Häkkerijaht. Taavi Kangur

Istusid oma pesas nagu ämblikud võrgus ja tundsid iga varbaga, kui keegi kuskil nende valdusi riivas. Kahjuks olidki eelarvamused tõeks osutunud. Itijobu pani plehku, sest mingi maament ei saanud oma ülesandega hakkama. Või kurat teab, ehk virutati talle rahapakk pihku ja ta lasi kahtlustatava prostalt vabaks. Venemaal oleks viimane võimalus tõenäolisem olnud. Hea küll, olgu mis on, aga seda suppi pidi tema helpima. Ta peab välja mõtlema, kuidas oma nahk terveks jääks ja kõik otsad vette kaoksid. Muidugi teadis kogenud Aleksander kohe, mida tegema peab, aga oluline oli kaaluda esmapilgul ka täiesti absurdseid valikuvõimalusi.

      Pidi proovima välja uurida, kui palju õnnestus politseil infot korjata. Roman tegutses kindlasti väga korralikult, teda võis kahtlemata usaldada. Kuid enne ärakustumist võis arvutimees midagi näha. Võib-olla midagi enne ka, sest oli ta ju paljajalu samblas luurajat mänginud, enne kui söandas onni juurde tulla. Tegelikult toimetas ta kogu aeg Romanil peo peal. Siiski, millestki pidid kahtlused sündima.

      Aleksander vandus omaette. Nii kenasti alanud operatsioon oli vilega karile sõitnud. Lõpuks otsusele jõudnud, kustutas ta sigareti hoolikalt taldrikusse ja viskas koni prügikasti. Kaalunud veel hetke, rehmas ta endamisi käega. Võttis telefoni ja valis numbri.

      „Roman, kuule, üks asi on vaja ära teha. Astu minu juurest läbi.” Aleksander viskas toru hargile ja vilistas rõõmsalt, tegevusplaani selgumine ja tormi hajumine kruttis tuju heaks. Nüüd jääb Romani instrueerida ja hiljemalt õhtuks on kõik kenasti sirgeks aetud. Võib-olla oleks pidanud kohe mõlemad mehed ära koristama. See olnuks küll räpasem lahendus, aga vahel oli keerulise ja kontrollimatu plaani asemel mõistlik minna hoopis otse ja purustada pähkel haamriga.

•••

      Aleksander hüppas püsti ja avas ukse täpselt enne seda, kui Roman koputada jõudis. Vaadates teise hämmeldunud näkku, surus Aleksander muige maha. Las mõtleb, et mul on kuues meel, ega ma hakka seletama, et on olemas lihtsad tehnilised vahendid, mis inimeste liikumisest ette teatada oskavad.

      „Tule sisse! Istu!”

      Roman astus kindla ja rahuliku sammuga üle kabineti parkettpõranda ning istus. Pealtnäha ilmetute silmade tagant luges Aleksander välja mure. Eks kuuldused olid Romanini jõudnud. Muidugi ei saa teda milleski süüdistada – ta oli oma osa korralikult täitnud, kuid ilmselt mõtles mees, et võib-olla oleks pidanud sündmusi aimama ja ennetama.

      Aleksander lasi vaikusel koguneda. Psühholoogiliselt töötas iga venitatud sekund tema kasuks. Kurdistav vaikus surus Romani maha ja rõhutas veel enam muljet, et kõiges kandis süüd just tema. Aleksander köhatas, liigutas teetassi laual ühest käest teise, justkui kaaluks midagi. Siis tundis ta, et pinge oli saavutanud haripunkti. Edasine vaikimine oleks hakanud kahju tootma.

      „Roman, ma usaldan sind,” alustas Aleksander, „aga nüüd ma pean aruandesse kirjutama, mis siis ikkagi viltu läks.”

      Roman neelatas, mõeldes ilmselt, et palju lihtsam oli kedagi kirbul hoida ja päästikut litsuda kui kuiva õhuga kabinetis tolmu sisse ahmida.

      „Hea küll, ega midagi, mis sitasti, see uuesti.”

      Roman elavnes silmnähtavalt.

      „Lähed ja võtad seekord selle tüübi maha. Loodame, et nad väga põhjalikult uurima ei hakka. Näe, siin on tema aadress. Ma võin kihla vedada, et esimese asjana tormab ta koju. Ilmselt tuleb politsei ka teda sinna otsima. Neile ära jalgu jää! Ah jaa, enne kui temaga ühele poole saad, tuleb info üles leida. See teine tüüp küll kinnitas, et nad kustutasid, aga see on kahtlane. Sellised väikesed rotid jätavad endale alati koopia. Tao talt see välja!”

      Roman noogutas. „Aga kui mendid on juba kohal? Võtan ikka maha?” Aleksander kaalus mõttes. „Ei, siis sina oma nina sinna mingil juhul ei pista.”

      Roman sammus juba ukse poole, kui Aleksander teda hõikas. „Me oleme omapäi. Mõistad? Mingit tuge ei tule. Vahele jääd, siis saad mõlemalt poolt.”

      Roman kehitas, ükskõikselt õlgu. Eks tal oli omajagu õigus, sest millal nad omapäi ei oleks. Ükspuha, mida nad ette võtavad või kuhu lähevad, peavad nad arvestama, et on üksi. Keegi ei tule neile abi pakkuma. Milleks pidi üleüldse seda eraldi rõhutama? Aleksander vastutab nagunii, tema teeb oma tööd, oma osa. Ta teeb seda hästi. Ülejäänu eest vastutavad teised. Roman sulges ukse peaaegu hääletult.

