikus ehitusettevõttes pikalt töödejuhataja ametit pidanud. Kogu teadliku elu oli ehitus olnud tema töö ja leib, mure ja hool. See töö meeldis talle, sest sellel oli algus ja lõpp ning iga uus valminud ehitis sai mälestusmärgiks oma rajajatele, oli ta siis hea või halb.

      Südame põksudes astus ta aina tempokamalt edasi, huuled vormisid sõnu, millega kodus oma vaimustust väljendada. See oli tähtis, tema jaoks oli see väga tähtis.

      Esimene ebaõnnestunud abielu oli jätnud oma jälje ja nüüd ta pingutas palju, et vanu vigu mitte enam korrata. Evelin, imeilus ja õrn Evelin, kes oli ootamatult tema ellu ilmunud ja nüüdseks seal juba kindla paiga leidnud, kindlasti ootas ta tulekut. Küllap muretses temagi: eks ootamatu kutse maavalitsusse andis neile mõlemale ähmase lootuse, kuid nüüd oli tal kindel teadmine.

      Tööta veedetud aasta polnud nende suhet just muutnud, kuid pidev kopikatelugemine oli selle õitseaega kindlasti lühendanud. Kuid nüüd … küllap nüüd kõik muutub ja paremuse poole pöörab, selles oli ta kindel, sest tal on töö, ta sai tellimuse ja see on tähtis, oi kui tähtis! Ta ei tohtinud teist korda läbi kukkuda, tema kooselu armastatud naisega ei tohtinud teist korda karile joosta, lihtsalt ei tohtinud!

      Värava kõrvalt peenrast haaras ta kaasa kaks kuldkollast karikakraõit ja avas südamevärinal ukse. Evelin, kes peegli ees oli oma läikivmusta soengut korrastanud, pöördus mehe poole ja lilleõisi nähes valgustas ta kaunist nägu sära, mida Jan polnud seal juba kaua näinud. Paari tõtaka sammuga oli naine tema juures ja tõstis kaisutuseks käed: „Kas tõesti?”

      „Jah, tõesti!” Jan ei varjanudki oma ääretut uhkust. Kiirustades ja rabistades esitas ta katkendliku kokkuvõtte: „Mul on töö … mul on objekt … ja see maksab palju, väga palju!”

      Tugevalt surus Jan naise vastu rinda ja nüüd tundis ta topeltrõõmu oma ootamatust edust. Ta on alles nelikümmend viis aastat vana, seda pole teab kui palju ja küllap jõuab ta veel mõndagi korda saata, ehk kaovad nüüd ka karid kooselu teelt. Kerge hingevärinaga mõtles ta uuele väljakutsele, mis kindlasti muudab ta elu, kuid temas polnud hirmu.

      II

      MAHUKA REISIKOHVRI RASKUSE ALL KÕIKUDES ASTUS ERVIN KORNET viimased sammud metalselt kõmiseval laevatrepil ja siis oligi ta maal, taas kodus, taas Eestis. Kaua oli ta sellest hetkest unistanud ja võõrsil veedetud näguripäevadel sellele siiralt lootnud. Ehkki väliseestlaste kogukond polnud ta ennustusi kunagi tõsiselt võtnud ja oli tema soovunelmad hilisemigrandi luuludeks ristinud, ei olnud Ervin sellest mõttest kunagi loobunud. Ta teadis, et varsti tuleb aeg, mil tema kodumaa saab jälle vabaks, ja siis ta läheb siit ära, läheb koju, sest Eestit oli ta alati koduks pidanud. Hamburg talle ei meeldinud, võimatu oli kohaneda hiigellinna tohutute mastaapidega, lõputu kiirustamise ja meluga, mis õieti ööselgi ei vaibunud. Talle ei meeldinud ka teised eestlased, kellest paljud juba välismaal sündinud ja seepärast teda halvustavalt hilisemigrandiks nimetasid, nagu oleks sünnipaik või – aeg neile mingi eelise andnud. Kõik te olete samasugused matsid kui minagi, mõtles ta omaette ja põlastas neid kõiki samavõrra, kui tedagi põlati. Mõnikord pani see olukord teda muigama, sest Ameerikas käies oli ta kord näinud, kuidas üks mustanahaline teist neegriks sõimas, ja siis oli see talle ääretult naljakana tundunud. Enam mitte.

      Ta astus sadamaterminali kiviparketile ja vaatas uudistavalt ringi. See oli moodsa arhitektuuriga uus hoone, see polnudki nagu sama Tallinn, kust ta kümme aastat tagasi oli lahkunud. Kas tõesti on siin vahepeal nii palju muutunud? Ei, see pole võimalik, parandas ta oma uitmõtet kohe. Riik võis ju iseseisvuse välja kuulutada, kuid oli ülimalt raske uskuda, et siinsetest elanikest seepeale kohe vabad inimesed said ja arvestatavat uuenemist pole siinkandis tõenäoliselt niipeagi oodata. Ometi tuli tunnistada, et sadamahoone on neil üsnagi esinduslik.

      Taskus oli laevalt maha astunud ja uuesti kodumaa pinda puudutanud Ervin Kornetil kakssada kakskümmend marka ehk kõik, mis piletiostust järele jäänud, ja seda polnud palju. Kuid ootamatu avastus pidi ta peaaegu jalust rabama.

      „Kui palju?” küsis ta veel kord taksojuhilt, kes seisis oma päevinäinud Lada kõrval.

      „Sada rubla,” vastati uuesti. Jah, ta oli õigesti kuulnud, sõit venna kodulinna maksis ainult ühe Saksa marga jagu rublasid. Vene raha väärtuse katastroofilisest kahanemisest oli ta kuulnud, kuid tohutu rublapakk, mis talle valuutavahetuspunktis pihku pisteti, tundus üle mõistuse suur. Tema mäletas teisi aegu.

      „Mida siin veel saja rubla eest saab?” küsis ta rohkem selleks, et küsida. Eks mõningate veidrustega tuleb tal siin maal harjuda – sellega oli ta juba arvestanud.

      „Saja rubla eest? Oh, päris palju saab, kolm pudelit viina näiteks või särgi selga.”

      „Mis? Kolm pudelit viina? Russkaja vodkat?”

      „Täpselt nii, kolm Starorusskajat.”

      Jahmunult uuris külaline oma taksojuhti. Saksamaal ei saa marga eest pitsitäitki, aga siin antakse lausa kolm pudelit viina!

      „Kuule, külamees, pea nüüd kuskil poe ees kinni,” hüüdis ta mõne hetke pärast ja ulatas taksojuhile sajase. „Ma tahan näha, kas su jutt ikka tõele vastab.”

      Taksojuht vaid muigas ja peatuski kümmekonna minuti pärast pisikese külapoe ees. Ervin lonkis sohvri kannul poodi ja jälgis pärani silmi etendust, mille võimalikkus tundus ikka veel uskumatu. Kolm viinapudelit kaenla all, istusid nad uuesti autosse ja sõit võis jätkuda, kuid nüüd ei öelnud reisija enam sõnakestki. Tal oli, mille üle mõelda.

      Vennapere südamlik vastuvõtt tõi