      Vastupidiselt Romanile tajus Aleksander selgelt, et seekord nad olid omapäi, sest tegelikult ei oleks tohtinud sellist olukorda üldse tekkida. Tegelikult oli Aleksander oma volitusi mitmekordselt ületanud, alustanud mängu, mida juhtkond vaevalt heaks oleks kiitnud. Ettekande, miks ta just nii otsustas käituda, oli ta küll valmis kirjutanud, aga hoidis seda kindluse mõttes väga hoolikalt peidetuna. Ta teadis, et kui kõik õnnestub, siis on hiljem lihtne oma argumente kaitsta. Siis saab ta ehk medaligi, aga kui nüüd peaks midagi veel ebaõnnestuma, siis on ta sõna otseses mõttes üksi ja võib-olla tuleb tema juurde seesama Roman – kellegi teise käsul.

      Aleksander ohkas ja lükkas ebameeldivad mõtted kaugele. Enam ei saa midagi määramatut juhtuda. Ta oli kõige eest juba hoolitsenud. Lahendus kukkus välja räpakas, aga vähemalt oli ta hagijatele tööd andnud. Ja see oligi tegelikult tähtis. Närige konti ja jätke aus luuraja rahule, mõtles ta väsinult.

      VII

      Janek jõudis kurvi, vajutas gaasipedaalile ja sõitis kiiresti pool kilomeetrit edasi, pööras siis teeäärsesse parklasse ja jäi seisma. Natukese aja pärast sõitis politseiauto kiirustamata mööda. Janekil jooksis higi mööda selga alla ja süda peksles. Hirm vahelejäämise ees oli suur. Vähemalt see patrull tema jälgi ei ajanud. Lihtne oli kõiki ja kõike kahtlustada.

      Janek jättis auto äärelinna parklasse ja liikus edasi ühistranspordiga. Tal oli suur kiusatus takso võtta, kuid teadis, et politseil on lihtne kõik dispetšerid läbi helistada ja need omakorda võivad kõikide juhtide käest üle eetri pärida, kas ja kuhu on Janeki tundemärkidega inimest transporditud.

      Kassisabasse, Roopa tänaval asuva kodumaja lähistele jõudes muutus Janek tähelepanelikuks. Proovis võimalikult märkamatult plangu äärt pidi lonkida, lipsas siis üle tee vastasmaja hoovi, puuriida taha. Kükitas, et teda üle plangu näha poleks. Poolkükkis astus ta paar sammu edasi, kuni leidis oksaaugu, mille kaudu oma maja poole piiluda. Poole tunni möödudes lõid Janeki jalad tuld. Ta vahetas asendit ja proovis jalgu kordamööda ette välja sirutades natuke kergendust leida, kuid see aitas ainult ajutiselt. Tänaval ei toimunud midagi, peale mõne üksiku jalutaja ja mööduvate autode ei jäänud midagi silma. Varsti mõistis Janek, et tegelikult oli aeg tema vaenlane. Mida kauem ta kojuminekuga venitab, seda suurem risk. Janek hüppas püsti, ehmatades õue peal patseerivat eakat naist, kes pead raputades Janekile järele vaatama jäi. Tagaust polnud mõtet proovida – see oli lukus ja võti rippus koridoris naela otsas. Nagunii oleks kokkuvõttes pidanud samast trepist üles ronima. Janek hiilis seina äärde hoides ülespoole, aeg-ajalt seisatades ja kõrv kikkis kuulatades. Poolkorrusele jõudes sai ta oma korteriust piiluda. See oli korralikult kinni. Janek astus seina juurde, vajutas näppudega lauaotsale ja pistis käe tekkinud õõnsusesse. Ta haaras pöidlajämeduse seadme pihku. Väike laser saatis läbi imetillukese augu nähtamatu kiire Janeki ukse suunas, mille taga asus vastuvõtja. Iga kord, kui uks avanes ja laser vastuvõtjat piilus, salvestas seade muudatuse. Ekraanil nägi Janek, et tema korteri ust oli avatud paar tundi tagasi. See tähendas ainult ühte – keegi varitses korteris. Ta pidi taganema ja kaduma, võib-olla mõnda aega kuskil lähistel passima, kuni õhk puhas ja ta saab mälukaardile segamatult järele minna. Hoolimata info veenvusest ei suutnud Janek seda lõpuni uskuda. Rahulik koridor ja turvalisena tunduv koduuks sisendasid võltslootust, et tegelikult ei ole midagi lahti. Juba kakskümmend aastat oli ta siin rahulikult elanud ja mitte kedagi seganud. Miks nüüdki peaks midagi lahti olema. Janek raputas pead ja vaatas uuesti pihkusurutud seadet. See ei teinud muud, kui registreeris ukse avanemist. Eksimatult ja emotsioonideta. Tal ei olnud muud võimalust, kui omaenda käega paigaldatud turvasüsteemi usaldada.

      Janek pööras ringi ja tahtis trepist alla hiilida, kui välisuks kolksatas ja sammud astusid trepist üles. Lohisevate sammude järgi pidi see olema naabri Elmar. Ilmselt käis poes piima ostmas. Kõva kuulmisega